est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

"Ma ei viitsi kuulata su sitta bändi"

Kaarin Kivirähk (3/2017)

Kaarin Kivirähk kirjutab Helena Keskküla isiknäitusest "Liivatera ballaad".

 

 

3.–30. VIII 2017
Avangard galerii
Koordinaator: Rebeka Põldsam.

 

Hetkel, mil kõik tundub nii mõttetu
Läinud mu rong, kuid kas tuleb uus
Jalge all tee näib mulle lõputu
Jõudes su juurde sõnad kadunud suult
Nexus, "Hingetuna" (2003)

 

Rahvuskonservatiivne erakond EKRE (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) on Eesti meeste seas populaarseim erakond. Vägivallavaba pere utoopiaks pidav publitsist Mihkel Kunnus on aktsepteeritud arvamusliider. Naisalluvaga vägivallatsenud teatrilavastaja Tiit Ojasoo on endiselt igati austusväärne isik ja tema koduteatrit NO99 peetakse asutuseks, mis kõigile ühiskonna konnasilmadele näpu peale paneb. Eelmisel aastal oleks peaaegu Eesti presidendiks saanud advokaat Allar Jõks, kes ei pidanud paljuks kampaania käigus seksistlikku nalja heita ja kelle nii kaugele jõudmine näitas selgelt, et "onu Heinode" poliitiline jõud pole kuhugi kadunud. See kõik pole aga võrreldavgi sellega, et USA presidendiks valiti mitte lihtsalt labane ja naisi põlgav, vaid ka üleüldse rumaluse kehastus Donald Trump. Mida sellises olukorras teha? Usun, et kõige olulisem on mitte unustada sellele rumaluse ja tüütu jama katkematule konveierilindile vastu töötada, kasutada oma häält ja toetada teisi sarnaseid hääli.

Helena Keskküla on kunstnik, kelle jaoks hääl on korraga töövahend ja teema. Ta kasutab muusikavideo žanri, eelmisel aastal debüteeris ta lavalaudadel NU Performance Festivalil Kanuti Gildi SAAL-is. Lavale astumine on nii otseselt kui ka kujundina kõige selgemalt oma arvamuse väljaütlemine, oma hääle kuuldavaks tegemine. Tema lugude sõnum on terav, see viitab tihti tüdimusele kas talle kui kunstnikule või naisele pandud ootustest. "Ma ei viitsi kuulata su sitta bändi," laulab Keskküla videos "Debüüt" (2014), vihjates nii kõigile tüütutele end geeniuseks pidavatele loomingulistele poistele, kes loevad aina Michel Houellebecqi ja kes oma suures nartsissismis ei märka muud kui väga kitsukest ruumi enda ümber. Sarnaselt jätkab ta teoses "Pseudoreaalsus" (2016): "Mul ei ole ambitsioone, mul ei ole pretensioone, mul ei ole illusioone. Ja mul on ükskõik, kes sa oled. Ja mul on ükskõik, kust sa tuled."

Heas mõttes ambitsioonitu ja illusioonitu on ka Keskküla videote visuaalne keel, mis on rõhutatult low-fi, võides vaatajas tekitada tunde, nagu polekski video muud kui mõne tüdruku magamistoas valmis meisterdatud päevikusissekanne või esimene amatöörlik katsetus 100 000 jälgija huvi pälvimise poole YouTube'is. Isegi see, et kunstniku videod ja laulud on eestikeelsed, tekitab teatud nostalgiat 2000. aastate popmuusika suhtes. Eriti kui kõrvutada neid mõnede teiste noorte kunstnike ingliskeelsete ja rõhutatult kõrgtehnoloogiliste postinterneti videotega. Ka kunstniku peenike, barbinukulik lauluhääl mängib tõsiseltvõetavuse kaanonitega. Teoses "+1" (2016), mida Keskküla esitas NU Performance Festivalil ja mis oli kokku pandud tema varasemate videote põhjal, võttis ta tüdrukulikkuse märgid, nagu roosad riided, parukad ja nn seksikas liikumine, ning kasutas neid mänguliselt noore naise kõverpeegli moodustamisel.

Eelmisel suvel jõudis Draakoni galerii isiknäitusega "Pärnu upub, mina koos sellega" (2016) Keskküla loomingusse Pärnu. Teadupärast on EKRE Pärnu ringkond üks aktiivsemaid, seal elab palju konservatiivse erakonna valijaid. Suvepealinnana on Pärnu tuntud paigana, kus Power Hit Radio ja Sky Plusi raadiojaamad mängivad hommikust õhtuni rannarahva autodes, poodides ja pitsabaarides. Kui esimene on lihtsalt 24/7 tümakaraadio, siis Sky Plusi saatejuhid on lausa tuntud rumaluse ja seksismi legitimeerijatena. Draakoni galerii näitusel kohtusime tänapäevase merineitsiga, keda Keskküla arendas edasi tänavu augustis Pärnu galeriis Avangard avatud isiknäitusel "Liivatera ballaad". "See on Liivaterake. Tal on blondid juuksed ja sinised silmad. Ta elab Pärnu lahes ning ta on näkineid," alustab jutustaja merineitsi kirjeldust. Näkid ja hääl on mütoloogias ikka kokku kuulunud. Sireen, näki sugulane vanakreeka mütoloogiast, meelitas oma kauni lauluga meremehi lõksu. Germaani ja sealt ka eesti rahvausundis meelitas näkk appihüüde või kandlemänguga. Hans Christian Andersen kirjutas merineitsi kuulsaks oma hääle kaotamise looga. Ka Helena Keskküla Liivaterake loovutab teoses oma hääle, et minna Pärnu linna ja teha seal teoks oma suur unistus – sõita autoga.

Nii on ballaad justkui sümboolne lugu tänapäeva merineitsist – või naisest, kes üritab oma unistusi edutult ellu viia, oma häält ja soove kuuldavaks teha, kuid põrkub pidevalt ühiskonna ootustele. Ma tahaksin kirjutada, et selline mõttekäik on juba nii klišee kui olla võib, kuid kahjuks ei saa ma seda teha. Esmaabikoolitustel pühendatakse hulk aega sellele, et selgitada, kuidas mehed ja naised alati kriisisituatsioonides erinevalt reageerivad – see olla neil ju loomuses. Autokoolis õpetatakse endiselt, et kui mehed on juba loomult head autojuhid, siis ega naised saagi eriti sellele keskenduda, mis maanteel toimub, kuna nende vaatevälja ja tähelepanu haaravad väidetavalt jäägitult nende kaunid küüned rooli peal.

Videos "Pseudoreaalsus" laulab Keskküla: "Mul on tunne, et on minu reaalsus ja sinu reaalsus ja siis reaalne reaalsus, kus me kohtume. Kas me kohtume? Ma ei usu – ma ei usu, et me kunagi kohtume." Mida sa ikka peale hakkad, kui järjekordne geenius tuleb sulle jutustama feminismist, šovinismist, naiste ja meeste vahelistest ületamatutest erinevustest, Eesti riigist ja venelastest või sellest, kuidas mehed on loodud sõdima ja naised kodukollet valvama? Tundub, nagu elakski inimesed kohati erinevates reaalsustes. Palun ärge saage valesti aru – me ei solvu kuidagi –, aga lihtsalt nii tüütu on! Ka Liivaterake elab oma unistuste mudelautode maailmas üsna üksi, ta ei suhestu eriti sellega, et merineitsite populatsioon väikese sündimuse tõttu väheneb.

Loo lõpus Liivaterake igale merineitsile kohaselt muidugi hukkub. Tema hääl läheb munkkala Rando kokku kogutud merineitsite häältest valmistatud lühtrisse, seda ei kuule keegi enam kunagi. Liivaterake on vaikiv ja naeratav, eriliselt kaunis, isegi ei hingata enam.

 

Hingetuna mind viimaks panid tähele
Ning keegi seda ei muuda

 

Kaarin Kivirähk on kunstikriitik, kes töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses uudiskirja toimetaja ja projektijuhina.

 

 

Helena Keskküla

Avangard galerii näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet