Kunst, teadus ja ajakirjad

Tiina-Mall Kreem (2/2018)

 

Tiina-Mall Kreem (TMK): Sissejuhatuseks meenutaksin Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) 2016. aasta konverentsi, kus koos Juhan Maistega lahkasime nelja Eestis ilmuva kunstiteadusliku ajakirja – Kunstiteaduslikke Uurimusi, Baltic Journal of Art History, Eesti Kunstimuuseumi Toimetised ja KUNST.EE – olemust ja probleeme.¹ Rääksime eduloost – kui palju on meil viimaste kümnenditega kasvanud juurde kunstiajaloolasi-teadlasi, kui tohutult mitmekesisemaks muutunud kunstiteadlaste õpetamine ja uurimistöö, kui palju on lisandunud uusi käsitlusi ja avaldamisvõimalusi, kuidas ilmunud artiklitega teenitakse Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS) teadlaste edetabelis "tugrikuid", mille abil n-ö head teadlased halbadest eristada jne.

Aga räägiks ka murekohtadest, ja veel enam, probleemidele vastuseisust. On ju tõsi, et samal ajal, kui kunstist, selle sõna kõige laiemas tähenduses, midagi kirjutajaid-arvajaid tuleb aina peale, jääb teaduslike tekstide lugejaid üha vähemaks ning lugemine ise muutub mu meelest üha pealiskaudsemaks, katkendlikumaks või siis diagonaalsemaks. Öelda, et järelikult pole meil siis teaduslikult läbi töötatud, süstematiseeritud, teoreetiliselt raamistatud, terminoloogiliselt täpseid jne tekste vaja, on mu meelest väga lühinägelik ja ohtlik. Või mis teie sellest arvate, vastavalt Kunstiteaduslike Uurimuste ja KUNST.EE peatoimetajatena? Teisisõnu – milleks meile kirjalikult fikseeritud kunstiteadus? Miks ei piisa näituste-raamatute arvustustest ajalehtede veergudel?

 

Andreas Trossek (AT): Eks erialaajakirjad võtavadki sealt teatepulga üle, kus päeva- ja nädalalehed tahes-tahtmata lõpetavad. Ausalt öeldes ei kujuta ma isegi ette seda kunstihuvilist, kes ammutaks teavet pelgalt igapäevameediast või sotsiaalvõrgustikest: mis neile siis sõelale jääks, ainult näituste pressiteated ja üksikute hüüdjate hääled kõrbes?

Läbiviidud meediasotsioloogilised uuringud näitavad samas, et tegemist on mõneti ühendatud anumate efektiga. Ehk et kultuuriväljaannete lugejaskond moodustab Eestis suhteliselt ühise kultuuripubliku.² Tarbimispüramiidi tipus leiame ootuspäraselt kultuuriväljaanded, kus on n-ö kõigile midagi, aga meil tuleb leppida, et ainuüksi sõna "kunst" tähendab väärtusotsusena huvifookuse kitsendamist. Edasine konkurents lugejate tähelepanu võitmiseks sõltub paljuski küsimusest, millesse süveneda soovitakse: kas oma kaasaega või minevikupärandisse, kas teoreetilistesse mõtteajaloolistesse foonidesse või reaalsetesse, tänapäeval tohutult eriilmelistesse praktikatesse jne.

Sageli võivad muidugi kõik need käsitletavad teemad ja problemaatikad olla omavahel ka nõnda tihedalt läbi põimunud, et raske on isegi piiri tõmmata, kus algab ühe või teise väljaande harjumuspärane mängumaa. Venelastel olevat selline kõnekujund nagu "valge kadedus", segu imetlusest ja küünarnukitundest. Toimetajana ei ole see tunne mulle võõras ja eeldan, et ka erialaväljaannete lugejatele mitte.

Et aga mitte tunda ennast käona, kes vägisi võõrasse linnupessa trügib, toon siiski välja, et erinevalt eespool nimetatud kunstiteaduslikest väljaannetest ei ole KUNST.EE rangelt võttes "teadusperioodika": ETIS-e kategooriates jääme praegu sinna kuhugi lõppu "populaarteadusliku" lektüüri juurde, kus ulub tuul ja maa on nii külmunud, et sinna ei astu naljalt ühegi "tugrikujahil" akadeemilise töötaja jalg. Põhimõtteliselt võiksime taotleda ETIS-e kategooriat 1.3 kui "Eesti kultuurile oluline väljaanne", aga ma ausalt öeldes ei näe, mida suurt ja ilusat sellisest teadusbürokraatlikust nükkest meie kaasautor ja lugeja võita saaks. Pealegi teevad Kunstiteaduslikke Uurimusi, Baltic Journal of Art History ja Eesti Kunstimuuseumi Toimetised juba meie akadeemilisel väljal niivõrd fantastilist tööd, et lisakonkurentsi tekitamisel poleks erilist mõtet.

 

 

 

 

 

Virve Sarapik (VS): Nõustun Andreasega, et tegelikult on igati hea, kui kunstist mõtlemise, arvamise ja kirjutamise ulatus on võimalikult lai: alates mitte ainult päevaleheteadetest, vaid ka raadiost, telest, sotsiaalmeediast, lugemisgruppidest ja lõpetades suurte kunstiajalugude, monograafiate ja kataloogidega. Või miks mitte siia lisada kunstiprobleeme puudutav teater, film ja belletristika. Kunsti(teaduslikud) ajakirjad paiknevad minu meelest kusagil selle välja keskel.

Kuid pean samas nentima, et juba see teemaarendus on murettekitavalt teadusbürokraatlik. Kas tõesti on inimeste endi loodud teadusinfosüsteem – mis, tõsi küll, on seotud rahastamisega – meie mõttemaailma juba sel määral kujundanud? Tuleb möönda, et tõepoolest, nii see on. Mõistagi mõjutab nii väljaandja, autori kui ka lugeja käitumist rahastusmudel. See on vana lugu, mille avalikum teadvustamine algas vähemalt Tiina Ann Kirsi artikliga "Eesti humaniora häirekellad" 2007. aastal.³ Eesti humanitaarajakirjad on päris palju pingutanud, et osutuda teadusfinantseerimise seisukohalt salongikõlblikeks ja see on neil ka kenasti õnnestunud, kuigi teaduse rahastamise kanalid eri põhjustel üha ahtamaks kuivavad.

Kuid "etisluse" tulemusel peab akadeemilisel postil töötav humanitaar tõesti kooneri käega kaaluma iga oma kirjapandud sõna, mõeldes mitte honorari ja lugejaskonna või südamel oleva teema peale, vaid ikka sellele, kus ja mis avaldatu toob kaasa õigesti indekseeritud publikatsioonipunkte. Sama mudel on ilmselgelt ka üks "ajakirjastumise" põhjusi, s.t miks mitmed varasemad kogumikud end just perioodilise väljaande vormi suruvad.

Kuid jätkan optimistlikumalt. Ma usun, et juba siin esindatud väljaannete tekstid toimivad väga erinevalt. Küllap on iga uue numbri puhul neid, kes loevad vägagi tähelepanelikult läbi neid puudutavad artiklid. Teisalt, kui palju on tänapäeval üldse neid lugejaid, kes kaanest kaaneni töötavad läbi ükskõik millise ajalehe või ajakirja? Või miks seda peakski tegema ajal, mil kättesaadavate tekstide hulk üha suureneb ja kõige tähtsam on üles leida need tõesti olulised ja vajalikud.

Kõike jõudva ideaallugeja ihaldamise kõrval on humanitaarajakiri omalaadne tekstiarhiiv, kus on tallel mingi teadmine. See teadmine on olemas, on kättesaadav, see ei haju seda teadva inimesega. Selle teadmise juurde pääseb, vahel alles mitmekümne aasta pärast, samast küsimusest huvituv lugeja. Asetaksingi kunstiteadusliku väljaande kuhugi suure kunstiajaloo ja kultuuriajakirjade vahele. Kunstiajalugu esitab enam-vähem sidusat teadmiskogumit mingi ajastu kunstist ja selle toimimise tingimustest. Just seda sidusat pilti hakkavadki õõnestama ajakirjaartiklid, tuues välja selle ebakõlasid, esitades uusi teadmisi ja alternatiivseid tõlgendusi – kuni siis kunagi just nende alusel on võimalik kirjutada uus ajalugu.

 

TMK: Tuleb ka küsida, miks meil on vaja mitut kunstiteaduslikku ajakirja, miks ei piisa ühest? Mille poolest need neli nimetatut üksteisest erinevad: kes on autorid, väljaannete ideaallugejad ehk kellele need suunatud on?

 

AT: Mõtteeksperimendi korras võime ju teha ka Ühe Suure Kunstiteadusliku Ajakirja, aga sel juhul ma ei kujuta ette, mis selle üksiknumbri maht peaks olema, et kõik öeldud saaks. Näiteks KUNST.EE ilmub eesti- ja ingliskeelse kvartaliajakirjana neli korda aastas, mis teeb kalendriaasta peale kokku ligi 400 lehekülge. Ainuüksi see oleks juba raamaturiiulil ühe suure ja paksu monograafia maht.

Nii et mis trükimahtudest me siis räägiksime, kui mõttes panna kokku koguni neli või viis siinset kunstialast perioodikaväljaannet (on ju olemas ka Eesti Instituudi välja antav ja enamasti tasuta leviv ingliskeelne n-ö reklaamtrükis Estonian Art)? See oleks ju absurd. Kõike lihtsalt ei jõua, tuleb teha valikuid ja kitsendusi. Nii toimetajal, kunstist kirjutajal kui lugejal.

 

VS: Eks kunagi oli ka selline aeg, mil eksisteeris üks väljaanne, aga tegelikult me seda vist tagasi ei igatse. Üks ajakiri seostub ühtse riikliku kunstipraktikaga ja "riiklikult" piiritletud teadusega, mis paratamatult toob kaasa ühtse riikliku ideoloogia. Ajakirjade tekkimine ja hääbumine on üle maailma loomulik protsess. Enamasti on ajakirjad seotud mingite institutsioonidega ja mitte pelgalt kirjastustega. Vahel manifesteerib uus ajakiri mingit täiesti uut uurimissuunda või saab mingi grupi või ühenduse eneseväljenduse vahendiks.

Kunstiteaduslikke Uurimusi on Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu väljaanne, mis võiks ju ka ühendada kõiki Eesti kunstiteadlasi. Teisalt avaldame kord aastas teemanumbreid, kuhu kirjutavad mitte ainult Eesti, vaid ka teised, ennekõike Läänemere maade kunstiteadlased. Viimasena ilmus näiteks kunsti ja ideoloogia suhteid käsitlev erinumber, sellele eelnes keskaegse Liivimaa visuaalkultuuri erinumber 2016. aastal ning praegu on toimetamisel Baltimaade kunstiajalugude number. Baltic Journal of Art Historyt annab välja Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakond, kes tõmbab ühendusjoone juba Teise maailmasõja eelsesse traditsiooni. Ka selle autorkond ei piirdu vaid Eestiga. Me oleme siin vist selles mõttes õnnelikus seisus, et ega lähimaades samasuguseid perioodilisi väljaandeid eriti palju ei ole.

Näen ka teatud määral erinevaid taotlusi. Kunstiteaduslikke Uurimusi üritab luua avaramaid sidemeid teiste valdkondadega, meile on kirjutanud esteetikud, semiootikud, filmi- ja kirjanduseuurijad. Viimastel aastatel oleme püüdnud oma tõlgetega arendada ka teatud pedagoogilist mõõdet. Vaatamata "Avatud Eesti Raamatu" sarja või Tallinna Ülikooli kirjastuse tõhusale tööle kipub kunstialaseid alustekste ikkagi nappima. Seega on Kunstiteaduslikke Uurimusi vast kõige rohkem seotud areneva visuaalkultuuri uurimise suunaga. Baltic Journal of Art History seevastu esindab tüsedat kunstiajaloolist uurimust selle parimas tähenduses. Ja Eesti Kunstimuuseumi Toimetised avaldab pigem ühele teemale fokusseeritud numbreid, olles suurel määral seotud kunstimuuseumi uurimistöö ning konverentside traditsioonidega.

 

 

 

 

 

TMK: Kõigi nelja väljaande autorite seas on välismaalasi, rahvusvahelise mainega autoreid. Nende kirjutised-käsitlused, mis avaldamiseks on valitud, aitavad mõtestada Eesti kunsti, olgu siis meie kaasaegset või meie pärandit. Varem või hiljem kohtame viiteid avaldatud artiklitele uutes eesti autorite käsitlustes ja näeme neist mõjutatud uusi mõtteid. See käib loomulikult ka meie "oma" autorite artiklite kohta, eriti nende, mis satuvad akadeemiates üliõpilaste kohustusliku kirjanduse sekka.

Millised autorid ja artiklid te peatoimetajatena pikkade traditsioonidega Kunstiteaduslike Uurimuste ja KUNST.EE ajaloost välja tõstaksite, mis esimestena pähe tulevad? Ma tean, see on meelevaldne küsimus.

 

AT: Ma ei saa toimetajapositsioonilt päriselt alluda sellele provokatsioonile, et tõstaksin välja ühed või teised kaasautorid. Iga väljaanne on ühtlasi tervik, iga aastakäik suurendab lugupidamist kogu valdkonna vastu. Kui olen sunnitud väljaande reklaamimiseks avalikult kedagi esile tõstma, just nagu oleks tegemist mingite krossi- või missivõistlustega, siis muidugi teen seda, aga ülimalt vastumeelselt. Annan endale muidugi aru, et toimetajad on reaalsuses need vähesed inimesed, kes iga värske numbri kaanest kaaneni läbi töötavad, aga ikkagi: kõik või mitte midagi. Mul ei teki tavaliselt väga pikka jutuajamist nende tänulike juhulugejatega, kes on värskest numbrist läbi lugenud enam-vähem ühe artikli ja lubavad seejärel särasilmselt ajakirja ikka uuesti hankida, "kui teil jälle midagi huvitavat ilmub", mis – kui nüüd järele mõelda – sisaldab endas sügavat solvumispotentsiaali.

Räägin tegelikult lugejast, kelle huviks ei oleks ainult värskemad numbrid, vaid kõik ilmunud aastakäigud, s.o laiem kontekst. Eesti Kunstnike Liit (EKL) on seni olnud ainus KUNST.EE sponsor kolmandast sektorist, mis väljendub muuhulgas selles, et EKL-i Hobusepea galeriist on alati olnud võimalik osta peaaegu kõiki ilmunud numbreid. Sageli jõutakse kunstiperioodika juurde tänu ühele kunstnikule või teoreetikule või spetsiifilisemale ismile, aga kui need mõned numbrid on antikvariaatidest juba kokku rehitsetud, siis ollakse tegelikult juba "lõa otsas".

 

VS: Mugavam on tõesti rääkida varasemast ajast. Pidin tunamullu ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" sarja VI osa 2. köite (1940–1991) nõukogude kunstiajalugu käsitleva peatüki tarvis läbi lugema enam-vähem kõik perioodikas ilmunud artiklid. Omaaegses almanahhis Kunst, mis kaudselt on nii KUNST.EE kui ka Kunstiteaduslike Uurimuste eelkäija, olid näiteks äärmiselt nauditavad Mai Lumiste artiklid. Tundubki, et toonane kunstiajalookirjutus on märksa ajatum kui kunstielu ülevaated, mis pakuvad huvi eeskätt selle perioodi kunsti ja visuaalkultuuri uurijaile.

Aga küllap on igal toimetajal omad ideaalautorid, need, kelle arutluskäigud on nauditavalt üles ehitatud, kes toovad esile mõne tõepoolest uue vaatenurga või kellel on lihtsalt nauditav sõnakasutus. Samas vahel lööb mõni alguses üsna konarlik ja toimetaja jaoks raske tekst alles hiljem särama.

 

TMK: Muide, kui vanad on üldse teie ajakirjad? Kvartaliajakirja KUNST.EE impressumis on kirjas, et väljaanne ilmub "alates 1958", kas tõesti?

 

AT: Jah, eesti kultuur on katkestuste ja hüpete kultuur, tõlke- ja kohandumise kultuur. Kvartaliajakirja formaadis ilmub KUNST.EE alates 2000. aastast ja 2012. aastast täismahus ingliskeelse rööptõlkega, et kohaneda valdkondliku rahvusvahelistumise ja kaubastamise jätkuprotsessidega, 2009. aastast on meil ka internetiarhiiv aadressil ajakirikunst.ee, kus saab elektrooniliselt tasuta alla laadida varemt ilmunud numbreid. Kuid kvartaliajakirjana kannab KUNST.EE edasi almanahhi Kunst traditsiooni, mis peegeldub lisaks väljaande nimele ka meie toimetuskolleegiumi koosseisus, ning mille esimene number ilmus 1958. ja viimane 1996. aastal. Nii et tähistame Eesti 100. sünnipäeval ühtlasi nii enda 18. kui ka 60. aastapäeva.

Kuid tegelikult ilmus juba ajavahemikul 1928–1929 viis numbrit ajakirja Taie, mis oli väljaande päise järgi "Eesti kunsti ajakiri", nii et mingis mõttes võiksime eriti ülbelt käitudes tänavu tähistada ka enda 90. aastapäeva, kui mitte arvestada ligi 30-aastast katkestust 1929. ja 1958. aasta vahel. On selge, et idee on olnud kogu aeg üks ja seesama, lihtsalt ajaloolised, poliitilised ja majanduslikud võimalused ja takistused – ajaloo tõmbetuuled – on eri ajastutel olnud Eesti aladel erinevad. Kõikide nende katkestuste ja hüpete ning hargnemiste pikemaks lahtiseletamiseks tuleks ühtlasi süüvida Eesti poliitilisse ajalukku; niisiis pole kunst olnud kunagi ideoloogiliselt süütu valdkond.

 

VS: Almanahh Kunst hakkas tõepoolest ilmuma selles sulaaja laines, millega startis üle Nõukogude Liidu väga palju uusi ajakirju, Eestis näiteks veel Kunst ja Kodu, Keel ja Kirjandus, Kultuur ja Elu, Loomingu Raamatukogu, Eesti Loodus, Täheke jmt. Eks neil kõigil on oma eellugu.

Kunstialmanahhi plaaniti tegelikult sõja lõpust alates. See oli igal aastal kirjastusplaanides ja takerdus pigem selle taha, et Eestisse oli kunstist kirjutajaid lihtsalt liiga vähe alles jäänud. Kõrgstalinism jäätas need plaanid nagu kogu kirjastamistegevuse mitmeks aastaks. Almanahh Kunst pakkus esialgu päris heldet avaldamisruumi ka kunstiajaloole ja need, nagu mainitud, olid olulised ja väärt tekstid. 1970. aastatel jäi almanahhi maht lihtsalt väikeseks. Ka almanahh ise uuenes nii sisult kui ka vormilt: 1971. aastast algas koos Jaan Klõšeikoga selle Eesti kujundusgraafika absoluutsesse tippu kuuluv periood.

Kunstiteaduslikke Uurimusi alustas 1976. aastal kogumikuna "Töid kunstiteaduse ja -kriitika alalt", väljaandjaks Eesti NSV Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsioon. Selle otsene eeskuju oli vene Sovetskoje isskusstvoznanie (Советское исскусствознание, alustas 1974, praegu Isskusstvoznanije), kus avaldas oma kõige olulisemad hilisnõukogudeaegsed artiklid näiteks Boris Bernstein. Nende väljaannete erialaline "kitsus" tagas neile oma aja kohta äärmise neutraalsuse valitseva ideoloogia suhtes.

Ajakirjaks muudeti Kunstiteaduslikke Uurimusi 15 aasta eest, 2003. aastal. Põhjuseks see, et kogumik ilmus ikkagi liiga hõredalt ja nii Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudist kui ka Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonnast oli peale kasvanud uus tegus kunstiteadlaste põlvkond. Selle taustal oli omakorda reformitud teadussüsteemi positiivne surve üha rohkem uurimistulemusi avaldada. Teisalt hakkas tunda andma ka teadusbürokraatia soosivam suhtumine ajakirjaformaati, kuigi ETIS-st sellises vormis veel polnud.

 

 

 

 

 

TMK: Baltic Journal of Art History hakkas ilmuma 2009., Eesti Kunstimuuseumi Toimetiste esimene number ilmus 2011. aastal. Kui arvestada, et Eesti Kunstimuuseumi Toimetised kasvas välja 2007. aastal alguse saanud Kadrioru kunstimuuseumi kevadkonverentsi artiklite kogumikust, siis on seegi väljaanne juba päris kaua meie kunstiteadust, aga mitte ainult, mõjutanud.

Minu meelest mõjutab see, et meil on nii tugev kunstiteaduse traditsioon, ka igapäeva visuaalkultuuri, meie keskkonda, kõiki selles liikujaid, ilma et nad sellest ehk isegi aru saaksid. Kuidas kajastub kunsti mõiste laienemine visuaalkultuurini ajakirjade lehekülgedel?

 

 

 

 

 

AT: Ma ei tea, kuna KUNST.EE on alati esitlenud end kui "Eesti kunsti- ja visuaalkultuuri ajakiri", siis on selge, et galerii- ja kunstimuuseumi näituste keskse n-ö traditsioonilise kunstimaailma kõrval on käsitletud ka igihaljast kunsti piiride küsimust: meil on aastate lõikes olnud erinumbreid näiteks filmikunstist või arhitektuurist, on olnud graafilise disaini või ehtekunsti teemalisi erilisasid, artikleid videokunsti esteetikast, koomiksitest, info- või biotehnoloogilistest eksperimentidest ja mida kõike veel. Maailm muutub meie ümber kogu aeg, iga hetk, nii ka kunst ja kunstiteooria.

Võimalik samas, et panen vabatahtlikult ameti maha sel päeval, kui toimetuse uksest marsib sisse restoraniomanik, kes deklareerib, et "kokakunst on ka kunst", sest ta oli kusagilt midagi lugenud näiteks Rirkrit Tiravanija või suhestuva esteetika kohta ja nõuab nüüd, et ma tema restorani kunstikriitikuna külastaksin, sest igasugused toidublogijad on tal juba käpa all – ei tea.

 

TMK: Johannes Saar oma poleemilises artiklis "Konnad ja seks "kaasaja" serval" tõi Eesti institutsionaalsele kunstiväljale sisse uue, rahastuspõhise, et mitte öelda stigmatiseeriva jaotuse: "asutused ja tegevused peavad edaspidi käima eraldi ustest. Esimesed (kultuuri)ministeeriumis, teised kul(tuur)ka(pitali)s. Võrdlus palgatöö ja töötukassaga, valgete ja värvilistega pole liiast."⁴ Kuidas tundub see jaotus toimetajate vaatevinklist?

