Kunstivõõra tegelase muljeid Tate'i galeriist
K. T.T. (1/2000)
Kirja pandud lennuki oksekotile, liikudes õhus väga-väga kiiresti
Lähenen Paigale. Juba kaugelt on Paika näha, kuid selleks, et sinna jõuda, on tarvis ületada sild. Sild on pikk, lai ja kole, kuid üle ma sellest saan ning seal see siis kõrgubki. Tate Modern. Pruun Fallos. Just see ta on ning ei midagi muud. Hoone fallilisus on lausa hirmuäratav. Pruunist kivist inetu torn pilgutab mulle kurjakuulutavalt silma, kortsutab ähvardavalt kulmu ning lubab mulle peale langeda.
Põgenen hirmus. Kuhu? Ei kuhugi mujale kui sellesama fallose sisse. Minu ees avaneb üüratu koridor. Lagi on nii kõrge, et parimalgi tahtmisel ei ulatuks ma seda katsuma. Mina ei taha olla ruumis, mille lage ma katsuda ei saa. Tunnen end üsast heidetud lapsena lennujaamas. Mulle see tunne ei meeldi. Tahan ära sellest avarast ruumist! Välja sellest lennujaamast! Tagasi sinna, kust tulin! Eestisse! Üska! Selle asemel lähen rahulikult… edasi. Just lennujaam see ongi. Ühes servas on pood, kus müüakse raamatuid, postereid ning külmkapi magneteid, ning servades on väikesed letid, mille taga seisavad naeratavad noored ametnikud-stjuardessid, kes on nupulevajutuse peale valmis täitma külastajate infonälga ja muid soove.
Lennujaama keskel on trepp. Kui trepist üles minna, siis näen ometi kord midagi tuttavat. Louise Bourgeois’ skulptuurid. Mitte, et ma Louise Bourgeois’st varem midagi kuulnud oleksin, vaid need tuletavad mulle meelde midagi vana ja head. Seal on kolm torni, mida mööda saab loomulikult üles ronida ning siis jälle alla tulla. Välimuselt meenutavad need tornid mulle vana hea Wellsi ajamasina lugu. Ma ei ole enam siin ja praegu, ma olen seal ja tulevikus. Inimesed on ammu evolutsiooni käigus tolmustunud ning tornides elutsevad morlokid või mõned muud armsad karvased elukad. Siis on seal veel üks tiine ämblik, mis jälle meenutab mulle Wellsi. Seekord aga “Maailmade sõja” ufolaevu. Täpselt sellised nad olidki. Just-just. Suured rasedad ämblikud, kelle kõhus peitub mulle vaenulik rass. Kuid ma ei saa neid torne ja ämblikku pikalt imetlema ja kartma jääda, sest on vaja edasi minna.
Edasi ei mäleta enam täpselt, sest pea hakkas valutama ning moodne kunst ei teinud mu enesetunnet sugugi paremaks. Terve muuseum on täielik luupainaja. Kord leian end ruumist, mille seintel on mingid kriipsud, siis ripuvad seal kusagil maalid, mis koosnevad lillast ja punasest. Mu kõrval peatuma jäänud kunstiteadlane ohkab endast pühalikult välja mingi nime. Whatever... Mina satun hoopis pimedasse ruumi, kus on ekraan, millel väänleb pika ja inetu peenisega mees. Kunstiteos. “Kunstiteos”. Ma põgenen. Kolmanda ruumi seintel on elusuuruses fotod transvestiitidest. Appi, kuhu ma sattunud olen! Siis on seal Kandinsky vähetuntud maal, mis ei näe üldse Kandinsky maali moodi välja, ja Dalí skulptuur telefonivähiga. See viimane on vähemalt armsa moega.
Vahepeal pööran pilgu seintelt ruumi sisule. Näitusesaalid on umbes täis priskeid keskklassi turiste, kes ilmselt külastavad sama nädalavahetuse jooksul nii Tate Moderni, loomaaeda kui Millennium Dome’i. Oh, well. Siin ja seal siblivad jaapani turistid, kelle nägemisorgan on kokku kasvanud fotoaparaadiga ning kes pildistavad kõike, mis liigub, ja natuke seda ka, mis enam ei liigu. Külastajad ongi kõige huvitavam osa sellest ekspositsioonist, arvan mina kui kunstivõõras tegelane.
Peavalu tugevneb üha. Sürrealistide pildid tunduvad juba liiga realistlikud. Siis kui satun ruumi, kus on näitamiseks välja pandud paar paneeli, suitsupakki, värvipotid ning muud remondist üle jäänud materjalid, tunnen ka ennast kunstiteosena. Täieliku efekti saamiseks oleks mind vaja veel ainult raamida ning lahata, et ka minu sisemine ilu välja tuua. Damien Hirst, kus sa oled? Sinu taies ootab sind.
Peavalu muutub juba väljakannatamatuks. On aeg teha kohvipaus. See tasub end kuhjaga ära – nii head Caffe Latte’i kui Tate Modernis, ei ole ma kusagil veel saanud. Peavalu taganeb algul aralt veidi vasemale ning lõpuks kaob sinna kuhugi päriselt ära. Ilm on ilus, moodne kunst on lahe. Jaapani turistid on toredad. Andke mulle veel kunsti, palun! Antaksegi. Jaohaaval, natuke ja tasapisi.
K. T. T. – Kunstivõõras Tegelane Tate’is
< tagasi
