est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Kurvitz on Kurvitz on Kurvitz

Maarin Mürk (2/2013)

Maarin Mürk dekonstrueerib Raoul Kurvitza comeback'i.

 

18. I–21. IV 2013
Kumu kunstimuuseum
Kuraator: Kati Ilves.

Olla Raoul Kurvitz on vist hetkel päris mõnus. Äsja Kumus lõppenud rohke publikumenuga mastaapne isiknäitus seljataga, avalikkuse huvi saavutatud, all eyes on him. Margus Tamm on tabavalt summeerinud Kurvitza senise loomingulise tee, jagades selle popkultuuri loogikast lähtudes mustrisse rise-fall-comeback (Eesti Päevaleht 5. II 2013). Popstaar Kurvitzas on ka tubli annus modernistlikku kunstnik-geeniust – keegi, kes ei taha aega ja kohta, mis talle on antud, hästi ära mahtuda. Kurvitzale sobib suurus, tema ideed hakkavad mõjuma, kui kõike on palju ja rohkemgi veel. N-ö probleem on aga siinses kontekstis, sest Eesti ei oska või ei suuda sellise megalomaaniaga midagi peale hakata. Popstaari kategooriat on meie väikesel kodumaal väga raske täita, sest puudub vajalik distants auraatilisuse tekkeks. Eestlast iseloomustab pigem ikka "tasa ja targu" suhtumine, ent karisma nõuab hulljulgust, üle turvaliste hea maitse piiride mängimist. Lisaks kummitab siin pidevalt inimressursi puudus, mis võimaldaks elementaarset fännibaasi.

1980. aastate lõpp ja 1990. aastad oli see aeg, mil Kurvitz ja siinne kontekst olid kõige suuremas sünkroonis. Ühe ühiskondliku korralduse lõppemine ja järgmise sünd lõid vajaliku dramaatilise fooni, murranguhetk vajas intensiivsust, reegleid sai ise kehtestada ning erinevate elustiilide, hoiakute ja võimaluste korraga kohale jõudmine andis sobiva võimaluse just sellistele isiksustele nagu Kurvitz. Ka väljastpoolt oli nõudlus just sellise loojanatuuri järele, samal ajal kui postsotsialistlikest maadest oodati teatavat hullust, mis süstiks värsket verd vanasse Euroopasse. Kumu näitusel domineerisidki just selle perioodi teosed. Nende kaudu ilmub Kurvitz meile šamaanina, viies läbi vaatajale krüptiliseks jäävaid rituaale ning jättes nendest maalide ja installatsioonide kujul märke maha. Vaatajaga tegelemine ei olegi oluline – vaataja võis lihtsalt pealt näha seda vaatemängulist ilmumist, saada osa hetkest, kui paiskus laiali hulk energiat ja isiklikke seoseid. Samas on passiivsel vaatajal oluline roll, sest vaataja kohalolu tõendab sündmuse toimumist ning just oma mitteosaluse kaudu kinnitab vaataja kunstniku eraldiseisvat positsiooni. Tunnistajateta, ilma publikuta ei ole autori ambitsioonikusel eriti mõtet.

 

Raoul Kurvitz
Ararat
Performance
8.III 1991
Tallinna Kunstihoone
Kõik õigused kunstnikul

 

1990. aastatel segunesid erinevad elustiilid ja positsioonid, mis "normaalses" olukorras üksteisega kokku ei puutuks, kuid sel hetkel olid need kõik uued ja võrdsed. Kurvitza perfokate ekstaatilisus võis vabalt olla reivi ekstaatilisus, kus põimusid lavastus, nartsissism ja rollimängud; tema maalidele ilmusid roheliste ja siniste huultega androgüünid justkui kusagilt glamuurselt moeareenilt jne. Sel hetkel toimis Eesti kunstielus kategooria "kuulsad kunstnikud", keda teadis nii laiem üldsus kui ka kogu kultuuriväli. Praeguseks on Zeitgeist muutunud ning dramaatiline ja suurejooneline emotsionaalne osadus, mida Kurvitz siis viljeles, tundub ajastuspetsiifilise nähtusena, mida sobibki ainult muuseumis vaadata. Näituse produtseerijana on Kumul siinkohal isegi olulisem roll kui teiste 1990. aastate nn võitjatepõlvkonna süstemaatilisel põlistamisel. Võrreldes näiteks Ene-Liis Semperi ja Kaido Ole isiknäitustega vastavalt 2011. ja 2012. aastal, on Kurvitza näitus neist kõige retrospektiivsem. Kuid just Kurvitzal oli vahepealsete vaiksete aastate järel vaja positsiooni taastamist. Installatsioonid ja performance’id, millest nooremad inimesed olid ainult kuulnud, said Kumus uuesti üles ehitatud või taasesitatud.

Kõigist võimalikest rollidest valis muuseum seega popstaari legendi kinnitamise, luues greatest hits stiilis näituse. Uue uurimusliku käsitluse lisas näituse lõpuks avaldatud vihikus Ingrid Ruudi vaade Rühm T ruumipraktikatele arhitektuuriteooriate kontekstis, ülejäänud käsitlused toetasid pigem juba väljakujunenud legendi. Tulevastele uurijatele ja kunstihuvilistele pakub tänuväärset materjali ka vihikuga koos DVD-l avaldatud Kati Ilvese ja Mati Schönbergi portreefilm Kurvitzast. Kui suunata kaamera nii edeva ja karismaatilise tegelaskuju poole, teeb film ennast ise, ning Kurvitz esitabki oma elukäigu Giorgio Vasari "Kunstnike elulugude" (1550) vääriliselt. Vasari järgi avalduvat suure kunstniku tunnused juba varajases lapsepõlves: ta on kuidagi eriline, tema väljavalitus avaldub kummaliste ning tähendusrikaste seikade kaudu. Kurvitz meenutab filmis lugusid oma sünnist: ta olla sündinud täpselt keskööl, nabanöör kolm korda ümber keha keerdunud. Ülejäänud jutustus jätkub samas laadis ning Kurvitz räägib avameelselt oma tipus olemisest, raskustest, ühiskondlikust positsioonist, suhetest jne. Loomulikult tekitab küsimusi, miks saavad filmis Kurvitza kõrval sõna ainult kaks ex-girlfriend'i-muusat, mitte aga ülejäänud Rühm T liikmed, kaasaegsed ja kunstiajaloolased? Taas jääb puudu laiem kontekstualiseerimine. Kurvitz loob oma legendi ise ning muuseum võimendab selle üle ühiskondliku tähelepanu läve.

Vaadates, millise vaimustusega on seda näitust tervitanud näiteks meediamogul Hans H. Luik ja menukirjanik Kaur Kender, siis tundub, et sellist kinnitust on vaja kogu põlvkonnal. Ning just muuseum suudab seda pakkuda – jah, te olete olulised, teie teod on legendaarsed; teie, kunagised mässajad, pahad poisid, kuulute rahvuslikku kultuuripühamusse. Teatud murrangulised ajad ja võimalused ei tule enam kunagi tagasi, aga vähemalt on need nüüd pidulikult ajalukku sisse kirjutatud. Elu võib edasi minna, vastavalt nüüd välja pakutavatele võimalustele.

Kunagiste hittide põhjal best of-kogumiku avaldamine on tegelikult rohkem nagu comeback’i krediit, mistõttu tundub Kurvitza pöördumine muusika poole viimastel aastatel olevat hea strateegiline samm enese taaskehtestamiseks kultuuriväljal laiemalt. Tegevuskunst žanrina on Eestis üsna ära vajunud, üritusi on järjest vähem ning seega on ka publikul kadunud vilumus sellega suhestuda. Ritualistlik, suurejooneline, tugeva müstifitseeriva autoripositsiooniga performance tundub olevat möödunud kümnendi(te) nähtus. Ent muusikas on "suure looja" dramaatilise positsiooniga mängimine (endiselt) usutav. Lisaks on üldised trendid Kurvitza poolt, sest üha enam jõuab mainstream’i nn magamistoamuusikute laine ning lo-fi ja amatöörluse fetišeerimine. Nii et kõik need, kes on terve elu elanud teadmisega, et nad ei oska laulda, võivadki end leida oma sooloalbumeid avaldamast (NB! Kurvitza esimese plaadi pealkiri on "Forbidden to Sing"). Kurvitza kunstnikukogemus lisab tema muusikuesinemistesse performatiivseid osiseid, mis hägustavad piire tegevuskunstietteaste ja kontserdi vahel. Win-win situatsioon – publiku jaoks on sellised kategoorianihestused huvitavad vaadata ning Kurvitz leiab end jälle omas elemendis.

Maarin Mürk on vabakutseline kriitik ja kuraator, kunstiblogi Artishok ellukutsuja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet