est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Kunstipreemiatest Eestis: väike kommenteeritud sõnastik

Andreas Trossek (2/2013)

Andreas Trossek annab lühikese ülevaate kunstipreemiate väljaandmise mehhanismist Eestis.

 

Mis teeb tänapäeva kunsti nii eriliseks, nii meeldivaks? Üks vastus on muidugi, et kunstipreemiad. Kuidas muidu saaks laiem sootsium teada, et on olemas üks nüüdiskunstnik, kelle looming on eriala asjatundjate hinnangul kuidagimoodi parem või huvitavam kui teiste nüüdiskunstnike looming? Kuidas teisiti saaks pisikene kunstimaailm edastada laiemale kuulajaskonnale sõnumi, et kohalikes galeriides-muuseumides-projektipindadel tegeletakse jätkuvalt päevast päeva kultuuriväärtuste juurdegenereerimisega? Et kunstiajalugu tehakse siin ja praegu? Et on kunstnikke, kellel levinud klišee järgi "tuleb silm peal hoida"? Jah, just siit algab üks muinasjutt, üks avalike suhete ja kommunikatsioonispetsialistide kootud narratiiv, mida me vaatajatena kõik usume… sest tõepoolest, paistab, et meil ei ole teist valikut.

 

Raha

Mis oleks ühe kunstipreemia täpsem meediastrateegia ehk millel kunstipreemiate väljaandmise mehhanism peaasjalikult põhineb? Ekspertide autoriteedil? Kolleegide asjatundlikkusel? Ei, rahal. Kunstipreemiatega seoses liigutatakse reaalselt raha, ühelt arveldusarvelt teisele laekuvad summad on seejuures märkimisväärsed. Raha omakorda tekitab ühiskonnas austust, isegi kui see väljendub esmalt mõistmatuses, ähkivates-ohkivates imestusavaldustes, et "kas see on siis kunst?!". Kuid paradoks on lõpuks ikkagi selles, et need tuhanded-tuhanded eurod laekuvad konkreetsele arveldusarvele ja kommentaatoritele jäävad… ainult näpud. Seega ei pruugi sa tavavaataja positsioonilt üldsegi huvi tunda kunstiajaloo vastu, sa võid nüüdiskunsti üldse pidada mingiks pseudotegevuseks, aga kui see kummaline eksponent siin sinu ees on tunnistatud tuhandete-tuhandete eurode vääriliseks, ei jää sul lihtsalt muud üle, kui olukorraga leppida. Kui uudistes nii öeldi, siis nii on, ja kõik. Money talks, raha on universaalne keel, raha ei küsi lastetoa, diplomi või individuaalsete huvide järele.

Tõsi, nüüdiskunstnikud on enamasti raha suhtes iroonilised. Kunsti ei tehta raha pärast, kommertskunstnik on kunstimaailmas peaaegu sõimusõna. Ometigi ei ole Eestis avalikult teada ühtegi juhtumit, kui kunstnik oleks kunstipreemia vastuvõtmisest keeldunud – kasvõi poliitika või skandaali ehk n-ö tasuta reklaami pärast – või väitnud, et tegelikult väärib saadud preemiat hoopis mõni teine kunstnik. Asi ei seisne mitte ainult rahas, inimese loomupärases ahnuses, vaid ka kultuurielu reguleerivates (peidetud) hierarhiates: kunstniku vaatenurgast on kunstipreemia kahtlemata ühtlasi "vabapääse kunstiajalukku". Kui eksperdid preemiažüriis nii ütlesid, siis nii on, ja kõik. Mis siis, et me kõik selles pisikeses kunstimaailmas räägime, et kõik on suhteline. Et tegelikult me päriselt ei usu seda kapitalistlikku spordimängu "aasta parim kunstnik". Aga aeg möödub, igasugused irooniakihistused ja teadlik topeltkeele kasutus uhutakse kaasaegsete lühiajalisest aktiivmälust välja ning ajalukku jäävad kirkalt särama ikkagi vaid võitjate nimed (nüüd juba igasuguse irooniata). Money talks ja meie kuulame.

Kahtlemata on õigus Viktor Misianol, kui ta ütleb, et kunstipreemiate (üle)tähtsustamises on midagi endisele idablokile üldiseloomulikku ja et preemiate fetišeerimine on märk puudulikust taristust. Kunstipreemia justkui kompenseeriks arvestatava kunstituru puudumist, reaalset sissetulekut. Optimistid ütlevad, et olukord on jätkuvalt "turueelne", et (kohalik) turg veel tekib. Pessimistid nendivad samas, et hoolimata näiteks Eesti peagi ligi veerandsaja aasta pikkusest kuulumisest vabaturumajandustsooni, s.o kapitalistlike riikide sõbralikku rüppe, põhineb selle väikeriigi kunstielu endiselt valdavalt maksurahal, justkui poleks Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest peale sisuliselt mitte midagi muutunud. Valitsevast ettevõtluse ja loomemajanduse retoorikast hoolimata on kunstnik jätkuvalt nagu mingi kummaline "riigitöötaja", pealegi selline, kes pahatihti enda tööle ise peale maksma peab. Kaua kestab keskmiselt üks siirde- ehk üleminekuühiskond, inimpõlve? Statistikud ja logistikud löövad taustal kokku aastaid, käibenumbreid ja populatsiooni kasvuprognoose, jõudes taas kord järeldusele, et ainus väljapääs on nüüdiskunsti rahvusvahelistumine professionaalsel tasemel. Tõotatud maa algab peaaegu juba riigipiiri ületamise järel, alles "reisinud" nüüdiskunstiteosel on lootust leida Eesti-suguses enesetunnetuslikus perifeerias laialdast heakskiitu. Kui rahvusriigi kesksetest identiteeti loovatest narratiividest ei piisa enam mõiste "eesti kunst" koos hoidmiseks, lohutab meid jätkuvalt muinasjutt sünnijärgsest kuulumisest õhtumaade tsivilisatsiooni emalikku rüppe. Money talks… no, it whispers.

 

Avalik raha

Kõigepealt, milline on üldse kunstipreemiate maastik Eestis? Missuguste olemasolevate preemiate taustale üks suurem aastapreemia tahes-tahtmata projitseerub? Mida ja keda ühe uue preemiaga hüpoteetiliselt n-ö üle trumbata võiks?

Vanim kunstipreemia Eestis, mida antakse välja alates 1973. aastast, on Kristjan Raua nimeline aastapreemia. Seda annavad välja Eesti Kunstnike Liit (EKL) ja Tallinna Linnavalitsus, ent praktiliselt on tegemist siiski EKL-i preemiaga, kuigi preemiaraha tuleb pealinnalt. Nime on see saanud Kristjan Raua (1865–1943) järgi, kelle loominguline kõrgperiood jäi esimese Eesti Vabariigi aega, mil tema osalusel valmis muuhulgas rahvuseepose "Kalevipoeg" illustreeritud väljaanne. Preemia reglement sätestab, et üks Kristjan Raua medal antakse välja eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud kunstisündmuste eest, kuid erandina võidakse preemia välja anda ka varem valminud tööde või elutöö eest. Läbi aastate premeeritute nimekirja sirvides torkab siiski silma, et valdavalt on premeeritud olnud preemia saamise hetkel n-ö küpses loomeeas. Seega on tegemist piltlikult öeldes klassikalise sõjaordeniga: see antakse vaid neile, kel mitu märkimisväärset lahingut seljataga. Igal aastal on "saak" neli võrdset premeeritut. Preemia suurus on seejuures 2240 eurot igaühele (see number on "imelikult" ümmardamata Eesti eurole ülemineku tõttu 2011. aastal, kunagises rahvusvaluutas oleks see summa 35 000 krooni). Raua preemiat on korduvalt antud ka kunstiteadlastele, see ei ole olnud reserveeritud ainult kunstnikele ja tarbekunstnikele. Preemia laiem ühiskondlik prestiiž väljendub muuhulgas selles, et raske oleks ette kujutada õhtust teleuudiste saadet või mõne päevalehe kultuuriuudiste rubriiki, kus Kristjan Raua aastapreemia laureaatide tseremoonia oleks jäetud kajastamata.

Prestiižilt peaaegu sama kaalukas on Konrad Mäe medal ja preemia, mida EKL annab välja üheskoos oma alaliidu Eesti Maalikunstnike Liiduga ja mida rahastab Eesti Kultuurkapital (Kulka). Tegemist on küll kitsalt maalipreemiaga, ent kuna maalikunst on olnud kogu 20. sajandi jooksul tehnikana tugevalt esil, ümbritseb ka Mäe preemiat suurmeedia tasandil universaalsem "aura". Tõsi, alanud 21. sajandil on installatsioonikunsti, video, fotograafia jt konkureerivate tehnikate jõuline juurdevool põhjustanud Eesti kunstimaailmas selle maalipreemia mõningase marginaliseerumise. Preemia eksisteerib 1979. aastast, nime on see saanud traagilise saatusega Konrad Mäe (1878–1925) järgi, kelle impressionismi, neoimpressionismi, fovismi, ekspressionismi jms mõjutustega maastikumaalid kuuluvad rahvusliku kunstikaanoni kullafondi. Eesti maalikunsti kõrgeim auhind, nagu preemiat reglemendis nimetatakse, tähendab numbrite keeles 3200 eurot (see teeb 50 000 krooni). Laureaatide nimistus on läbi aastate märgatav teatav seaduspära, et vaheldumisi nn klassikutega on vahetevahel premeerituteks osutunud ka mõned noored maalijad – selleks et vältida juba eos "noorte" süüdistusi, nagu "vanad" neid üldse ei märkaks. Sarnaselt Raua preemiale võib ka Mäe preemia puhul öelda, et nende järjepideva väljaandmise kaudu kehtestab EKL Eesti ühiskonnas edukalt oma autoriteeti põhilise erialaliiduna, kuhu kõik kunstnikud võiksid vabatahtlikult liikmeks astuda.

Kõrgema ametliku tunnustusena mõjuvad Eesti Kultuuriministeeriumi väljajagatavad riiklikud kultuuripreemiad (9600 eurot ühele laureaadile), mis nii mõnigi kord ka kunstivaldkonda hõlmavad. Selliste aastapreemiatega tunnustab riik enamasti neid kultuuritegijaid, kes nagunii juba kolleegide-ekspertide kadalipu läbinud on, mistõttu võiks neid preemiaid nimetada n-ö institutsioonipreemiateks. Kuna valdav osa Eesti kunstiväljal toimuvast põhineb alkoholi- ja tubakaaktsiisil, on seda maksuraha jaotava Kulka kunsti- ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaid (3500 eurot ühele laureaadile) mõttekas tõlgendada n-ö produtsendipreemiatena. Mingis mõttes võiks seega just Kulka preemiaid võrrelda Oscaritega filmimaailmas – piltlikult öeldes hindab "tööstus" siin iseennast. Kulka rahastab ka mitmeid väiksemaid EKL-i alaliitude preemiaid (à la nahakunstnike või kunstiteadlaste aastapreemia), ent need sündmused ei ületa reeglina kitsalt kollegiaalset uudiskünnist.

 

Eraraha

Ent milline oleks siinkohal erakapitali roll? Vanim erakapitalil väljaantav kunstipreemia Eestis on Sadolini kunstipreemia, mida antakse välja 1990. aastate keskpaigast, mil Eesti kunstielu rahastamismudelid olid pärast sotsialistliku plaanimajanduse kollapsit aktiivses ülesehitamisfaasis (1992 asutati Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1994 taastati esimese Eesti Vabariigi eeskujul Kulka). Preemia väljaandmisel on olnud katkestusi, hiljutine, n-ö kolmas tulemine sai teoks 2012. aastal, mil peapreemia suuruseks oli 5000 eurot. Et preemiat annab välja värvide ja lakkide tootmisega tegelev ettevõte (Akzo Nobel Baltics AS), on ka ootuspärane, et laureaatide nimekirjas on figureerinud peamiselt maalikunstnikud ja üksikud graafikud (esimese fotograafina pälvis Sadolini preemia 2012. aastal Paul Kuimet). Mingis mõttes on Sadolini preemia olnud n-ö dopingupreemia, sest valdavalt on firma auhinnanud n-ö oma karjääri esimeses pooles paiknevaid kunstnikke, välistades seega ühelt poolt tunnustatud klassikute ja teisalt noore kunsti kategooriad (loe: klassikutega tegeleb nagunii EKL ja tudengite jaoks on olemas kas kultuuriministeeriumi väljaantav Eduard Wiiralti stipendium (3000 eurot, alates 2004. aastast) või rea erakogujatest ettevõtjate välja antav Noore Kunstniku Preemia (1500 eurot, alates 2005. aastast)).

Vaieldamatult oluline on olnud ka kunagise Hansapanga kunstipreemia roll, millest saab paraku alates 2010. aastast rääkida vaid minevikuvormis. Ideoloogilises plaanis oli tegemist nn lääneliku kunstimudeli juurutamise ja propageerimisega, projektiga, mis algas 1990. aastatel kunagiste George Sorosi nüüdiskunstikeskuste võrgustiku kaudu terves endises idablokis. Nimelt koordineeris Sorosi võrgustiku endine Tallinna kontor (praegune SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) 2000. aastatel samuti näitusetegevust omaaegses Hansapanga galeriis. Märgiliselt leidsid Hansapanga preemia pälvinud kunstnikud (Marco Laimre 2000. aastal, Ene-Liis Semper 2001. aastal, Marko Mäetamm 2002. aastal, Mark Raidpere 2005. aastal) end varem või hiljem ka Veneetsia biennaali Eesti paviljoni konkursi võitjate reast. Kui Hansapank kohalikelt pankuritelt üle osteti ja üle Baltikumi Swedbanki nime all turgu haaras, nimetati ka preemia 2008. aastal ringi Swedbanki kunstipreemiaks ja laiendati nomineeritute valimisel regionaalset haaret. 2009. aastal oli peaauhind kasvanud 10 000 euro peale, lisaks viie nominendi (Eestist osutus valituks Tõnis Saadoja) rändnäitus Balti riikides, Venemaal ja Rootsis. Ühesõnaga, kõikjal, kus on Swedbank. Aga siis jõudis siia maailmanurka kohale järjekordne globaalne majanduskriis…

 

Avalik raha ja erakapital

Viimaste aastate diskuteerituim kunstipreemia Eesti kunstimaailmas on Köler Prize. See on 2011. aastal Kulka ja programmi "Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011" toetusel lansseeritud kohalik (loe: Eestiga piirduv) nüüdiskunstipreemia, millele on 2007. aastal asutatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) neljaliikmeline nõukogu lubanud nomineerida igal aastal viis kunstnikku. Nime on saanud preemia Johann Köleri (1826–1899) järgi, eesti soost Peterburi akademisti järgi, keda teatakse ka 19. sajandi teise poole rahvusliku liikumise suurkujuna. 2011., 2012. ja 2013. aasta nominentide keskmise vanuse põhjal võib nentida, et tegemist on n-ö karjääri keskel olevatele, peamiselt nooremapoolsetele kunstnikele mõeldud preemiaga – kohalik kunstimaailm teab reeglina nomineeritute nimesid hästi, ent laiem sootsium (veel) mitte. Piltlikult öeldes jätkab Köler Prize seega sealt, kus Swedbanki kunstipreemia katkes (näiteks leiame 2011. aasta nominentide seast taas kord Tõnis Saadoja), ainult et kainema intensiivsustasemega. Peapreemia suurus: 5000 eurot; publikupreemia: 1000 eurot.

Nagu enamus viimastel kümnenditel levinud preemiate ja näituste kombinatsioone maailmas, on ka Köler Prize'i formaat laenatud brittide Turner Prize'ilt. Teatavasti on Turner Prize Suurbritannias alates 1984. aastast välja antav nüüdiskunstipreemia, mille pälvib igal aastal üks alla 50-aastane briti kunstnik väljapaistva näituse või viimase aasta loomingu eest. Nominentide näitusele eriti just 1990. aastatel (vt Young British Artists) osaks saanud meediatähelepanu on teinud Turner Prize'ist omalaadse "ikooni", mille edu valem peitus iseenesest standardses publikumenu esiplaanile seadvas reklaamistrateegias: suur preemiaraha (viimastel aastatel 40 000 naela), adrenaliini tootev spordimoment "kes võidab?", kollase meedia ja kunstihariduseta publikumasside provotseerimine "ebausutavate" kunstiobjektidega (à la surnud haikala klaasvitriinis, tegemata voodi jmt). Skandaalid, diskussioonid, publikunumbrid, muuseumiostud, oksjonirekordid jms ei jäänudki tulemata ning briti kunst oli 20. sajandi lõpukümnendil kenasti maailmakaardil. Nii on Turner Prize'i aastate jooksul seostatud peamiselt kontseptuaalse kunsti traditsiooniga, kuigi preemiat on jagatud ka näiteks traditsioonilise maali või siis ainult kuuldava teose eest. Aastapreemia väljaandmist korraldab Tate'i galerii, mille külastatavus on Turner Prize'i lansseerimise järel kahtlemata ainult kasvanud.