 

AT: See on tegelikult küsimus riiklikust kultuuripoliitikast ja selle reguleerituse astmest. Kas kõik kunstialased initsiatiivid peavad jääma aegade lõpuni vabakonkurentsi alusel projektipõhiselt Eesti Kultuurkapitali (Kulka) roteeruvate erialaspetsialistide komisjonide rahastada või tuleks kesksemad neist võtta mängu aususe huvides lõpuks ikkagi kultuuriministeeriumi püsirahastuse ehk eelarverea peale? Ja kui nii, siis kui suur on ministeeriumi rahakott?

 

VS: Lisaksin, et kummalgi uksel on omad eelised. Enamik Eesti humanitaarajakirju on suurel määral projektipõhised, kultuuriväljaandeid ohjab SA Kultuurileht. Püsiv rahastus tagab tõesti töökohad ja kindlustunde, projektipõhisus seevastu annab suurema vabaduse ja dünaamilisuse. Suures jaos Kulka, vähemas ulatuses teised allikad on Kunstiteaduslikele Uurimustele olnud tegelikult väga head partnerid.

 

TMK: Lõpetuseks nõndanimetatud miljoni dollari küsimus ehk mida teha kultuuriajakirjadega digitaalse pöörde järgses maailmas, kus inimesed harjuvad järjest enam paberi asemel lugema ekraanilt, kus loetakse järjest lühemaid tekste ja "säutsatusi" ja kus tahetakse kõike internetist kätte saada tasuta?

 

VS: Ma kahtlustan, et tänapäeval vist polegi enam ainult paberil ilmuvaid teadusajakirju. Kuid digimaailmas need klikkide pärast ei võistle, midagi ei ole teha. Mööndustega võib klikkidena küll käsitada tsiteeritavust, kurikuulsat h-indeksit,⁵ mis aga ei ole digipöördega nii otseselt seotud. Digipöörde järgne tulipunkt on mujal: märksa olulisemad on digitaalsete andmebaasidega ja vabaväljaannetega (open-access) seonduvad probleemid.

Interneti algusaja demokraatlik utoopia on murenenud igas suunas, kuid Eesti on minu arust selles vallas vägagi heal järjel. Kuigi eri viisil korraldatud ja sageli ühildamatutest digihoidlatest materjali ülesleidmine on kujunenud täiesti erilaadi oskuseks, on neid materjale siiski tänuväärsel, juba parimaid lootusi täitval hulgal olemas – ning need on tõepoolest kõigile tasuta kättesaadavad. Kuid kui võtta laiemalt, siis nii tasulised kui ka vabaväljaanded on üha enam seotud võimalikult kõikehõlmavate andmebaaside ja tõhusate otsikeskkondadega.

Andmebaasid hõlbustavad määratult informatsiooni hankimist ja levimist vähemalt ülikoolides ja raamatukogudes, kuid teisalt on ajakirjad neisse kuulumisest ka üha enam sõltuvuses. Raamatukogud ei telli enam sel määral ajakirju, kui tervet e-väljaannete kollektsiooni. Ühtlasi toob see eriti vähem tuntud väljaannete puhul kaasa artikli kui sellise iseseisvumise. Otsimootor annab sobivad vasted märksõnade ja teemade ning mitte väljaannete kaupa. Artikkel hakkab oma elu elades ringlema, sõltudes mitte niivõrd sellest, kus ta on ilmunud, kuivõrd pigem sellest, millises andmebaasis ta on kättesaadav.

 

AT: Selle miljoni dollari küsimusega pistavad rinda üle kogu maailma mitte ainult kunstiajakirjad, vaid tegelikult kõik kirjastused, trükiajakirjandus ja kogu traditsiooniline meedia, sh ka raadio ja televisioon, tervikuna. On selge, et võitlus käib tähelepanu pärast ja et võitlusväli on interneti ja sotsiaalmeedia arvelt laienenud, kuid ühest vastust või head retsepti, mida kõikjal universaalselt rakendada, et potentsiaalseid huvilisi rohkem köita, pole tegelikult kellelgi. Enamasti jäädakse traditsioonilises kultuuriajakirjanduses lihtsalt mingite ristmeedia tüüpi lahenduste juurde, mis kallutab aga kaalukausi murettekitavalt n-ö sisu tootmiselt turunduse poole kreeni.

Juba väljakujunenud taristuid aegunuks kuulutada ja majanduslikult ebarentaablitena maha lammutada oleks otse loomulikult kõige lihtsam lahendus, iseasi, kas sellega üldse kaasneks mingi rahaline kokkuhoid. See, et artikli link on internetis üleval, ei tähenda, et see on sinna sattunud tasuta. Ja see, et bussipeatusest on nutitelefoniga võimalik ligipääs ajakirja digiarhiivile, ei tähenda, et kõik raamatukogud võib nüüd rahulikult kinni panna. Arhetüübi tasandil teame pealegi, et paber säilib infokandjana ka siis, kui elekter ära läheb või serverid muutuvad vanarauaks. Olukorra analüüsimist raskendab ka see, et ollakse piltlikult öeldes just nagu paisuva tormi silmas – juba näiteks viie aasta pärast võib kogu foon olla digimaailmas märkimisväärselt muutunud, seega milleks üldse rääkida nõnda veendunult Gutenbergi galaktika surmast? Trükkimine on muutunud järjest odavamaks, köiteid ja trükiseid ilmub järjest rohkem, need on kõik faktid. Ja mis puudutab trükitud ja tiražeeritud kunstisõna, siis pole Eestis kunagi olnud nii häid ja põnevaid aegu kui praegu.

Kunstimaailm on samuti trükitud ja tiražeeritud kunstiajakirjadega kõikjal niivõrd ära harjunud, et nendeta ei kujuta süsteemi toimimist üldse ettegi. Midagi peab huvilisele süvenemiseks ju lugeda andma, see on valdkonna elujõulisuse ja prestiiži küsimus. Need näevad ka riiulis niivõrd apetiitselt "instagrammitavad" välja. Kunstnikud võivad eraviisiliselt küll kunstiajakirju kiruda, sest nende uut pilti polnud värskes numbris sees, ja kuraatorid-diilerid nutta, et nende kaasaegsed kriitikud pole neid lõpuni mõistnud ega hinnanud, aga nagu ajalugu meile näitab: kui mingi perioodikaväljaanne äkitselt kaob, siis hakatakse kohe plaanima selle uuestisündi, sest teisiti lihtsalt ei saa. Ja kõik algab jälle uuesti.

 

¹ Karin Nugis (Vicente), Magus nostalgia n-ö tõsiteaduse järele. – Sirp 10. II 2017.

² Peeter Vihalemm, Kultuurikanalite kasutajaskond [2016].

³ Tiina Kirss, Eesti humaniora häirekellad. – Sirp 6. IV 2007.

⁴ Johannes Saar, Konnad ja seks "kaasaja" serval. – Sirp 22. XII 2017.

⁵ Nn Hirschi indeks, mille 2005. aastal pakkus välja füüsik Jorge E. Hirsch teadlaste publikatsioonide mõjukuse mõõtmiseks. Iseenesest on tegemist lihtsa valemiga: h-indeks on suurim selline n, et teadlase n artiklist on igat neist tsiteeritud vähemalt n korda. Humanitaaride jaoks on konks aga selles, et mõõdetavate tsiteeringute ja publikatsioonide aluseks on eeskätt teatud andmebaasides olevad ajakirjad ning mitte valdkonna jaoks tähtsad monograafiad ja kogumikud.

 

 

Tiina-Mall Kreem (PhD) on Eesti Kunstimuuseumi kuraator ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esinaine, Eesti Kunstimuuseumi Toimetiste peatoimetaja 2011 ja 2012.

Virve Sarapik (PhD) on ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi peatoimetaja alates 2003.

Andreas Trossek (MA) on kvartaliajakirja KUNST.EE peatoimetaja alates 2009.

< tagasi