Kunstielu aastaajad

Heie Treier (4/2015)

 

Kunstiteadus kaldub alahindama aastaaega, kliimat ja hooajalisust kui analüüsi argumenti. Ometi võib siingi peituda kunsti(ajaloo) põhjuse-tagajärje seoseid. Nii näiteks on põhjamaade elanikel raske mõista Itaalia siestakultuuri ning seda, miks sealsed varasemate sajandite kunstnikud keskpäeval ei maalinud. Ja miks läheb tänavamelu seal käima alles vastu õhtut. Lõunamaade elanikele on jälle arusaamatu kaamose mõiste ning neile tundub koomiline, et keegi vajab teraapilist valguslampi, mida on oma installatsioonides kasutanud põhjamaade kunstnikud.

Maades, kus pole tugevalt eristuvaid kliimakontraste, puudub tõepoolest teema. Põhjamaades on siiski suur vahe, kas valitseb suvi koos n-ö polaarpäevaga või talv koos n-ö polaarööga või kevad ja sügis kui üleminekufaasid. Eesti kunsti üks visiitkaarte on olnud Jaan Toomiku video "Isa ja poeg" (1998)¹, milles alasti kunstnik uisutab üksi keset jäävälju.

Temperatuur ja valgus mõjutavad tugevalt inimese elukorraldust ja maailmataju – isegi tänapäeval, mil arvutid ühtlustavad globaalselt inimeste elustiili ja mil eesti kunstnik ei pea minema enam suviti talutöödele nii nagu pallaslased 1920.–1930. aastatel. Hooajalisus ei pruugi kunstniku jaoks siiski olla geograafilise asukoha masendav kaasnähtus, seda võib käsitada ka teisiti – hooajalisus kui trump.

 

"Art Ist Kuku Nu Ut", "EKKM ratastel"

Eesti kunstielus on tekkinud hea rutiini korras hooajaline festivalikultuur, mis sai alguse 1990. aastatel Eesti Vabariigi taastulekuga. Nõukogude Eesti kunstielus hooajalisuse kontseptsioon sellisena puudus, kuna valitses modernistlik arusaam kunsti universalismist. Nüüd toimuvad pimedal talveperioodil Helsingist inspireeritud valgusfestivalid ning algne kunstnikeüritus on laienenud juba üldrahvalikuks kultuuriliseks formaadiks.²

Viimane "Art Ist Kuku Nu Ut" festival "Head und, Tartu!" 2014. aastal keskendus seevastu talveunele ja magamisele – nii intellektuaalse analüüsi kui ka praktilise korralduse mõttes: detsembrikuine Y-galerii oli täis madratseid. Varasemad "Art Ist Kuku Nu Ut" festivalid, mida korraldasid peaasjalikult Rael Artel ja Kaisa Eiche, leidsid kõik aset suveajal.³

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) kui ambitsioonika rahvusvahelise näituseprogrammiga institutsioon töötab Tallinnas algusest peale hooaja põhimõttel, kuna sealseid ruume pole võimalik talvel piisavalt soojaks kütta. Niisiis avatakse uksed suviti, nagu paljudes teisteski eraalgatusel sündinud kunstikeskustes üle riigi.

Alates eelmisest aastast on katsetatud formaati "EKKM ratastel", s.t talvel minnakse mööda Eestit rändama koos näitusega "Kohatu" ja vastava haridusprogrammiga. Nüüdiskunsti on viidud ja viiakse Kuressaarde, Raplasse, Valka ja Kundasse – väikelinnadesse, millest kolm viimatimainitut puuduvad nüüdisaegse kunsti kaardilt üldse. Pressiteadetes nimetatakse algatust küll eksperimendiks, ent sisuliselt on tegemist kunagise riikliku kunstipoliitika taaselustamisega. Kui võrrelda algatust tänapäeva filmipoliitikaga, osutub "EKKM ratastel" pigem populaarse Kinobussi paralleelnähtuseks, kus suviti mööda Eestit ringi sõitev buss näitas rahvale kino ja õpetas noortele filmitegemise köögipoolt.

Valgel suvehooajal on toimunud ja toimuvad väikelinnades ja külades üle Eesti aga kunstifestivalid, mis funktsioneerivad kui "sõit maale vanaema juurde" või "piknik looduses" või "tutvu oma kauni kodumaaga". Selline näituseformaat soosib performance-kunsti, skulptuuri laias mõistes, installatsiooni ja sekkumist linnaruumi.

Suvefestivalidest on mõneti raske kirjutada. Need on hajusad ja sageli sõpruskonnal põhinevad ettevõtmised, millel puudub riiklik algatus ja mille järjepidevus sõltub korraldaja jaksamisest. Lisaks on suvefestivalid tugevalt suhtlemise, meelelahutuse ja reisimise kesksed üritused, orienteeritud oleviku hetkele ja tunnetusele. Mis jääb siit strateegilises mõttes sõelale? Kuigi festivale ja nende eesmärke on olnud alates 1990. aastatest väga erinevaid, keskendun neist siinkohal paarile markantsemale.

 

"KanaNahk", "Mohni", "Seanahk"

Ühe esimese olulisema igasuvise festivalina võiks nimetada "KanaNahka" Rakveres, mille algatasid 2000. aastal Rakvere teatrifestivali "Baltoscandal" tuules Jaan Toomik ja Teet Veispak. Edaspidi oli korraldamisega seotud ka Paul Rodgers rühmitusest Eesti Energiad. Tänu Toomiku rahvusvahelisele renomeele oli programm rahvusvaheline ja kõrgelennuline, näiteks esinesid Rakveres Moskva skandalist Oleg Kulik (küll loengu, mitte performance'iga) ja Siberi rühmitus Sinininad, kelle tööde vaatamiseks pidi toona muidu sõitma Veneetsia kunstibiennaalile.

Sarnaselt 1995. ja 1997. aastal toimunud Saaremaa biennaalile kasutas Toomik rahvusvahelist nõudlikku konteksti selleks, et motiveerida pingutama ka oma üliõpilasi Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse kunsti osakonnast. Nii said siit tuule tiibadesse Sandra Jõgeva, Margus Tamm, Silja Saarepuu, Villu Plink jt, kelle performance'id järgisid festivali pealkirjast tulenevat imperatiivi – olla ohtlik, tekitada judinaid, raputada publikut, kutsuda esile kananahka.

Vaatamata enda kui kuraatori staatusele, esines festivalil ka Toomik ise. Hilisematel näitustel loop'inud Toomiku 1-minutine video "Nimeta (Vennale)" 2002. aastast filmiti üles just Rakvere "KanaNahal". Kohapeal jälgis kunstniku aktsiooni eemalt päris suur publik. Inimesed jõid vabas õhus muretult õlut ja võtsid aktsiooni kui meelelahutust, saamata tegelikult aru, et kunstnik pani nende silme all ohtu oma elu ning et oldi tunnistajaks performance'il põhineva videoteose sünnile.

"KanaNahk" osutus paljudel põhjustel muutliku identiteediga algatuseks. 2003. aastal sai festivalist üritus nimega "Mohni" (sellenimelise saare järgi) ja 2009.–2010. aastal "Seanahk", mis toimus Haapsalus. Korraldajana liitus seal Erik Alalooga.

Tagantjärele tundub olevat üha selgem, et kõik need erinevate nimedega, aga sama veregrupi festivalid olid Jaan Toomiku kui kunstniku nägu – need justkui dokumenteerisid Toomiku enda loomingulisi otsinguid ja püüet kaasa tõmmata kohalikke ja piiritaguseid sõpru ja tudengeid. Kesksed kunstnikud neil festivalidel olid Eesti Energiate osalised Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers, samuti Toomiku mitmete videote ja maalide modell Elaan. Ilmselgelt olid festivalid organiseeritud n-ö põlve otsas ja väheste finantsidega nagu üldse suvefestivalid Eestis. Seega, ükski festival sellest sarjast ei jätnud järele kataloogi – tagantjärele saab asjast aimu peamiselt ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal.

 

 

Jaan Toomik
Nimetu (Vennale)
2002
video, 1' (performance'i dokumentatsioon)
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Sagritsa majamuuseum Karepal

"KanaNahk" jätkus mõtteliselt Karepa külas. Rakverest ja Kundast mere poole sõites tuleb vastu Karepa kaluriküla, mille põliselanik on Teet Veispak. Alates umbes 2007. aastast on ta kureerinud oma naabertallu, pallaslase Richard Sagritsa majamuuseumisse tormilise suvise kunstielu. Kalame talu oli seltskondliku elu keskus juba 1930. aastatel, mil seda külastasid toonased kunsti ja kirjanduse staarid, kelle autogrammid on jäädvustatud Sagritsa maaliateljee aknaraamile. Tänapäeval on lisandunud uusi autogramme, moodustades omalaadse mälupanga. Tegelikult on kogu Karepa küla toiminud kultuuritippude populaarse suvituspaigana. Sealne nüüd juba kolme sajandit läbiv kultuurikihistus, kui seda uurima hakata, on muljetavaldav.

Seega osaleb kunstiajaloos suhteliselt tagasihoidlik looduse- ja meremaalija Richard Sagrits Kalame talu majamuuseumi kaudu meie kaasaegses kunstielus. Veispak on kutsunud Karepale kunstnikke, kes on lõõgastavas õhkkonnas ajaloolise talu õue täitnud skulptuuride ja installatsioonidega. Neid esitletakse tavaliselt augusti alguses ühel õhtul koos performance'itega. Pea igal suvel on Karepat külastanud Leonhard Lapin ning Eesti Energiate kandvad jõud Jaan Paavle ja Jüri Ojaver. Üle-eestiline meediatähelepanu saatis ka Fideelia-Signe Rootsi, kes kõndis jala Tartust Karepale, nõudes võrdsusfeministina naistele õigust käia ringi palja ülakehaga. Töödest tasub oodata poliitiliselt ebakorrektset huumorit, mida väljendab kas või 2009. aasta performance'ite õhtu kahemõtteline pealkiri "Vana riist"⁴. Seal esines teiste hulgas Voina rühmituse esindaja Alex Plutzer, kelle poliitiline sarkasm oli Karepal ja Tallinnas sama terav kui Moskvas või Peterburis.⁵

Kalame talu õue statsionaarsed skulptuurid on tundlikult kontekstuaalsed, kontseptuaalsed, poeetilised. Mitmed performance'id on seisnenud südamelt ära rääkimises, näiteks Ants Juske polemiseering feministidega. Või Raoul Kurvitz, kellel oli õpetaja keelanud lapsena laulda, kuna ta ei pidanud viisi, laulmas mikrofoni Sagritsa maja uksel, vahetult enne oma muusikaga CD "Forbidden to Sing" (2012) ilmumist. Hea pildi Karepal toimuvast ja sealsest õhkkonnast annab 2014. aasta sündmuste näitel Peeter Sauter.⁶ Kahjuks pole ka Kalamel toimuvast, nii nagu "KanaNahastki", järel kataloogi.

Teet Veispak ise on aga kirjutanud viis näidendit (2009, 2010, 2011, 2013, 2015) oma naabrinaise Alice Sagritsa, polkovniku lese tüüpi võimuka daami fiktiivsetest päevikutest. Uurides ajaloolasena arhiivimaterjalide põhjal Sagritsate lugu alates Teisest maailmasõjast kuni nõukogude aja eri perioodideni, on Veispak üles korjanud nõukogudeaegse kunstiklatši ja kõmu, mida ta omal ajal Alice'ilt kuulis. Üllar Saaremäe lavastuses ja näitleja Liisa Aibeli kehastuses – juhendatuna Veispaku kui autori poolt – on esietendused toimunud Kalamel. Tulemus hämmastab oma tõelähedusega, nagu loeks noor Alice ise omaenda päevikuid (intonatsioon, žestid, isiksus).

"KanaNahk" ja selle järjepidevust hoidvad Sagritsa majamuuseumi suvefestivalid Karepal esindavad heteroseksuaalse valge mehe vaatenurka kunstis. Ehk et vaatenurka, mida on postmodernistlikul ajastul pidevalt pekstud alates poststrukturalistlikust filosoofiast (Foucault jt) ning feministlikust ja postkolonialistlikust teooriast kuni reaalse poliitikani välja. Heteroseksuaalne valge mees koos oma eneseväljendusega tunneb end ilmselt surutuna kunstimaailma äärealale, ometi hoiab ta enda käes saladust, mida ei taha igaühele loovutada. Nendest suvefestivalidest pole olemas ühtegi süstemaatilist dokumentatsiooni ega kataloogi, mistõttu kunstiteadlanegi ei saa toimuvat n-ö kontrolli all hoida. Suvi on aeg, mil Eestis metsikut elu praktiseerida ja teha seda, mida hing kutsub. Talv sümboliseerib siin ranget reglementeeritust, jäika kohustuste täitmist, hingeliselt jäätunud olekut.

 

"Kilomeeter skulptuuri"

Kõige uuem, 2014. aastal asutatud uus festival "Kilomeeter skulptuuri" (KmS) osutub rahvusvahelist standardit järgivaks ettevõtmiseks, millel on konkursi korras valitud väliskuraator, organiseerimistoimkond, kolleegium, žürii, kunstnike valikusõel ning kataloog. Selle festivali asutas tõlkebüroo Refiner omanik Michael Haagensen, kes tänu oma maalijataustale ja pereliikmetele on skulptuurile kui kunstiliigile väga lähedal (järgides rahvusvahelist head tava, pole pereliikmed suvefestivalile siiski kaasatud).

Ürituse pealkiri viitab Tallinna Kultuuripealinna (2011) "Kultuurikilomeetrile", ettevõtmisele, mis osutus niivõrd edukaks, et mõjutas tugevalt Tallinna kinnisvaraturgu. "Kilomeeter skulptuuri" toimus 2014. aastal Rakveres ja 2015. aastal Võrus ning 2016. aasta suveks plaanitakse seda taas Rakverre. Kummalgi varasemal korral on järgitud väikelinna tavasid ja konteksti – nii näiteks on Rakvere publik kultuuriliselt "karastunum" tänu "Baltoscandali" teatrifestivalidele, "KanaNahale" ja punklaulupidudele. Võru aga on kaasaegse kunsti seisukohalt peaaegu puhas leht.⁷ Välismaalt Eestisse elama tulnud Michael Haagensen on osanud tundlikult suhestuda siinsete väikelinnade kultuuripoliitikaga, seades eesmärgiks vägivallavaba ning avatud kultuurivahetuse, mitte niivõrd šokeerimise.

Rakvere "Kilomeeter skulptuuri" peakuraator Niekolaas Johannes Lekkerkerk tõlgendas skulptuurinäitust "Baltoscandali" mõjul ka kui teatrit ja lava. Seal osalenud kaheteistkümne kunstniku tööd osutusidki dramaatilisteks, eriti kui võrrelda neid järgmisel aastal Võrus esitatud töödega. Tulenevalt oma varasematestki huvidest sõnastas Võru festivali peakuraator Andreas Nilsson eesmärgi keskenduda diskreetsetele žestidele ja väikestele objektidele.⁸ Nii oli Võru skulptuurinäitus pööratud pigem sissepoole ja toimis sellisena edukalt oma vaiksel viisil.

 

…ja nii edasi

Käesoleva, 2015. aasta suvel toimus üks uus festival veel Muhus, seoses Eesti Kunstnike Liidule kuuluva suvebaasi restaureerimisega (korraldajaks Tiiu Rebane). Kunsti suvefestivalid näivad kohati toimivat vastutöötamisena kapitalismis elava inimese välistele piirangutele ja ahistustele. Suvel on rohkem lubatud kui talvel. Lühike ja intensiivne suvi on Eestis aktiivsuse ja tegutsemise periood vaheldumisi täieliku passiivsusega. Arvata võib, et seda potentsiaali kasutavad kunstnikud tulevikuski veel palju.

 

Heie Treier on kunstiteadlane ja -kriitik, töötab Tallinna Ülikoolis kunstiajaloo dotsendina.

¹ Vt nt: [Estica,] Jaan Toomiku rahvusvaheliselt edukaim video "Father and Son" ("Isa ja poeg"). – kunst.ee 2000, nr 1, lk 5.

² Näiteks etnokunsti festival "Kaamos", Tallinna Valgusfestival, festival "LUX MATRIX", "Valgus kõnnib Kadriorus", Mustamäe valgusfestival, "Valguse festival" Tartu Observatooriumis ja Tõraveres jne-jne.

³ Iga-aastane nüüdiskunstifestival leidis Tartus aset aastatel 2010–2014, kasvades välja 2004. aastast toimunud "Tartu kunstikuust". Ametlik kodulehekülg: http://www.artistkukunuut.org/2014/.

⁴ Hannes Varblane, Suvelõpu performance Karepal. – Sirp 11. IX 2009.

⁵ Teet Veispak, Voina – see on sõda korrumpeerunud võimuga. – KUNST.EE 2011, nr 3–4, lk 36–43.

⁶ Peeter Sauter. Teet Veispak ei anna alla. – Sirp 27. VIII 2014.

⁷ Intervjuud korraldajate Siim Preimani ja Michael Haagenseniga loe siit: Reet Varblane, Võrru kilomeeter skulptuuri. – Sirp 16. I 2015.

⁸ Heie Treier, Kultuurikilomeetrilt skulptuurikilomeetrile. – Sirp 17. VII 2015.

< tagasi