Kuid kui lähedale oma Suurbritannia eeskujule on Köler Prize'i välja andvad eestlased siis möödunud kolme aastaga jõutud? Kunstnikele väljajagatava raha osas kindlasti mitte väga lähedale: 5000 eurot ei ole kuidagi võrreldav 40 000 naelaga. Kui võtta eeltingimuseks Turner Prize'i mudel – nominentide näitus ja kirsina tordil peapreemia –, on Eesti lähinaabritest suuremad nüüdiskunstipreemiad varuks nii lätlastel (Purvītis Prize, 28 500 eurot) kui ka soomlastel (Ars Fennica, 34 000 eurot – preemia, mille on 2008. aastal saanud oma foto- ja videoloomingu eest Mark Raidpere Eestist), rääkimata venelastest (Kandinsky Prize, 40 000 eurot). Teisalt on Eesti siiski jätkuvalt järjekordne siirdeühiskond ja Köler Prize'i võidusumma 5000 eurot mõjub kohalikul kunstiväljal endiselt kosmiliselt rikkaliku rahahunnikuna. (See summa klassifitseerub pealegi hoopis teise suurusjärku, kui on näiteks Eesti vanim kunstipreemia, Kristjan Raua preemia oma 2240 euroga.) Lisaks on Köler Prize'i väljaandmisel tehtud veel üks kohalikus kontekstis revolutsiooniline samm: preemiasummad on käinud välja erakapital. See on olnud oluline otsus süsteemis, mis peaasjalikult põhineb – nagu eespool kirjeldatud – maksurahade väljajagamisel. Köler Prize'i näituse produktsioonikulud on seni katnud Kulka, nipet-näpet on tilkunud ka kultuuriministeeriumist, ent preemiasummadega on tehtud selge tehing, et need pärinevad "kunstisõbralikult erakapitalilt". 2011. aastal tuli peapreemia 5000 eurot logistikafirmalt Smarten Logistics, publikupreemia 1000 eurot Temnikova & Kasela galeriilt koostöös advokaadibürooga Lawin. Sama juhtus ka 2012. aastal. 2013. aastal loobus EKKM Temnikova & Kasela galerii ning Lawini Tallinna kontori toetusest, paludes publikupreemia välja panna arhitektuuribürool Salto AS.

Samas on raske mitte märgata aspekti, et see "kunstisõbralik erakapital", näiteks Temnikova & Kasela galerii näol, koosneb sisuliselt ikka selsamal kunstiväljal tegutsejatest. Temnikova & Kasela galerii osaleb hetkel Eestis ainsana arvestatavatel väliskunstimessidel, Saltol on omakorda küllaltki kontseptuaalsete arhitektuuriprojektide tegija maine, Smarten Logistics nõukogu esimees on tuntud erakoguja Armin Kõomägi jne. Seega pole Turner Prize'i mudel seni viinud Köler Prize'ile nomineeritud kunstnikke kunstiväljalt märkimisväärselt väljapoole, n-ö laiema ühiskondliku tunnustuse poole. Niisugune (vabatahtlik?) "nišitoote" printsiip peegeldub omakorda Köler Prize'i nominentide näituste meediaretseptsiooni tasandil, kus ilmneb enamasti "punkiva" noortekultuuri kulunud klišee. Nii näivad Köler Prize'i põhikaardid olevat panustatud pigem pealekasvavale põlvkonnale ja mitte niivõrd "lapsest vanaemani" skaalal rahvamasside enda poole võitmisele ("muuseum" EKKM-i brändis on selles mõttes pigem provokatsioon). Ning loomulikult panustab kogu Köler Prize'i algatus pikemas perspektiivis vaikimisi ka rahvusmuuseumi tunnustusele, mille auväärsetes ruumides Köleri võtmeteosed täna ripuvad. Kuna just Eesti Kunstimuuseumi ostukomisjoni haaravas süleluses ihkavad "uinuda" pea kõik kohalikud kunstnikud, sest siinse kunstituru mikroskoopilisuse ja välismaale väljamurdmise raskuste tõttu ei paista neile lihtsalt muud lootuskiirt.

 

Raha ja relatiivsus

Ent kuidas on Köler Prize'il õnnestunud tekitada üldisemat diskussiooni kohaliku nüüdiskunsti "kvaliteedi" osas? Kas nomineeritud on olnud alati teistest "paremad" kunstnikud antud ajahetkel? Ning kas lõpuks võitis alati "parim" kunstnik?

Üldiselt võiks just Turner Prize'i mudeli alusel õpetada inimestele populistlikul tasandil kunsti ja raha omavahelist relatiivsust; seda, et kalleim kunst võib, aga ei pruugi alati olla parim võimalik kunst – nii nagu riigi kalleim kinnistu võib, aga ei pruugi olla parim võimalik investeerimisobjekt üleüldist elukvaliteeti silmas pidades. Triviaalse ülekorrutusena mõjub osutus, et Turner Prize'i mudel pakub publikule välja võimaluse jälgida mängu ja tõsta oma häält, võrrelda omavahel nominentide ekspositsioone, valida etteantud raamides isiklikke lemmikuid jne. Ent kui selliseid kriitilisi diskussioone on Köler Prize'iga seoses viimase kolme aasta jooksul olnud, on need jäänud paraku kuluaaride tasemele.

Väljalt endalt tulevad signaalid kogu üritusele on enamasti olnud positiivsed, sest kunstnikud, kuraatorid ja kriitikud ei ole Eestis harjunud žüriide, liiatigi veel rahvusvaheliste žüriide otsuseid avalikult kritiseerima. Vastupidi, kollektiivseid (ja seega anonüümseid) ekspertiise võetakse jumalasõnana. Ka Köler Prize'i nominente ja laureaate on erinevates ajalehelugudes tervitatud üldiselt afirmatiivse retoorikaga. Jääb mulje, et see või teine nominent on peapreemia saanud n-ö igati teenitult, justkui ei oleks mingi muu kombinatsioon üldse mõeldav olnud. Kuid võtke kunstimaailmas mistahes ajutise iseloomuga komisjon, mängige ühe või kahe inimese võrra ringi selle komisjoni setting ja te näete, kuidas otsuste poliitika muutub kardinaalselt.

Köler Prize 2011 nominendid olid Dénes Kalev Farkas, Tõnis Saadoja, Timo Toots, Sigrid Viir ja Jevgeni Zolotko. Peapreemia võitis Jevgeni Zolotko, volüümikaid krüptilis-müstilisi kabakovilikke installatsioone ehitav skulptor, ja publikupreemia sai Tõnis Saadoja. Aga oleks võinud olla ka teisiti. Näiteks oleks võinud võita Dénes Farkas. Fotokunstnik, kes võitis 2012. aastal 55. rahvusvahelise Veneetsia biennaali rahvuspaviljoni konkursi, s.t järelikult oli "hea" juba 2011. aastal. Või miks mitte ka Tõnis Saadoja? Kontseptuaalne richterlik maalikunstnik, kelle CV-s on vist pea iga võimalik kohalik kunstipreemia, kaasa arvatud 2013. aasta Kristjan Raua preemia, s.t järelikult oli ta "hea" kunstnik juba 2011. aasta seisuga. Või miks mitte Timo Toost, uue meedia kunstnik, kes võitis hiljem 2012. aastal ühe Ars Electronica peaauhinna. Või Sigrid Viir, fotograaf, kes hiljem võitis Pulse Prize'i samanimelisel kunstimessil New Yorgis.

Köler Prize 2012 nominendid olid Johnson & Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Nii peapreemia kui ka publikupreemia võitis Flo Kasearu, visuaalses mõtlemises tugev maali- ja videokunstnik, ning žürii äramärkimise pälvis Marge Monko, kes on peaasjalikult fotokunstnik. Aga oleks võinud olla ka teisiti. Näiteks oleks võinud võita Johnson & Johnson. Kahe skulptori rühmitus, kelle portfoolios on taasiseseisvunud Eesti kunstiajaloo vist üks kauakestvamaid "sotsiaalseid skulptuure", mis hõlmab tervet Paldiski linna ja kogu rahvusliku skulptuuriajaloo nullpunkti. Või Marge Monko, üks järjekindlamaid intellektuaalseid feministe Eesti kunstiväljal. Või Marko Mäetamm, mitmes meedias töötav kunstnik, kes on esindanud Eestit nii 2003. kui ka 2007. aasta Veneetsia biennaalil, s.t on järelikult "hea" kunstnik. Kuigi tuleb tunnistada, et tema võit oleks mõjunud ebaõiglasena teiste temast nooremate nominentide suhtes (üleüldse paistis, et Mäetamm oli 2012. aastal toodud mängu kaartide segamiseks – tõestamaks, et Köler Prize ei ole lihtsalt järjekordne "noortepreemia"). Või Margus Tamm, miks mitte? Senini ainus kunstnik, kes on institutsioonikriitika võtmes sõdinud Köler Prize'i formaadi vastu, otsustades eksponeerida nominentide näitusel oma kuraatoripraktikat ehk siis sisuliselt teiste inimeste loomingut.

Köler Prize 2013 nominendid olid Paul Kuimet, Karel Koplimets, Kristina Norman, Jaanus Samma ja Triin Tamm. Peapreemia, aga ka võitis publikupreemia võitis Jaanus Samma. Aga oleks võinud olla ka teisiti. Peajagu teistest üle oli oma varasema portfoolioga Kristina Norman, 2009. aastal Veneetsiasse saadetud kunstnik, kelle hiljutised uudisteosed on küll tüütult universalistlikud tüüpiliste humanistlike põhiväärtuste esiletoomisega, aga tuleb tunnistada, et see klišee näitusesaalis toimib. Tõsi, kunstnikuna on viimastel aastatel arenenud ka Jaanus Samma, kelle kogu senist loomingut läbinud gay-esteetika ei ole enam sedavõrd peidetult sordiini all, vaid moodustab kogu tema praeguse kunstnikupositsiooni ideelise selgroo. Tulemus on huvitav ja igati väljapeetud ning mitte kuidagi "skandaalne" Eesti kollase meedia tasandil, kus homoseksuaalsust pidevalt anonüümsetele netikommentaatoritele teemana "söödaks" ette lükatakse. Ei, nali naljaks, aga "skandaalsed" olid 2013. aastal pigem Köler Prize'i reklaamplakatid, mille graafiline disain ei jätnud selgelt välja ütlemata, millised oleksid disaineri valikud laureaadi selekteerimisel.

 

Samma_Esimees

Jaanus Samma
Ooper "Esimees"
2013
Installatsioon, pigmentfoto, libreto
EKKM-i näitusevaade, foto autor Johannes Säre

 

Igatahes, kui olla vähegi kriitiline, siis näeme, et relatiivsuse ja raha ring sulgub õige pea. Keegi võidab, keegi kaotab, aga lõppkokkuvõttes maksab… osavõtt? Tõepoolest, kunstipreemiad Eestis ilmnevad lähemal vaatlusel pelkade Best of Estonian art-nimekirjadena, mis on kergelt vaidlustatavad (kunst ei ole ju sport, kuigi ka sport kuulub sarnaselt kunstile meie kultuuriministeeriumi haldusalasse), aga oleks sinisilme väita, et need nimekirjad kunstnike karjääris edaspidi kohe mitte midagi ei määra ega tähenda. Sest sarnaselt näiteks lätlaste Purvītis Prize'iga võivad ka eestlased Köler Prize'i nominentide näitust vaadelda igal aastal kui ennustusvõistlust hulga laiemal regionaalsel skaalal – kes võidab mitte ainult tänavuse Prize'i, vaid ka näiteks järgmise Veneetsia biennaali rahvuspaviljoni konkursi?

Andreas Trossek on KUNST.EE peatoimetaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet