Laimre on toru*

Indrek Grigor (4/2012)

 

"Aga mis saab siis, kui toru hakkab ruuporiks?"
Eha Komissarov (käesoleva artikli eelretsensioonis)

 

Eessõna

Marco Laimre kerkis Eesti kunstimaastikule 1990. aastatel kui silmatorkavalt kompromissitu ja kriitiline kunstnik. Viimastel aastatel on ta aga oma tegevuse teraviku pööranud objektide tegemiselt institutsionaalsele ja pedagoogilisele tegevusele, olles Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna professor ja üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi vedajaid. Alljärgnev artikkel püüab Laimrele enesele omaseid loomingulisi võtteid kasutades kriitiliselt kaardistada Laimre loomingulist protsessi.

Anders Härm on kirjeldanud Marco Laimre mõtlemist kui assotsiatiivset.² Taolise määratlusega saab vaid nõustuda³ ja sellega nõustub ka Laimre ise, tehes aga möönduse: "Midagi seal nüüd oli, aga see oli suht formaalne."⁴ Paraku ei evinud ka siinkirjutaja, isegi mitte tööd alustades, vähimatki lootust kirjeldada Laimre mõtlemist mingil muul viisil peale formaalse, milles võiks näha tõsist probleemi, sest käesolev analüüs on sündinud pedagoogilise vahendina Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas läbiviidud loengukursuse tarbeks, professor Laimre pedagoogiliseks eesmärgiks aga on toota kunstnikke, kes "ei suhtuks maailma formaalselt", vaid kellel oleks "konkreetne side sellega, mis toimub"⁵. Samas aga võib loengu ainekavasse arvamise või vähemalt lektorivaliku tagamaana kahtlustada eesmärki tutvustada üliõpilasi formaalse analüüsiga. Nii või teisiti on lektori eesmärgiks olnud autokriitiliste seminaride käigus avada formalismi enese sõltuvust sümboolsest struktuurist, mille avaldumisvorme formalism uurib. Osakonna professori Marco Laimre mõtlemine sai sealjuures objektiks valitud pigem juhuslikult ja ennekõike üliõpilaste initsiatiivil. Tegemist on aga kõnealuses kontekstis väga põneva objektiga just seetõttu, et Laimret ei huvita mitte sümboolse struktuuri avaldumise vormid, vaid manipuleerimine sümboolse struktuuri enesega.

 

Küsimus

Strukturalistliku analüüsi aluseks on küsimus küsimuse järele. Teisisõnu: mis on see küsimus, millele analüüsitav tekst vastata püüab? Laimre intervjuust Kaire Nurgale selgub, et tema keskseks küsimuseks on: mida see teeb?⁶ Ehk siis antud juhul: mida teeb Laimre? Ning laiendatult: "KÜSIMUS EI OLE MITTE SELLES, KUIDAS MAAILMA KIRJELDADA, VAID KUIDAS SEDA MUUTA [siin ja edaspidi suurtähed K. N.]."⁷ Sellest tulenevalt on alljärgneva analüüsi keskseks küsimuseks see, kuidas Laimre maailma muudab ja milleks ta seda muuta üritab.

 

Taktika ja strateegia

Taktikana nimetab Laimre erinevate kriitiliste praktikate ühisnimetajaks kahtluse.⁸ Konkreetse "metoodika tingib alati see, millega parajasti tegu on"⁹.

Laimre strateegiliseks eesmärgiks aga on miski, mis midagi pidevalt teeb. Kaasaegse kunsti puhul ei ole oluline see, "et need asjad ON", vaid see "MIDA NAD TEEVAD. Tõepoolest ei ole asja iseeneses olemas. Ta on pidevalt määratletud mingisuguse vektoriga: mida ta teeb?"¹⁰ Nii räägib Laimre Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumist:

Kui ma räägin kriitikast selles mõttes, mis mul praegu käsil on, siis see on ikka kriitika par excellence, ja tema väljund või tulemus on ka milleski muus. Üritan kolleegide abiga tekitada uut tüüpi galeriid Tallinnas ja välja pakkuda seda kui kriitikat olemasolevate institutsioonide aadressil... Seda võib võtta kui minu kontseptuaalset projekti, mida ma viin läbi, millega ma tegelen, mis ma leian, on oluline – selle asemel, et teha üks à la totter, võib olla vaimuks, humoorikas isegi, installatsioon kusagile.¹¹

Samavõrd võib Laimre teoseks seega ilmselt lugeda ka Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonda, mille kriitilisus seisneb strateegilises eesmärgis erineda oma metodoloogialt enamusest maailma [kunsti]koolidest, mis väljendub üliõpilaste võimes suhestuda ühiskonnaga otseselt ja süvitsi.¹² Sealjuures aga on Laimre otseseks eesmärgiks "TOOTA KUNSTNIKKE".¹³

Eelöeldut kokku võttes: Laimre kui looja jaoks on kunsti keskseks küsimuseks: mida see teeb? Positiivne vastus ehk teose strateegiline eesmärk on maailma muutmine, mis saab teoks läbi taktikalise kahtlemise. Tähelepanuväärne on siinjuures, et eesmärk ei ole saavutatav, või õieti, et eesmärgiks ongi pidev eesmärgi – maailma muutmise protsessi – alalhoidmine.

Oliver Stone'i filmis "Wall Street. Money Never Sleeps" (2010) küsib noor Wall Streeti naga Jake Moore vanalt kalalt Bretton Jamesilt:

"What’s your number? /…/
The amount of money you would need just to walk away from it and live?"

Ja Bretton James vastab: "More."

Seega võib öelda, et Marco Laimre strateegiliseks eesmärgiks on: More.

 

More

Kui fikseeritud eesmärgiga ja väärtussüsteemiga mudelite puhul saab rääkida eesmärgi paigutumisest kas tulevikku (nt modernism) või minevikku (nt klassitsism), siis More'i ajaliseks dimensiooniks on olevik. Ja kui nii minevikku kui tulevikku suunatud paradigmas saab rääkida ruumilisest fikseeritusest (nt Kreeka või Nõukogude Liit), siis oleviku katkematule juurdetootmisele orienteeritud paradigmas kasvab piiritult ka ruum. Niisiis võib öelda, et Laimre kronotoobiks on sileruum, kus puuduvad koordinaadid või õieti toimub pidev lahtiütlemine fikseeritud ruumilistest elementidest: "Labürindi puhul on minu jaoks küsimus selles, et kuidas seda ületada. Kuidas labürindi skeem hävitada, deterritorialiseeruda."¹⁴

Labürindist räägib Laimre pikemalt Vikerkaares ilmunud artiklis "Kõrb on keerulisim labürint", kus ta vahendab näitliku materjalina lugejaile Jorge Luis Borgese jutustust "Abenkhan Bohart, surnud oma labürindis"¹⁵:

Jutluse idee on selles, et esimene kuningas (Babüloonia saartel!) ehitab skandaalse labürindi. Skandaalse just sellepärast, et segadusse ajamine ja imed olevat sünnis tegevus jumalale, aga mitte inimesele. Kuningas kasutaski oma labürinti selleks, et heita nalja oma külalise, teise (Araabia) kuninga üle. Too pääsenud sealt siiski päeva jooksul priiks. Seejärel naaseb pääsenu Babüloonia saartele suure sõjaväega, rüüstab kuningriigi, vangistab kuninga ning heidab ta kõrbe surema, sõnades, et nüüd on Kõigevägevam heaks arvanud, et mina näitaksin sulle oma labürinti, kus ei ole treppe, mida mööda üles ronida, ega uksi, mida lahti murda, ega väsitavaid koridore, milles ekselda, ega müüre, mis tõkestaksid sinu läbipääsu. Ja esimene kuningas surigi nälga ja janusse.

 

Kahtlemine

"Kahtlus on midagi niisugust, mis ei teki iseenesest, vaid tekib väga konkreetsete traumade tagajärjel."¹⁶ Nagu Marco Laimre Klassikaraadio saate "Ööülikool" loengust "Pealisülesanne" selgub, on esmaseks traumaks ülestõusmine. Ülestõusmisele eelnevat olukorda kirjeldab Laimre aga kui seisundit, kus "minu mina on tühjust täis"¹⁷, ehk valitseb holistlik akrooniline terviklikkus mina ja maailma vahel. Mõnevõrra pikemalt kirjeldab seda Amélie Nothomb raamatus "Jumala lapsepõlv":

ALGUSES ei olnud midagi. Ja see mitte midagi polnud ei tühi ega ebamäärane: ta ei tähistanud muud kui iseennast. Ja Jumal nägi, et see oli hea. Mitte millegi eest maailmas poleks ta midagigi loonud. Mitte midagi mitte ainult ei sobinud talle, see täitis teda rahuloluga...

Jumal oli täiuslik rahulolu. Ta ei tahtnud midagi, ei oodanud ega tajunud midagi, ei keeldunud ega huvitunud millestki. Elu oli täius sel määral, et polnudki elu. Jumal ei elanud, ta oli...

Jumala ainukesteks tegevusteks olid neelamine, seedimine ja otsese tagajärjena väljutamine. Need vegetatiivsed toimingud läbisid jumala keha, ilma et ta seda tähele oleks pannud. Alati ühesugune toit polnud küllalt erutav, et ta seda märganuks. Joogiga polnud asi teistmoodi. Jumal avas kõik vajalikud avaused, et tahke ja vedel aine temast läbi saaksid käia.

Sellepärast nimetamegi Jumalat tema selles arengustaadiumis toruks.¹⁸

Miks peaks Jumal siiski üles tõusma ehk mis põhjustab trauma, sellele vastab Laimre oma raadioloengus ausalt: "Ma ei tea."¹⁹ Amélie Nothomb püüab sel teemal siiski natuke mõtiskleda:

On olemas füüsiline juhuslikkus ja vaimne juhuslikkus. Viimase olemasolu eitavad inimesed täielikult, sellest ei räägita kunagi kui arengumootorist...

Võib ka juhtuda, et vaimse juhuslikkuse tekitab aju ise. See on kõige müstilisem ja kõige tõsisem juhuslikkus. Hallolluse käär sünnitab põhjuseta ühe jubeda idee, ehmatava mõtte – ja ühe sekundiga on vaimurahu igaveseks kadunud. Viirus levib. Seda on võimatu peatada.

Siis väljub sunnitud taganttõugatud olevus oma tardumusest.²⁰

 

Mina

Ülestõusmise trauma tagajärjeks on Laimre kohaselt identiteedi sünd. "Identiteet mõistena kui selline tekib alati läbi mingit sorti vastupanu, läbi mingit sorti depressiooni."²¹

Tähelepanuväärne on aga see, et trauma ei ole iseenesest negatiivne kogemus, trauma on nauding, iha. Ehk kui tsiteerida taaskord Oliver Stone'i "Wall Streeti" (1985) üht olulisimat kangelast Gordon Gekkot (sedakorda filmi esimesest osast): "Greed is good."

Jumal kardab ja samal ajal himustab seda. Ta teeb nägusid ja ta suu jookseb vett. Lõpuks võtab ta julguse kokku ning haarab hammastega uue asja, mälub seda, aga seda polegi vaja, see sulab keele peal, see kleepub suu lae külge, tal on suu seda täis – ja sünnib ime.

Nauding tõuseb talle pähe, rebestab ta aju ja paneb seal kajama ühe hääle, mida ta pole kunagi kuulnud:

"See olen mina! Mina elan! Mina räägin! Ma ei ole "ta" ega "tema", ma olen mina! Sa ei pea enam ütlema "ta", et endast rääkida, sa pead ütlema "ma". Ja ma olen su parim sõber, mina annan sulle naudingu." /…/

"Elagu mina! Ma olen suurepärane nagu nauding, mida ma tunnen ja mille ma leiutasin. Ilma minuta on see šokolaad tükk eimiskit. Aga see satub mu suhu ja muutub naudinguks. Tal on mind vaja."²²

"Mina" väga oluline positsioon paistab silma nii Laimre loomingust, retseptsioonist²³ kui ka ta enese seisukohavõttudest²⁴. Heie Treier avab Laimre mina-kultuse kultuuriloolisi tagamaid järgmiselt: "Teiselt poolt sai mina-kultus iseloomulikuks just 1980-ndate yuppie-põlvkonnale, keda hakati kutsuma minapõlvkonnaks (meil vastab sellele siis 1990-ndate pintsaklipslaste mentaliteet)."²⁵

 

Mina ja maailm

Maailm on Laimre jaoks tinglikult sotsiaalpoliitiline tegelikkus. Ja Laimre eesmärgiks selle maailma muutmine ehk iha: More. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutab ta strateegilist ja/või metodoloogilist võtet, mida võib tähistada üldnimetusega kahtlemine. Kahtlemise aluseks ehk kahtluse käivitajaks ja kahtlemiseks hädavajaliku autonoomse positsiooni andjaks ning ka algse iha käivitajaks on trauma, mis tekitab lõhe mina ja maailma vahele.²⁶

Lähemat vaatlemist vajavad siinjuures veel küsimused "mis on maailm?" ning "millel täpsemalt baseerub Laimre ja tema kriitikupositsiooni võimaldav sõltumatus maailmast?" Laimre enese poolt varemini oma loomingulise printsiibi või meetodi kirjeldamiseks kasutatud eksperimentaalsemiootika mõistest lähtudes määratleb Anders Härm maailma Laimre loomingus kui semiosfääri, mis baseerub keelel: "Niisiis, kogu maailm on märgisüsteem, mida saab uurida ja millega saab eksperimenteerida, teha katseid. Siinkohal pole üldse oluline, kas need on sotsiaalsed, poliitilised, pildilised, tekstilised, metakeelelised, või minugipärast, kirjavahemärgid."²⁷ Laimre manipulatsioonide objektiks ei ole sealjuures mitte märgid ise, vaid nendevahelised sümboolsed suhted, sest eesmärgiks ei ole maailma kirjeldamine, vaid muutmine, milleks on vaja manipuleerida baasi, millel maailm seisab: keele sümboolset struktuuri. Laimre metodoloogiat selle eesmärgi saavutamiseks ehk kriitika läbiviimiseks sõnastab Härm aga järgmiselt: "Eksperimentaalsemiootiline mõtlemine tähendab esmapilgul suvaliste kujundite assotsiatiivset kokkukeevitamist ühes teoses, mis hakkavad seal mängima mingit oma sisemisel loogikal põhinevat mängu."²⁸ Ehk:

Tema karjumine tähendas järgmist:

"Teie liigutate oma huuli ja sealt tuleb keel! Mina liigutan oma huuli ja sealt tuleb ainult müra! See ebaõiglus on talumatu! Ma lõugan nii kaua, kuni see muutub sõnadeks!"²⁹

Mis aga ikkagi verifitseerib Laimre kriitilise positsiooni? Kõigepealt: kas ja miks on see küsimus üldse adekvaatne? Heie Treier kirjeldab artiklis "Money-pulatsioon" majanduse ja kunstivälja suhteid üks-üheselt marksistliku baas-pealisehitise mudeliga ning tõstatab sealjuures olulisima probleemina kullastandardi kadumisel tekkinud finantsmaailma väärtuste "ujuvuse", mis kajastub ka kunstiväljal ning sunnib Treierit küsima: "Kas igaüks (kunstnik, kriitik, vaataja jne) kehtestab väärtushinnangud enda jaoks ise ja siis nad talle kehtivadki?"³⁰ Laimre maailmakäsitluse kontekstis tõepoolest täpselt nii ongi, seda võiks nimetada suisa tema programmiliseks seisukohaks. Ent siin on kaks olulist aspekti: kuivõrd Laimre maailma baasiks ei ole majanduslikud, vaid sümboolsed suhted, ei manipuleeri tema mitte pealisehitise, vaid baasi enesega, ning teiseks annab ta enesele aru, et tema kui kriitiku positsioon on subjektiivselt väärtushinnanguline. Härmi kohaselt esindab Laimre "ümberdefineeritud autonoomiat, mis ei välista kriitilisi positsioone, samas aga annab endale selgelt aru kunsti institutsionaalsest piiratusest, ideoloogiast, produktsioonitingimustest jne"³¹. Seega vastandub Laimre traditsioonilisele autonoomiakäsitlusele, mis vaatles kunsti autonoomiat kui võimudiskursusest sõltumatut ja seega kriitikavõimetut positsiooni.

Heie Treier on väitnud, et Marco Laimre on võtnud "oma kunsti aineks iseenda subjektiivse kogemuse, luues justkui üldistuse kõikidest teistest subjektiivsetest kogemustest"³². "Sotsiaalne ja isiklik segunevad siin üpris kummalisel viisil,"³³ tõdeb Härm ning arutab edasi: "Kuidas saab mingi üldine printsiip, mis konstitueerib inimeseks olemist kui sellist, üldse kellelegi personaalselt kuuluda? /…/ Et ta saaks selle oma operatsioonisüsteemi haarata, peab ta tegema sellele mõistele ka mingid likviidsed piirid; ja need on selged: mina, Laimre."³⁴ See aga tähendab, et Laimre on ise iseenda labürint, iseenda trepid, uksed, koridorid ja müürid, mida ta pidevalt lammutab ja püstitab, sihiks sealjuures Laimre enese peas peituva primaarse modelleeriva süsteemi pidev ümbermodelleerimine, eesmärgiga mitte ainult kirjeldada, vaid ka muuta maailmas kehtivate sümboolsete struktuuride korda.

 

Indrek Grigor on kunstiteadlane ja kriitik, kes töötab Tartu Kunstimaja galeristina ja toimetab Klassikaraadio kunstisaate "Kunstiministeerium" raames oma autorirubriiki "Tartu möliseb".

* Parem osa Marco Laimre retseptsioonist tegeleb küsimusega mis või kes on Laimre ja kuidas ta seda on. Ei ole labürint, on mittekena inimene, evib subjektiivselt skeptilist suhet iseendasse jne. Seda tava püüab jälgida ka alljärgnev artikkel. Seega ei lähtu pealkirja valik oma vormilistes iseärasustes mitte ajakirjanduslikust provokatsioonimeetodist, nagu võiks arvata, vaid Laimre retseptsiooni traditsioonist.

² Anders Härm, Laimre ja "mina". – Vikerkaar 2004, nr 6, lk 52–57.

³ Indrek Grigor, Effektiiv provokatsioon või akommunikatsioon. – Sirp 9. XI 2007.

⁴ Kaire Nurk, Laimre ei ole Labürint. Marco Laimret intervjueerib Kaire Nurk. – kunst.ee 2007, nr 1, lk 38.

⁵ Ibid., lk 40.

⁶ Ibid.

⁷ Ibid., lk 42.

⁸ Ibid.

⁹ Ibid., lk 44.

¹⁰ Ibid., lk 40.

¹¹ Ibid.

¹² Ibid.

¹³ Ibid.

¹⁴ Ibid., lk 46.

¹⁵ Jorge Luis Borges, Fiktsioonid. Aleph. Tallinn: Varrak, 2002, lk 235–244.

¹⁶ Marco Laimre, Kõrb on keerulisim labürint. – Vikerkaar 2004, nr 9, lk 59–60.

¹⁷ Marco Laimre, Pealisülesanne. – Raadio Ööülikool 19. III 2005.

¹⁸ Amélie Nothomb, Jumala lapsepõlv. Tallinn: Varrak, 2004, lk 9–10.

¹⁹ Marco Laimre, Pealisülesanne, 19. III 2005.

²⁰ Amélie Nothomb, Jumala lapsepõlv, lk 16.

²¹ Marco Laimre, Pealisülesanne, 19. III 2005.

²² Amélie Nothomb, Jumala lapsepõlv, lk 23.

²³ Laimre ensekeskseid töid käsitlevate ja neid retseptsiooniga toetavate tekstide näideteks on: Heie Treier, Marko Laimre skeptiline subjektiivsus. – Vikerkaar 1996, nr 10, lk 58–60; Anders Härm, Laimre ja "mina". – Vikerkaar 2004, nr 6, lk. 52–57.

²⁴ Marco Laimre, Pealisülesanne, 19. III 2005.

²⁵ Heie Treier, Marko Laimre skeptiline subjektiivsus, lk 59.

²⁶ Johannes Saar kasutab Laimre loomingulise alge kontseptualiseerimiseks Thomas Woods Winnicotti arengupsühholoogilist kirjeldust: "Winnicott väidab, et tekk, eraldades imiku emast, toimib ka agressorina, tungib ema ja lapse vahele, hävitab sünnipärase okeaanilise ühtsuse. Ta tekitab vägivaldselt vahe mina ja mitte-mina vahele ning see vägivald jääb igavesti meelde mingite fundamentaalsete arutluskategooriatena. Probleem on selles, et subjekti, isiksuse kontuuride esmakordne visandamine ümbermässitud teki abil loob esmakordselt ka objekte tema ümber – asju mis asuvad väljaspool tekki. Kuna kogu see ümbrusest isoleerimise akt on fataalselt vägivaldne (keegi ei ole palunud, et kedagi tekki mähitaks, kuid see juhtub alati ja igaühega), seostuvad inimese alateadvuses radikaalselt inimesest lahutatud objektid ja nende teke ka edaspidi mingisuguse algse traumaatilise kogemusega. Ma usun, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et see traumaatiline tuum on Laimre kunsti kese. Ning seda traumat ei maksa taandada mingiks raske lapsepõlve haiguslooks, vaid eksistentsiaalseks paratamatuseks, mis puudutab meid kõiki." (Johannes Saar, Marko Laimre imikupõlv. – Sirp 23. IV 2004.)

²⁷ Anders Härm, Laimre ja "mina", lk 54.

²⁸ Ibid., lk. 56.

²⁹ Amélie Nothomb, Jumala lapsepõlv, lk 20. Eero Epner leaib, et üks alustekste Laimre loomingu kirjeldamisel võiks olla Robert Vaidlo lasteraamat "Lood kukeleegua Linnast" (Robert Vaidlo, Lood kukeleegua linnast. Tallinn: Eesti Raamat, 1965.). Kõige rohkem meenutavat Laimre kunst "koletis Bul-Muli ja nürinaade. Esimene ei osanud õieti rääkida, häälitsedes selle asemel "bul-bul-bul-mul". Tõsi, Laimre puhul võime ilmselt kõnelda mitte oskamatusest, vaid soovimatusest rääkida, demonstratiivsest käitumishälbelisest aktist, mis püüab pidevalt zorrolikult vastu astuda repressiivsetele keelemehhanismidele. /.../ Nürinaadid omakorda olid need, kes pidasid igikestvat geriljavõitlust käitumismustrite korrapära tagavate siltide vastu. Silt "Ära mine siit suplema" muutus ühtäkki sildiks "Mine siin suplema", "Sügav" asendati "Mugavaga" ning kuulus on tubli kriipsupoisi hüüatus: "Vaadake, see pole mitte mingisugune õis, vaid lihtsalt õie moodi on esimene sõna sildil lillaga ära soditud." See oli Pinni esimene kohtumine eksperimentaalsemiootikaga". (Eero Epner, Marco Laimre. – Eesti kunstnikud 3. Koost. Johannes Saar, toim. Andreas Trossek. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007, lk 57.)

³⁰ Heie Treier, Money-pulatsioon. – KUNST.EE 2010, nr 3–4, lk 5.

³¹ Anders Härm, Laimre ja "mina", lk 57.

³² Heie Treier, Marko Laimre skeptiline subjektiivsus, lk 59.

³³ Anders Härm, Laimre ja "mina", lk 52.

³⁴ Ibid., lk 53–54.

< tagasi