Kunstniku sõna?
Kaire Nurk (3/2019)
Kaire Nurk räägib rühmanäitusest "Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik", mis tähistab Eesti Kunstimuuseumi (EKM) 100. sünnipäeva.
5. VII–10. XI 2019
Kumu kunstimuuseumi suur saal
Kunstnikud: Eero Alev, Ivana Bašić, Vladimir Dubossarsky, Merike Estna, Foxy Haze, Jan Van Imschoot, Jacob Jessen, Joel Jõevee, Georg Kaasik, Kirke Kangro, Jass Kaselaan, Alice Kask, Jonna Kina, Kristi Kongi, Olev Kuma, Laura Kuusk, Marge Monko, Kaido Ole, RLOALUARNAD, Tõnis Saadoja, Sten Saarits, Jaanus Samma, Jennifer Steinkamp, Taavi Talve
Kuraator: Eha Komissarov; külaliskuraator: Maria Arusoo
Mõnes mõttes on EKM-i 100 aasta juubelile pühendatud kahe kuraatori ning 25 eesti ja rahvusvahelise kunstniku koostöös valminud näitus "Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik" Kumu kunstimuuseumis nagu üks vana hea maalirohke näitus muistegi. Võimalik, et teisiti ei saanukski see välja näha, sest see põhineb museaalsel kogul. Nimelt on noored ja nooremapoolsed autorid kuraator Eha Komissarovi tahtel saanud võimaluse kasutada oma teoste ajendi, dialoogipartneri või ka (otseselt) materjalina EKM-i kogudes olevaid taieseid.
Protsessis osalejate tähelepanu köitnud ja hoidlatest rambivalgusse toodud teosed katavad ajaskaalal tervelt nelja viimast sajandit. Ent pean ka kohe mainima, et väliselt justkui traditsioonilise, ülekaalukalt maalide ja skulptuuridega täidetud näitusega kaasneb – salakaubana – mitmetasandiline ja tihe kontseptuaalne sisu.
Eha Komissarov on n-ö traditsioonilise kunsti rohkust sel näitusel põhjendanud EKM-i kollektsioonide spetsiifikaga: "Oleks vale salata, et selles kontekstis pakkus kunstnikele vanem kunst tõsist huvi, ent meie 14.–15. sajandiga algavad kunstikogud ongi ülekaalukalt kunstiajaloolise päritoluga ja väga palju on hoiul maali. Arvan, et see mõjutas kunstnike valikuid tahtmatult. Teiseks, vanemat kunsti eksponeerivad muuseumid kogu maailmas alati kontemplatiivselt – läbi eri tehnikate ja kunstnike nimede –, mis on orienteeritud passiivsele vaatajapositsioonile. Tänapäeva kunstnik aga toob oma eritleval positsioonil sisse uue, aktiivse ja poleemilise tasandi. Muuseumid, mis sellistest arengutest on huvitatud, on võtnud viimastel aastakümnetel käibele "ajaloovälise näituse" kontseptsiooni, mis seostab vana kunsti uuega ja ütleb lahti museaalide kunstiajaloolistest teenetest. Kuivõrd muuseumid pole aga revolutsioonist huvitatud ja ükski muuseum ei julge kunstiajaloo karkudest loobuda, kartes oma publiku kaotamise pärast, rakendatakse uut meetodit mõõdukalt ja erandkorras, ettekäändeks sobivad näiteks juubelid jms. Asja huumor seisneb samas selles, et niisuguse "ajaloovälise narratiivi" kokkupanekuks peavad olema ulatuslikud teadmised kunstiajaloost ja ajaloolistest kogudest."1
Metaajalooline konstruktsioon võib olla mõlemasuunaline, nii "mineviku kujutamine oleviku vaatepunktist"2 kui oleviku tõlgendamine mineviku foonil ja mõistetes. EKM-i kogusid aktiveerival juubelinäitusel kohtab mõlemaid lähenemisviise, mistõttu võikski vaataja üritada saada ülevaadet muidu ülimalt heterogeensest teostekogumist just sellise polariseeriva liigenduse abil.
Mida teeb kunstnik ajalooga?
On eriti põnev, mida kunstnik ajalooga teeb! Kuidas ja kuivõrd ta murendab ajaloolise taiese ümber parkunud tõlgenduskoode, kuivõrd täidab kunstiteadlase poolt talle esitatud ootust "uute kunstiajalooliste kontseptsioonide kujundajana"3.
Tänapäeva kunstnik on sageli arhivaar, arheoloog, kollektsioonäär, uurija, kuid seda mitte selleks, et kujutada minevikku. Mineviku rekonstrueerimine on ajaloolase erialane roll, sealjuures enamat kui osaline ja fragmentaarne rekonstruktsioon pole paratamatult ka tema võimuses. See eeldab ühtlasi ajalooalaste uurimismeetodite teadmist ja valdamist, mida ju kunstnikul pole, ja millest ta ka pole sageli huvitatud, ehkki ta võtab uurijale sarnase positsiooni. Kunstniku huvi keerleb pigem selle ümber, et kunstiajaloo lõpututes massiivides ja tihnikuis seigeldes avastada võimalus uuteks ja isikupärasteks nägemisperspektiivideks, millel siiski kuskil sisimas on ka midagi universaalset tagatiseks. Eesmärk: paljundada nägemisperspektiive!
On huvitav mainida, et selle põhieesmärgi võimendumiseks töötab installatsioonikunstniku Neeme Külma näitusekujundus otse sisuliselt kaasa: vastupidiselt lihtsale, loetavale ja sümmeetrilisele paigutusskeemile paberkandjal kaotab vaataja näitusekeskkonda sisenedes esialgu orientatsiooni ning ringleb teoste vahel kui metsa eksinu. Külm nimetab seda näitusekujunduse luksuseks, kui vaatajal on võimalik näha mitut vaadet korraga, kui talle ei kirjutata ette tema trajektoori à la "sirgetes ridades messiboksid", ja ta saab ise valida liikumis- ja vaatamissuunda. Võib vaid kujutleda, kuivõrd oleks vastupidine, s.t lineaarne näitusekujundus tasalülitanud näitusekoosluse heterogeense, demokraatliku loomuse.
Näitusel osalevate kunstnike valdavaks võtteks on erinevad operatsioonid kontekstiga. Näiteks baltisakslase August Daugelli puugravüür New Yorgi esimesest metroost on viinud Taavi Talve ja Sten Saaritsa humoorikale mõttele lavastada 21. sajandil Kumu näitusesaali Eesti esimene metroo. Teisalt kõlab see kokku ideega näitusest kui hetkelisest peatusest kunstiajaloo-allmaaraudteel.
Kirke Kangro ja Jacob Jessen on omakorda muuseumi skulptuurikogust välja toonud peaaegu kõik olustikulise detailiga tähistatud realistlikud täisfiguurid töölistest (v.a paar teost, mis vajasid restaureerimist). Nende eksponeerimine pöörlevatel alustel ja heroiseeriva postamendi asemel paigutamine roheekraani (green screen) taustale eraldab nõukogudeaegsed kujud nende ideoloogilisest kontekstist ja tagab võimaluse mistahes uute vaatenurkade paljususele. Iroonilisel viisil on pöörlev alus ühtlasi viide traditsioonilise skulptuuri töömahukale valmimisprotsessile.
Merike Estna on eemaldanud natüürmordilt traditsioonilised maalikonventsioonid ja tõstnud selle tänapäevase ökoaktivismi konteksti. Nagu on selgitanud Eha Komissarov, siis EKM-i 20. sajandi kogudest võib leida tänu Pallasele ja sõjajärgsetele aastatele ohtralt natüürmorti kas sarnaste või lausa kattuvate lähenemisviisidega: "Retseptsioon Elmar Kitse kuulsatele lillemaalidele on seotud valdavalt tema maalitehnikaga, ent Estna tõi lõikelilledest lähtudes sisse surma ja hävitamise teema, mis on 21. sajandi mõttetasandisse intensiivselt sisse kiilunud."4
Ühtlasi on Estna dialoog skeletimotiivi ning Elmar Kitse, Nikolai Kormašovi ja Leili Muuga natüürmortidega loetav kui žanri avamine "surnud loodusena", sealhulgas viitena kristlikule moraalile kõigest maisest kui kaduvast ja ajalikust. Samas ei saa ma jätta märkimata, et Kitse "Lilled" (1945) pole kunagi varem sedavõrd elava ja lopsaka floorana triumfeerinud kui Estna kompositsioonis!
Lillede teemat on kuraator täiendanud Foxy Haze'i5 ja USA digikunsti klassiku Jennifer Steinkampi teostega, kus lille kujund paikneb prostitutsiooni kontekstis. Mõlemad tööd, nii Haze'i "Vastumeelne keha" (2007), mis koosneb anonüümseist telefoniintervjuudest prostituutidega ja nende paberile joonistatud lemmiklilledest, kui ka Steinkampi "Hurdy Gurdy Man" (Rataslüüramängija, 2005–2008), mis viitab konkreetsele peatükile California kullapalaviku ajaloos, kasutavad lillekujundit mitmetähenduslikult ja metafoorselt.
Jonna Kina marmoripanoraam on kutsutud leevendama Teises maailmasõjas Tallinna pommitustes EKM-i kogudele osaks saanud kaotusi: rusudest väljakaevatud naisekujude marmorkillud naasevad justkui oma materjaliloolise algkodu rüppe, viidates uute kujude kestvale potentsiaalile Carrara lubjakivipankades. Omaaegse Rutikvere vabamüürlasest mõisniku Otto Friedrich von Pistohlkorsi kavandeist inspireerunud arhitektideduo RLOALUARNAD triptühhonlik hiigelarhitektoon "avab" ajalugu aga pigem vabamüürliku saladusena.
Mida teeb ajalugu kunstnikuga?
Ajalugu mõjutab kahtlemata temaatikat ja mõttekonstruktsioone, suunab kunstniku inspiratsiooni, tugevdab kriitilist positsiooni, laenab talle tagavaraprille oma kaasajaga suhestumiseks – ajaloolise kõrvutuse kaudu, annab võimaluse väljuda oma kaasaja kontekstist, aga ka kujundab ümber fundamentaalsemaid sõnumeid.
Tõnis Saadoja repliigid Paul Raua enam kui sajanditagustele talumotiividele on vormistunud ülikriitiliseks suhteks meie kaasajaga. Huvitaval kombel ei peetud avamisaegsetes kuluaarivestlustes neid sinimustvalges, õigemini, mustjas hilisgoyalikus koloriidis tühje lagunenud taluhooneid teps mitte Eesti tänapäeva kuuluvaiks: linna ei paista kätte äärealade maapiirkondade tragöödia. Aga Kumu näitusesaalis peaks Raua-Saadoja rusuv kontrast siiski väljaloetav olema?
Laura Kuusk on inspireerunud Tamara Ditmani sügava stagnaaja topeltkoodiga pronkskujust "Mäng" (1980), mis kujutab pimesikku etendavat inimest. Andes vaatajale võimaluse näitusesaalis kanda virtuaalreaalsuse prille, arutleb Laura Kuusk: "Võib olla, et vaadates virtuaalses keskkonnas pidevalt igasse suunda, näeme küll iseenda peegeldusi, kuid meie füüsiline keha füüsilises ruumis ununeb. Võime astuda auku või põrgata vastu seina just nii nagu pimesikumängus."6
Vladimir Dubossarsky sõnum on suunatud vaataja intellektile ja südametunnistusele. Tema paljufiguuriline "Renessanss" (2019) näib tahtvat sisendada vaatajasse küberruumi märulitegelaste energiat – võitluseks tänapäeva valusa poliitreaalsusega. Muidugi annab Dubossarsky lavastust ja samuti kogust ajendiks leitud Evald Okase eduardvildelikku ekspressiivset karakterijoonist maalilt "Mahtra sõda" (1958) käsitleda ka läbi barthes'iliku teravmeelse show-vormi ja iroonia, nagu seda kuraator teeb.7
Jan Van Imschooti diskursus ammutab oma irratsionaalset anarhiat ja inimpsüühe kesksust sagedasti barokiajastu autorite loomingust. EKM-i kogudest valis ta oma töödega dialoogi pidama Ene-Liis Semperi ja Kiwa erilise ja dramaatilise kaksikvideo "Oaas" (1999), mis selles dialoogis on muutunud veelgi mõistatuslikumaks. Mõneti sarnane on Jaanus Samma kummaline perekondlik kokkumäng tundmatu kunstniku 17. sajandist pärit maastikumaaliga, mis nende perekonna omandist muuseumisse müümise järel sai ajendiks pere suvistele autoretkedele loodusesse.
Kaido Ole poolt A.T.-le pühendatud kenotaaf kasutab võimalust uurida Andres Toltsi loomingutervikut ja seda käivitanud "huumorimootorit". Toltsi hüüdnimi Maamõõtja, mille fikseeris ka kunagine Ülo Õuna skulptuuriportree "Maamõõtja" (1980) ning millele viitas noore Toltsi maal "Maamõõtjad" (1972), on loonud Ole sünteesis fataalse kujundi igaühele võrdselt mõõdetavast muldsest sängist.
Näituse külaliskuraatori Maria Arusoo feministlik projekt hargneb naise keha teema ümber, kus keskpunktis on Aili Vindi graafika ja Ivana Bašići skulptuurid. Eha Komissarovi sõnul kutsus ta Arusoo näituseprojekti osalema siis, kui too otsis juba mõnda aega võtit Aili Vindi 1980. aastatel loodud naise keha käsitlevale graafikale: "Tegemist on väga tavatu peatükiga kunstniku loomingus, mida kunstiajalugu senini pole suutnud käsitleda, mina sealhulgas. [---] Arusoo projekt omandab näitusel täiesti uued mõõtmed, pakkudes näidet, kuidas ja kuhu võib vaadeldava keha teemaga välja jõuda."8
Vindi graafika sensuaalsed kaared ja kumerused on vastandatud Bašići kuivanud ja närtsinud hüpertrofeerunud jäsemetele, mis keelduvad teenindamast mehe pilku. Küsimus on, kuidas elujõulisest erootika-esteetikast on jõutud surma ja trauma pärusmaale? Arusoo: "Surm ja trauma on alati kehasse talletatud. Alates nõiajahtidest sõdadeni, sünnitusvaludest haiguste ja vanaduseni, on keha alati korraga poliitiline relv ja õrnalt hääbuv ihu."9 Teisalt tõstatab see äärmuslik vastandus vajaduse leida ja kaardistada ka vahevariante.
Jass Kaselaane mastaapne "Vaikelu" (2016/2019), mis koondab nii elava kui eluta maailma fragmentaarseid valuvorme, annab vihje meie vaatele praegusest maailmast kui ääretult killustunud, trafarette kordavast, formaliseeritud ja fragmenteerunud paigast, kus puudub igasugune võimalus terviku ja loomulike seoste hoomamiseks.
Näitusel "Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik" kohtuvad niisiis inimmõõde ja ajaloo mõõde. Inimene – kunstnik – liigub kaugele oma intiimsest inimmõõdulisest loomingutervikust. Ja suhtleb pigem ajaloolise üleinimeselise dimensiooniga.
Kui kunstnik on inimmõõtu?
Lõpetuseks võiks selle näituse domineeriva allhoovusena eraldi välja tuua nüüdisaegse kunstniku olemusliku nartsissismi või konstantsust: isegi vahetus kokkupuutes kunstipärandi massiiviga jääb kunstnik kõigutamatult iseeneseks ning otsib ja leiab ajaloost pigem sarnasusi, kui "raadab" põhimõtteliselt uusi kontseptsioone ja väljendusviise. Samas võiksime selle näituse foonil ka avatumalt rääkida kunstniku subjektiivse mõõtme ning ajaloo vabast ja loovast segunemisest.
Tegelikult see isegi üllatab, kui paljud autorid mainivad näitusebukletis muuseumikogudest tehtud loomingupartneri valiku alusena sarnasust! Siis ei ole tulemus ju mitte väga ootamatu? Olin kriitiku rollis näitusele minnes eeldanud pigem vastupidist valikuprintsiipi – jõulist, ootamatut ja komplitseeritud dialoogi. Ei saa eitada – dialooge näitus ka pakub; mingil kujul pea kõigi autorite tööde näol, nagu selgitab kuraator: "Valisin kunstnikke meie kogudes asuva kunsti järgi. Minu roll oli hoolitseda mitmekesisuse ja põnevate fookuste tekkimise eest."10
Kujutlusvõimel ei saa siiski keelata rändamast viisil, et mis oleks olnud siis… Kui projektis osalema kutsutute seas oleksid olnud näiteks Marco Laimre, Raoul Kurvitz, Flo Kasearu, Neeme Külm, Jaan Toomik, Kai Kaljo, Johanna Mudist, Kiwa, Ene-Liis Semper või Siiri Jüris – keda oleksid nemad valinud oma dialoogipartneriteks? Oleksid nad kogudes asuva kunstiga kuidagi vähem haakunud? Kuraatori intuitiivne peenmehaanika osalevate kunstnike valikul pole vaatajale nagunii lõpuni kombatav, iga säärane kõrvutus on põhjendatud ainult vaataja kujutluse aktiveerimiseks.
Inimmõõdule ja isiklikule loomingukäekirjale keskenduvatena võiks näituselt välja tuua Alice Kaske, Kristi Kongit ja Marge Monkot. Kahtlemata kasutas ka Merike Estna tegelemist natüürmordi ajalooga sobivaks ettekäändeks, et demonstreerida pigem oma assamblaažlikku ja vohavat maalijanatuuri. Kaido Ole sai hiilata Andres Toltsile iseloomuliku marmoriimitatsiooni perfektse taasesitusega ning Tõnis Saadoja lubas endale jätkuvat pühendumist pintslitõmmete nüansseeritud hingeelule ja koloriidilistele finessidele. Inimmõõtu, seejuures psühholoogilises võtmes, on ka kuraatori tellimusel Eesti Kunstiakadeemia maaliõppejõudude Estna ja Kongi välja valitud neli üliõpilast (Georg Kaasik, Joel Jõevee, Olev Kuma ja Eero Alev) oma suhestumises klassikaga (Tiit Pääsuke, Elmar Kits jt).
Hille Palm
Hetk
1978
marmor (detail)
Kumu kunstimuuseumi näitusevaade
Foto autor Kaire Nurk
Ent üks selle näituse tippe on kahtlemata Marge Monko väga mitmekihiline dialoog Hille Palmi avatud marmorskulptuuriga "Hetk" (1978), mis oli selle naisskulptori tuntuim ja sügavaima, universaalseima tähendusega naisekuju. Monko jääb kindlaks oma viimase aja põhilisele uurimisfookusele, käe esitlevale funktsioonile kommertsiaalses reklaamgraafikas, mis suunas ka tema tähelepanu Palmi skulptuuri kätele. Loodud teos, trükikujutis siidsukki jalga tõmbavatest kätest mitme meetri kõrgustel kangastel on nii paljudes kõnekais seosevõnkeis Palmi kuju alastuse, hetkelisuse ja filosoofilise käežestiga, et saab rääkida lausa sünergilisest loomeaktist.
1 Eha Komissarov meiliintervjuus autorile, august, 2019 (e-kirjad autori valduses). Tänan samuti telefonivestluste eest näituse kujundajat Neeme Külma ning näitusel osalevatest kunstnikest Kirke Kangrot ja Liina Siibi.
2 Vt näituse pressiteade Kumu kodulehel (https://kumu.ekm.ee/syndmus/eesti-kunstimuuseum-100-avatud-kollektsioonid-sona-saab-kunstnik/).
3 Vt näitust saatev buklett, kuraatori eessõna.
4 Eha Komissarov meilintervjuus autorile.
5 Liina Siibi pseudonüüm. – Toim.
6 Vt näitust saatev buklett.
7 Ibid.
8 Eha Komissarov meiliintervjuus autorile.
9 Vt näitust saatev buklett.
10 Eha Komissarov meiliintervjuus autorile.
Kaire Nurk on ajaloolane, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja.
