est eng

 

Kunsti ja disaini küsimus

Anne Vetik (4/2014)

Anne Vetik vaatleb tänavuse Kristjan Raua preemia laureaadi Marit Ilisoni isiknäitust "Longing For Sleep".

 

Kunsti- ja disainiküsimus pole kindlasti elu ja surma küsimus. Pigem on tegemist kusagil hämaral pahaolu- ja heaoluühiskonna piiril kõikuva väikeriigi intelligentsi huvitava küsimusega. Miks see meid huvitab? Ilmselt seetõttu, et nii kunst kui disain on Eestis konstantselt alatoidetud, seega hoiab emb-kumb kümne küünega kinni nendest vähestest hüvedest, mis aeg-ajalt sülle kukuvad. Olgu need hüved materiaalsed, nagu näiteks stipendiumid ja muud numbrites väljenduvad toetused, või sotsiaalsed ehk siis ajakirjanduse ja laia laikijate ringi tähelepanu.

Marit Ilisoni (moe?)-kollektsioon "Longing For Sleep" on pälvinud kohalikus meedias rohkelt tähelepanu. Kuidas teha tänapäeva Eestis moodi edukalt, mis strateegiaid tasub kasutusele võtta, kui soovid ilma suuremate investeeringuteta jõuda välismaailma kaubandusse, mis hetkel saab moest kunst ja kas brändingu ja materiaalse edu seisukohalt on kasulikum esineda kunsti- või disainiväljal? Kõik need teemad on ühel või teisel moel näitlikustatud Ilisoni juhtumi kaudu.

Vastused esimestele küsimustele tulevad jube lihtsalt: kasuta sotsiaalmeediat, tooda normaalset visuaalset materjali (lookbooks), käi suhtlemas oluliste inimestega vastavatel üritustel, pressi igast pressikajastusest välja maksimum. Ei tee paha ka, kui su looming näeb huvitav välja ja on kooskõlas hetketrendidega – kookonmantlid on viimasel kolmel-neljal hooajal olnud ühed moelavade põhikangelased. Mõistlik samm on tootmiskulude minimeerimine – materjal tuleb tasuta, lõike taastootmine võimalikult lihtne.

Muuseas panevad tekk-mantlid mõtlema tekstiilikunstnikele, kelle nime me ei tea ja kes on mantliteks saanud tekkide autorid. Nagu Ilison on ka ise intervjuus nädalalehele Eesti Ekspress tunnistanud, võlgneb "Longing For Sleep" seeria oma edu väga paljus just NSVL disainiklassika tagasihoidlikule sarmile. Kellele taaskasutus, kellele cultural appropriation. Oleks huvitav teada, mida arvaksid mantlitest Ilisoni kaasautorid? Kas kiidaksid või oleksid kibestunud, et nende olulisest rollist paljus mööda vaadatakse? Kas on eetiline, kui kultuurist saab trend, ja kas on eetiline teha kunsti kellegi teise maailmakogemise ja mõtestamise – olgugi selle tulemuseks säärane tarbeese nagu tekk – arvelt?

Tuleme tagasi toodete juurde. Mantlite sisemus on kaunistatud Swarovski kristallidega, mis ilmselt kriibivad kvaliteetkreemidega niisutatud kandja nahka veelgi enam kui kare villane riie. Samas, arvata võib, et mantli ja ihu vahele on paigutatud kleit – mina isiklikult võtaks midagi Opening Ceremony valikust, näiteks Acne või Nina Donise maksikleidi. Swarovski kristallid on kitši ja külma sõja järgse Ida-Euroopa vulgaarsuse sümboliks. "Uue kooli" kuld ja kard peidab end traditsiooni ja käsitöö taha ega lase rahus olla, magada, sunnib minema ööklubisse välismaise Adonise jahile, kel taskus lõputuid lõbustusi pakkuv krediitkaart. Või siis kirjutama projekte, et saada eurotoetusi. Või siis mõtlema välja uusi viise vanadele tekkide kasutamiseks. Läikivad killud on justkui Ida-Euroopa südikuse kujund, mis sunnib sõitma Pariisi ja Londonisse, rabelema ja hustle'ima, kuni tõestame vanadele tegijatele, et meil on Skype ja puhas loodus ja üldse, "me oleme sama head kui teie, võtke meid mängima".

Draakoni galeriis olid mantlid esitletud koos üleni litriliste, Indiast pärit kangast valminud kleitide ja lehmanahast tehtud, kohati karvaste kingadega. Kingi aitas Ilisonil valmistada Kristiina Nurk. Riietega on kord nii, et loeb eelkõige see, kes need selga paneb. Ilma kandjata mõjub riideese veidi õõvastavalt, justkui tühjaks imetud inimese kest. Kandja puudumine riideeseme sees annab sellele suurema jõu, võimaldab tal rääkida endast ja enda loojast, mitte pelgalt täiendama "moegurmaani" identiteeti.

Lisaks Draakoni galeriile sai mantleid näha Hyrès' moekonkursi finaali pääsenud tööde hulgas, kus mõne aasta eest võitis Première Vision auhinna teine eestlanna, Ragne Kikas. Turnee jätkus Inglismaal, kus Londoni Moenädala raames toimunus "International Fashion Showcase 2014", teistest riikidest pärit disainereid tutvustav näitus. Eesti väljapanek koosnes Ilisoni, Jo Nurme, Kärt Põldmanni, Sille Sikmanni töödest, selle kureeris Tanel Veenre ja kujundas Hannes Praks, kogu ürituse eestvedajaks oli Eesti Disainikeskus. Meie väljapanek valiti terviknäituse parimaks.

Mantlid on jõudnud uudisnuppudena mitmesse rahvusvahelisse moeajakirja ning on müügil kahes Itaalia butiigis. Ilison on üks Eesti moeloojatest, kellel on õnnestunud teha väike, kuid oluline samm "suure moe" sisse, või pigem äärde. Seega, vaidlused, kas tegemist on disainiga või mitte, pole olulised. Ettevõtjana on Ilison edukas, edukam kui paljud teised samas valdkonnas tegutsevad isikud. Kui paigutame tema toote disainivaldkonda, vastab see täielikult tänapäeva Eesti disainipoliitilisele tellimusele: taaskasutus, nutikus, kontseptuaalsus. Ilison on loomeinimene, kellel on õnnestunud ühendada looming majanduslike, mõõdetavate näitajatega, mis on kogu loomemajanduse ideoloogia eesmärk ja alus. Samas, on ka neid, kes samasuguse mõõdupuuga mõõtes on edukamad. Kindlasti aga oskab Ilison edu, mille osaliseks ta saanud on, kohalikus meedias edukalt jagada ja seeläbi teeb tänuväärt tööd, tekitades teistes ametikaaslastes tunde, et Vogue'i lehekülgedele pääsemine on võimalik.

Kui just peab valima, paigutaksin "Longing For Sleep" seeriasse kuuluva siiski kunstimaailma. Tegemist on asjadega, mille väärtus ei seisne funktsioonis, vaid kontseptsioonis. Sisuliselt on mantlid readymade'i žanri esindajad.

 

Anne Vetik on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudi magistrant, kes teenib leiba reklaamitöötajana.

 

Marit Ilison

Draakoni galerii näitusevaade,
foto autor Tõnu Tunnel
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet