est eng

TÄHELEPANU!
Toeta sümboolse summaga Eesti vanima kunstiajakirja ilmumist, 65 aastat tagasi alustatud kunstiteaduslikku valgustustööd!
Kunsti on hea vaadata ja kunstist on huvitav lugeda!

 

Ly Lestbergi mittenormatiivne dekadents

Martin Rünk (2/2016)

Martin Rünk kirjutas essee Ly Lestbergi kunstist.

 


Ly Lestberg on minu jaoks üks põnevamaid ja omanäolisemaid kunstnikke Eestis. Ta tuli kunstiväljale 1990. aastate algul, mil kontseptuaalne foto oli just tõsiseltvõetava meediumina pead tõstmas, avardas koos DeStudio ja Peeter Linnapi koolkonnaga fotograafia piire ning andis kümnendile näo mehe seksuaalsuse julge käsitlusega. Ly Lestberg tõusis avalikkuse huviorbiiti mitme nii kriitikutes kui ka publikus elevust tekitanud näitusega – krestomaatilised "Maine taevas" 1992. aastal Tallinna Raemuuseumis ja "Pietà" 1997. aastal Tallinna Linnagaleriis – ning on loominguliselt endiselt aktiivne. Lestbergi näituseid, mis enamasti toimuvad väiksemates galeriides ja ajutistel pindadel, oodatakse põnevusega ning neid hinnatakse kõrgelt. Eelmisel aastal täitus Ly Lestbergil 50 aastat ja on põhjust tema loomingule tagasi vaadata.

 

Geikunst

Tunnistan endale selle kirjatüki eesmärgi võimatust – praegusest ajahetkest vaadates näha Ly Lestbergi kunsti ja teda ennast selle keskel tervikuna, nagu ta on kogu aeg olnud ja milliseks ta on ainuvõimalikuna kujunenud. Eeldada inimese ajalist terviklikkust ja vältida kõike seda, millest on kergem mööda minna. Eelnevat arvesse võttes tahan ikkagi olla essentsialist ja rääkida Ly Lestbergi loomingut ühendavast tunnetuslikust ühtsusest, mis alati juba läbib kõiki neid teemasid ja lähenemisi, mida ta on kasutanud. Parema puudumisel kutsuksin seda tundlikkust mittenormatiivseks, sest kõik muu ütleks liiga palju ja suruks peale positsiooni, mida kunstnik ise enda puhul tingimata ei kasutaks.

Kõige ilmsemal tasandil väljendub mittenormatiivsus Lestbergi suhtumises aktimodellidesse. Oma esimese furoori tekitanud seeriaga "Maine taevas" käsitles Lestberg kaamerasilmaga meesmodellide muskulatuuri sellise vahetu uudishimuga, mis naisfotograafi puhul mõjub ootamatuna. Neist fotodest õhkub 1990. aastatele omast ajutiselt väga liberaalseks muutunud avalikku moraali, mis välismaalt pärit uute ideede tulvaga tolmuse ja kopitanud nõukogude inimese jalult pühkis, kuni see ennast veidi aja pärast kogus ja siis uuesti oma konservatiivsete väärtustega jalule sai.

 

 

Ly Lestberg "Maine taevas"

Ly Lestberg
Maine taevas IV
foto, 30x47 cm
1992
Kõik õigused kunstnikul ja
Eesti Kunstimuuseumil

 

 

Ly Lestberg on eesti kunstis ületamatu mehe füüsise pildistamisel. Väändunud poosid, lähivaates käed ja munnid – mustvalgetel fotodel on modelle kujutatud asendites, mille eesmärk on näidata nende lihaselist keha maksimaalselt hästi. Tekib küsimus, kuidas see paigutub Eesti kunstiajaloo genealoogiasse ja milline on nende teoste laiem kontekst? Loomulikult on siinses kunstiajaloos oma kogus meesakte, nagu Kristjan Raua müütilised Kalevipoja käsitlused, August Janseni luigejahi motiiv ehk Kalevi pojad kive heitmas, Paul Burmani meesaktid hobustega. See ei ole üllatav, sest meesakt on klassikaline kunstimotiiv. Ometi ei määra need seosed kuidagi Lestbergi loomingu esimest, meesaktile pühendatud perioodi.

Koos oma põlvkonnakaaslastega fotograafiat Eesti kultuuriruumis iseseisva kunstimeediumina kehtestades tegi Lestberg läbi ka meediumi arenguloo. Läks tagasi foto algusaegadesse 19. sajandil ja kasutas oma huvi väljendamiseks sarnast esteetikat. Mehe keha fotos kujutamise ajalugu on pikk. Kohe fotograafia levikuga hakati tegema ka erootilisi ja kunstilisi aktifotosid nii naistest kui ka meestest. On selge, et alasti või poolalasti meeskeha kujutamise taga peitus väga sageli geipilk ja -iha. Omaette küsimus ja minu jaoks ebaselge on, mis oli Lestbergi taustsüsteem, kui ta oma meesakte pildistama hakkas. Ja loomulikult tema enda suhe oma materjaliga.

Info liikumine oli ka nõukogude süsteemi hilises staadiumis piiratud (kuigi kindlasti mitte olematu). Lestberg tunnistab ühes Rebeka Põldsamile antud intervjuukäsikirjas, kui tugevalt rabas teda Robert Mapplethorpe'i näituse nägemine 1993. aastal Stockholmis Moderna Museetis. Mapplethorpe, kelle 1970.–1980. aastate aktifotod meestest on fotograafia kui kunstimeediumi ajaloos murrangulised, oli üks esimesi, kes geikultuuri nüüdiskunsti kontekstis nii otseselt kujutas. Mapplethorpe sai inspiratsiooni geidele suunatud kehakultuuriajakirjadest, mis kujutasid mehi üksinda või paaris poseerimas, sageli antiikskulptuure jäljendavates poosides. Lestbergi varase foto esteetiline eesmärk oli sellele märkimisväärselt sarnane – mehe anatoomia fetišeerimine, äärmine esteetiline väljapeetus ja valdavalt must-valge fotokäsitlus.

Lestberg kirjeldab, kuidas esimene kohtumine Mapplethorpe'i loominguga pani teda enda kunsti ümber hindama ja uusi suundi otsima. Puhtalt esteetilisele lisandus alguses sümboolne tase ("Pietà") ja hiljem juba 1990. aastate vaimus jutustuse postmodernistlik killustatus. See kohtumine ja üldised arengud 1990. aastate Eesti kunstimaastikul koos kultuuriruumi tormava kaasajastumisega tõid kaasa eneseotsingud, mille tulemusena Lestberg kujundas oma loomingus välja installatiivsed fotonarratiivid, mis kaugenesid algsest aktile suunatud fookusest. Lestberg liikus stuudio hermeetilisusest edasi sotsiaalsesse ruumi. Lisandunud sotsiaalse närvi ja uue esteetilise agendaga suunas Lestberg oma kaamera ümbritsevale maailmale. Tihti on need seeriad tehtud reisidel (Siber, Rooma, Veneetsia) ja kunstniku pilk on reaalsust valikuliselt vahendava ja isegi moonutava läätsena väga tugevalt tajutav.

Seda seni problematiseerimata olen Ly Lestbergi loomingu teatava iseenesestmõistetavusega paigutanud mingisse ebamäärasesse geikunsti kategooriasse. See on sensibiilsus, millega ma geimehena suudan suhestuda ja miski selles materjalis ei avalda taolisele käsitlusele vastupanu. Välja arvatud muidugi silmatorkav asjaolu, et Lestberg ei ole geimees. Lestbergi loomingut vaadates võtan loomulikuna, et modellideks on kas rõhutatult mehelikud või, vastupidi, pehmed ja naiselikud mehed või hoopis androgüünne naine, näiteks isiknäitusel "Insomnia", 1999. aastal Raatuse galeriis. Ilmselge on modellide seksuaalsuse mittenormatiivsus ja kunstniku huvi just selle tahu vastu. Lestbergi modellivalikut iseloomustab arusaam, et inimloomus on mitmekülgne ja seda ei anna puhtale mees-naine kategooriale taandada. Eraldi juhtum on seeria tuntud kultuurikriitiku Linnar Priimäe ja tema tollase meespartneriga "Armastan" 1997. aastal Deco galeriis, mis oli märkimisväärne oma avameelse teemakäsitluse poolest.

Järgneb hüpotees, et seda mittenormatiivset tundlikkust on võimalik määratleda queer-esteetika ja queer-tundlikkusena. Ühelt poolt on küsimus, mida see esteetika endast ikkagi kujutab, ja teisalt loomulikult, et mis alusel on võimalik sinna kedagi haarata. Meenub Anna-Stina Treumundi 2010. aasta fotoseeria "Naine Mutsu joonistuste nurgas (homaaž Mutsu joonistustele "Üks", "Kaks" ja "Koos")", kus ta on võtnud Marju Mutsu graafilise seeria ja tõlgendanud seda queer-võtmes. On oluline, et Mutsu töid vaadates kogetud mitteheteronormatiivsus räägib eelkõige Treumundi enda subjektiivsest vaatepunktist ja ta ei soovigi selle põhjal kunstniku enda kohta üht- või teistmoodi järeldusi teha.

 

Eesti

Ly Lestbergil on kaks näitust, mille mittenägemist ma eriti kahetsen. Esimene neist on 2006. aastal Riigikogu kunstisaalis eksponeeritud kompaktne ja puändikas "Eesti", kus fotod raskusi tõstvatest maanoortest olid dialoogis tabava ülesvõttega luksuslikust matuseautost, mille pikalt tumendatud tagaklaasilt peegelduvad peaministri, mitmete ministrite ja teiste võimukandjate näod. Maailmamastaapi poliitikut ja intellektuaali triksterina ühendava Lennart Meri surmaga sai läbi etapp Eesti ajaloos. Temast jäid maha "Eesti" ja "Nike'i" kirjaga särki kandvad noored, kes tunduvad olevat terved, tugevad ja muretult spordile pühendunud. Need vastandid kohtuvad igavikus. Tõnu Õnnepalu kirjutas kunagises kunst.ee arvustuses, et Lestbergi näitusel saab "ropust ja jõulisest maainimesest see, kes on määratud igavikku, elu ja surma pitserit tagasi andma reaalsele Eestile."1

Teine näitus, 1998. aastal Haapsalu Linnagaleriis toimunud "Ei midagi" on Ly Lestbergi loomingus omamoodi murdepunkt. Kui varem olid Lestbergi fotod väga tugevalt keskendunud akti ja laiemalt inimkeha modelleerimisele fotos ja graafikas, siis selle näitusega valib kunstnik hoopis isiklikuma ja narratiivi mõttes mitmekihilisema lahenduse. Just jutustuses peenelt läbipõimitud fragmentide kasutamine muutub edasipidi üheks põhiliseks narratiivi loomise printsiibiks, nagu on näha muuhulgas isiknäitustest "Kusagil mujal" 2005. aastal Jaani seegi muuseumis, "Minatuul" 2009. aastal Vabaduse galeriis, "Polyreality" (Polüreaalsus) 2009. aastal Vaal galeriis ja kohaspetsiifilisest näitusest "___ ___ _______" 2011. aastal Tallinna Fotomuuseumi sisehoovis.

Näitusel "Ei midagi" olid väljas erinevad nopped perekonnaarhiivist, mis moodustavad isikliku jutustuse väikesest tüdrukust ja sellest, milliseks ta on saanud, ühendades kasvamise rõõmud ja pained. "Lestbergi näitus on ühelt poolt üsna hell – fotode valikus võib ära tunda väikese tüdruku unistusi nii, nagu ta saab täiskasvanute maailmast aru, ja see tundub talle lootusrikas. [---] Aga mitte ainult. Miskipärast jääb kogumuljena järele kummitav nukrus, mida tekitavad kaadrid hirmunult põgenevast tüdrukust, lapse surmast, lavastusfoto ristilöödud Kristusest."2 Näituse üks visuaalne fookus on foto enne Lestbergi sündi surnud tädist, surres ise kõigest laps, kelle pilt on nii ilus, et mitteelu tundub romantiline. Mitte surm, vaid mitteelu, mitte see tavaline ootuspärane elu. Lestberg kujutab ennast samasugusena. Ta ei lama lillede keskel, nagu ta tädi, vaid rohelisel aasal ja päike paistab silma. See võtab väga kujundlikult kokku Ly Lestbergi autoripositsiooni, mis minu arusaamist mööda on astunud sammu elust kõrvale ning jälgib elu ja surma võrdselt kauguselt.

Surm on tema loomingus üks läbivaid motiive, mis ei ole samas kunagi märgistatud millegi õudse või hirmutavana, pigem muretu igikestvusena. 2005. aastal toimunud isiknäitusel "Kusagil mujal" puudutab Lestberg surma teemat väga otseselt. Tallinna Jaani seegi varemetes toimunud näitusel olid väljas fotod Veneetsia surnute saarelt jäädvustatud markantsetest hauakividest, millel oli lahkunuid kujutatud nende elu parimas vormis, ja kõrvutatud Veneetsia tänavatel kõndivate ja vaporettoga sõitvate samavõrd ilmekate turistidega, lennujaamas aknalaudadel puhkavate noorte ning lõpuks Jaani seegi püsiväljapaneku piltidega väljakaevatud inimluudest. Näitust saatvad filosoofilised tekstid rääkisid aja ja mateeria suhtelisusest ning informatsiooni ajaülesusest. Sellest, kuidas asjad (sh fotod) talletavad oma ajalugu ning "siis" ja "nüüd" on erinevad ainult meie vaatepunkti pärast.

Lestberg on kindlasti romantiline, aga just romantismi mõttes, kus romaanil ei ole õnnelikku lõppu oodata, kuid ei ole põhjust, miks peaks sellega kaasnema ka õnnetuolemine. On hoopis teatav tundlikkus, läbinägelikkus. Positsioon, millelt ümbritsevat vaadata. Eluline morbiidsus. Näha inimesi paratamatult haua suunas liikumas, saamas osaks igavikust. Mul on tunne, et selline tundlikkus on väga queerold school mõttes, enne välismaa geiabielusid ja lapsendamisi, mis jäljendavad normatiivset heteroelu. Olla eluringist väljas, pöörata tähelepanu asjadele, mis on väljaspool elu taastootmist. "Ei midagi" saatetekstis kirjeldab Lestberg ennast "noore naisena, kes kõnnib oma kummalist üksildast rada".

Lestberg rääkis kunagi, et tema arvates on kogu õhtumaa kultuur hääbumas ja allakäigul. Ma ei olnud siis ja ei ole ka praegu kindel, kas saaksin ise sellisele väitele alla kirjutada, kuid saan üha rohkem aru, mida ta selle all silmas pidas. Taoline subjektiivselt dekadentlik vaade iseloomustab kogu tema loomingut. Ly Lestberg on oma kultuuri allakäigu tunnistaja ja distantseerunud jäädvustaja.

 

Martin Rünk on kunstiteadlane, Eesti Kunstiakadeemia doktorant.

 

 

1 Tõnu Õnnepalu, Realismi igavikupeegel. – kunsti.ee 2006, nr 4, lk 11–13.

2 Heie Treier, Väikese tüdruku lugu. – Eesti Ekspress 4. III 1999.

< tagasi

Serverit teenindab EENet