"Maalimine on kannatustegevus". Lola Liivatit intervjueerib Kaire Nurk
Kaire Nurk (1/2000)
Seoses Lola Liivatile 1998. aastal antud Vabbe preemiaga kirjutasin järgmist: “Preemia eesmärk on tunnustada aasta üht väljapaistvamat visuaalse kunsti sündmust Tartus. Aktsendiks preemia juures on ka teatud vabbelikkuse kvaliteet, mis seisneb uuele avatuses ja dialoogsuses maailmakunstis toimuvaga. Tartu kontekstis on seda ühtaegu nii kerge kui raske evida. Ado Vabbelgi jätkus püssirohtu circa kümneks aastaks, vaatamata enne Tartusse maandumist kogetud ja kogutud intensiivsetele ja rikkalikele mõjutustele ja toiteallikatele.
Preemia määramisel Lola Liivatile oli aluseks Tartu Kunstimuuseumi suvine isiknäitus, mis stiilse ja tervikliku näitusekomplektina kvintesseeris kompromissitult kunstniku loometee peamise ja põletava leiu/probleemi/pürgimuse – abstraktsionismi. Liivati loomingus võime alates 1960-ndaist jälgida vahetu välismõjutuse elujõudu ja edasist kulgu akadeemilise väikelinna lokaalsetes oludes. Ja me peame au andma: Liivat sulatas lühiajaliselt/action’likult kogetud rahvusvahelise kunsti impulsi oma loominguliste otsingute tiiglis kordumatult isikupäraseks (piisab, kui mõelda Liivati SINISE värvi varjundi-intensiivsuse-sisu-meeleolu-rikkusele või lüürilis-mõtisklevatele ja naiselik-müstilistele assamblaažidele, mis ajakaaslase Jüri Arraku mehelik-agressiivsetele eksperimenteerimismängudele võrdväärseks partneriks), spontaanseks ja ühtlasi läbitunnetatud, tõsiseks, juurdlevaks ja ausaks lahenduseks. Personaalnäitus tõendas ka seda, et juurdlev vaim pole lakanud lahendusi otsimast tänini, et teekond jätkub.”
Alljärgnev intervjuu on tehtud 7. ja 14. juunil 2000. aastal Tartus Werneri kohvikus* (Liivati sagedased sõnad, eriti Werneris on: “Ma olen Werneris üles kasvanud” või “Mind on kasvatanud Werner”… Tulles 19-aastaselt Tartusse, töötas ta Werneris kalkulaatorina, et teenida ülalpidamist, kuna vanemad olid küüditatud. Veel enam armastab ta aga meenutada, kuidas Werner oli ikka veel seesama vana hea Werner, kuidas iga päev “punkt kell üks tuli Eller; Starkopf tuli punkt pool kaks; nad tulid laadima – kas maha või ka natuke juurde”, ja et see vanade ässade seltskond võttis tema, noore plika oma seltskonda.)
Räägime käidud teest, maalimisest üldse?
Ma kasutasin väga sageli sõna “abstraktne”. Ma tundsin, et see on minu sõna. Sest ma pole kunagi väga konkreetne saanud olla – lõpuni. Kui sa sõnadesse paned, siis läheb juba konkreetsemaks. Kui need Colmanid mind äratasid abstraktse loomingu teele – see oli esimene valguskiir. See ikka pimestab ära. Sest kes on pimeduses elanud, sel on äkki valgusest valus.
Venelased tahtsid teada: rääkige, kuidas! Üle saja inimese istus seal ringiratast ja pani Colmaneid rääkima. Nende jaoks oli see naljakas nähtus. Harry Colman, erudeeritud inimene, ütles: “Seda on väga raske seletada sõnades. Põhiliselt on see tunne.” – Ja siis ma sain rea peale.
Noorsoofestivali (1957) eel ja esimestel päevadel ei müüdud Moskvasse rongipileteid. Nii jõudsime sõbrannaga kohale paaripäevase hilinemisega. /…/ Kui meie sinna kunstibarakki jõudsime, käis parajasti loeng. Harry Colman rääkis Ameerika kunstist. See oli mulle esimene kokkupuude kaasaegse Lääne kunstiga. Colmanitel oli kunstiraamatuid ja ajakirju kaasas. Nad olid minu innukuse ja huvi üle väga rõõmsad ja kinkisid mulle kohe värske Art Newsi numbri, kus oli sees artikkel hiljuti autoõnnetusel surma saanud Pollockist. Samuti oli juttu de Kooningist.
Colmanid tahtsid muidugi teada, mis Venemaal sünnib, ja ma sain valgustaja osas olla. Kogu järgneva nädala veetsime koos.
Venelased hakkasid peale käima: tehke demonstratsioonesinemine. Lepitigi kokku, et järgmisel päeval toimub protsessmaalimine. /…/ Kindlaksmääratud kellaajal oli kohale toodud kahemeetrine lõuend ja värvid. Kui Harry Colman hakkas maalima, pööras see mind täiesti ümber. (Intervjuus Piirimäele, 1998.)
Maalimine on kannatustegevus. See on pikk protsess. Ma ei võigi seda sõnades väljendada. Midagi nagu katkeks, kui sõnadesse panna. Muutub võltsiks. See peab olema tunne. Tugev tunne. Selle tunde saavutamiseks ma olen üht-teist teinud, tihti ka vastandumise teel püüdnud leida oma: et mu oma tunne tõuseks mu enda seest selgemalt.
Ma istusin iga tööpäev ühe seansi Werneris. Vabad päevad olid ateljeepäevad; ema ei tohtinud siis mind suppi ka sööma tulla kutsuma, vaid harjavarrega koputada vastu lage. Kord, ma olin hädas, olin korjanud, akumuleerinud, mõtlesin, et suudan pilti maalima minna. Aga midagi oli veel puudu. Tegin ühe lolluse ja läksin spordivõistlustele. Nägin, kuidas Virkus jooksis. Ma vaatasin seal seda sporti ja siis ma kihutasin koju. Ja maalisin pildi. Ja tuli päris hea pilt.
Mis ma teen, on see, mida ma ei saa tegemata jätta.
Ükskord ei leidnud seda õiget tõuget tükk aega. Lugesin Loomingu Raamatukogust “Victoria regia’t”: lill, mis õitseb ainult kord – kogub nii kaua, et õitseda.
Mul ei ole ükski pilt kergelt tulnud. Kergelt tuleb kerglane. Võib-olla neid tuleb ka sekka. Sest inimene on heitlik. Jaan Oks ütles, et inimene on pädelik. Ja ma ei tea, mis see on. Aga ma usun Oksa.
Aga kui ma mitte kuidagi ei saa, siis ma võtan oma piibli – Nietzsche: kurb, aga tugev, jõuline, aga otsene, ei keeruta. Ja tõtt ei karda välja öelda. Mitte et ma oleksin ta jünger. Aga ma usun, et ta räägib tõtt.
Sama on Wagner. Siis tuleb teha. Ta raputab – ja hoiab rajal.
Ma olen küllaltki raskemeelne. Mul pole elus midagi kergelt tulnud. Aga ega ma ei ootagi, et kergelt tuleks. Raskused teevad tugevaks.
Ma mõtlesin enne tulekut ühe määratluse: “Universaalsed printsiibid käivad mul üle mõistuse”. Kuid ma avastan iga päev ateljees tööd tehes midagi uut, mis tegelikult kordub pidevalt – mutatsioonidena. See on tõesti nii. Tööga aru pidades avastad, kuidas oled ta saanud: terve eluaeg maalid ühte pilti. See on nii huvitav.
Ma mõtlen ikka: kui ma ei oleks seda tõuget saanud, millega ma oleksin siis tegelenud! See on õudne. Ma võib-olla polekski enam maalinud. Olen aastakümneid jäänud võlgu ühe seletuse Ants Viidalepale. Tema klassikalise kompositsiooni tundidel oli eriline koht mu stuudiumi ajal. Need olid huvitavad ja mulle olulised. Kui me olime nii neid kompositsioonitunde istunud, küsis Viidalepp äkki minult: “Ütle, tegelikult, mis sind huvitab!”. Mina vastasin: “Mind ei huvita midagi.” Ja Viidalepp ütles selle peale: “Noh, siis ei ole meil enam millestki rääkida.” Ma ei saanud neid sõnu ka enam tagasi võtta. Selgitaksin seda nüüd, mis siis nooruse ja arguse tõttu jäi selgitamata: ma tundsin, et mind see nõukogude temaatiline kompositsioon ei huvita; see oli sovjetiaegse koolituse mürgitus. Oli isegi mingi kergendus, et ma sain Viidalepale öelda niimoodi rumalalt ja häbematult. Tema andis head nõu, et ma saaksin jala peale.
Tollal olnuks ka tegelikult mõeldamatu tulla lagedale millegi muu õigustamisega. Kuigi sisimas küpses veendumus, et peab olema mingi teine tee. Tähendab valmisolek abstraktsionismi minekuks oli.
Instituudis oli Johannes Võerahansu see, kes laskis mind maalida nii, nagu ma tahtsin. (Intervjuus Kartnale, 1986.)
Tema meetod oli selline. Tal olid filosoofilised probleemid, mis olid temas mõtteid äratanud, tuli ja puistas need välja. Igaüks sai mingi jupi, ühe osa sellest jutust. Konkreetselt ta kunagi töösse ei sekkunud. Tegi korrektiivi küll, aga üsna kaudselt. See meeldis mulle väga. (Intervjuus Raitarile, 1988.)
Minu PÜHAPÄEVATUNNE.
Ühel pühapäeval ma läksin mingi asja pärast Tähtvere linna. Kõik oli nii vaikne, nii puhas, päike paistis. See oli selline pühapäev, et enam pühapäevalikumat pühapäeva ei saa olla. Aga kuidas sa väljendad seda figuraalselt või realistlikult? Sest see oli tunne ja seda saab vaid tundena käe läbi välja lasta. Järsku nii ilus – ma ei tea, kas ma seda nägin.
Palju lapsepõlvemälestusi on seotud pühapäevaga. Parimal lapsepõlvesõbrannal (oli mulle õe eest) oli maja Rakveres ilusas Vallikraavi tänavas. Pühapäeval kaeti aeda laud valge linaga, Lia ema tõi auravad kartulid ja seenekaste. See oli tõeline “laubelik” pühapäev, nii ilus.
Aga kõige ilusam mälestus on, kui ühel lihavõttepühade hommikul läksime kirikusse. Ema pöördus äkki korraks tagasi (leidis mingi ettekäände). Kui pärast koju jõudsime, leidsime laualt värvitud munad ja ühe nuku (panin talle nimeks Manni). Ma küsisin, et kuidas ta, see tähendab lihavõttejänku, küll on sisse saanud. Ema vastas, et ta oli jätnud õhuakna lahti…
Ma olen maalinud pühapäevast kaks maali. Üks neist on Valter Liivati oma.
Sa maalid sinisega. Kuidas sa iseloomustaksid sõnades sinist värvi?
Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.
Rida aastaid ma probleemitsesin, et mul on esteetilise põhjaga kunstiharidus ja ma pidasin seda piiratuseks. Nüüd ma mõtlen, et ILU pole ka asjata, ta peab käima seest läbi.
Üks Tartu kunstiteadlane ütles ükskord, et miks ei ole ma ikkagi mõelnud ILUSAMAID kompositsioone!
Ma ei taha kunagi teha ilusat pilti. Ma püüan seda, et mu pildid oleksid tõesed. (Intervjuus Kartnale, 1986.)
Kurjust võib maalida. Aga kurjalt ei tohi maalida! Kord panin oma külalised, Maret Kuke ja Lembit Eelmäe ja Paul Mäeotsa maalima abstraktset pilti. Lembit oli nii õnnetult, nii tõsiselt asja juures: “Issand, ma ei oska! Mis sellest küll tuleb?”. Mäeots oli nii suur abstraktse kunsti vaenlane: “Abstraktne kunst on nonsenss.” Kui pildid valmis olid: Lembit Eelmäel oli nii poeetiline, nii õrn, nii suurepärane, nii võrratu, nii ilus. Paul Mäeots tõestas, et abstraktses kunstis saab end väljendada: sodis värve ja siis tõmbas musta risti pildile peale.
Näiteks üks tüüpiline tsitaat 1958. aasta Rahva Häälest: “Kui kujukalt ja veenvalt kõneleb realistlik kunst enda elujõust ja nn. “abstraktse kunsti” formalistlike veidruste abitusest”: kas endale ei tundunud – tollases ajas ja kontekstis – ühelgil hetkel, et see on veidrus? Või lihtsalt mäng? – See oli ju nii teistmoodi.
Ei. See oli kõige tõsisem tegevus. Kui ma aias lilli kasvatan – iluks, kellele sellest kasu on? Mis tegevus see on! Iseasi, kui külvan kaera – saab loom süüa! Võib muidugi mõõta, mis on tühine tegevus ja mis on … mis selle kõrvale panna … vajalik.
Ilusam ja täiuslikum ei saagi olla üks pilt, kui on üks klassikaline hiina pilt. Hiina kultuur on vist – isetu. Ma ei ole hiina kultuuri fänn, aga ma olen põgusalt mõtisklenud.
Kas on loometeel veel olnud kohtumisi, mis on tundunud võimalustena, on tekitanud kahtluse või uudishimu või küsimuse, et äkki läheb ka sealt mõni tee sinu jaoks, on tekitanud/andnud ainet (järele)mõtluseks?
Ainet järelemõtlemiseks annab elu pidevalt. Tee, mida mööda olen läinud, on vist ainult minu tee. Ma pole enda kõrval – sama teed – kedagi teist käimas märganud.
Erinevaid teid võib olla palju. Need küsimused vaevavad reeglina noori loojaid. Väljaarenenud kunstnik on oma tee ja võimalused leidnud kui ainuvõimalikud ja õiged.
Kas abstraktsionistiks sünnitakse? Või saadakse?
Ikkagi sünnitakse. Nagu kunstnikukski. See on ikkagi üks olek.
Kunstihuvi tekkimisest? Lapsepõlves kandsin seda saladust endaga kaasas – olin iseendas kindel, et muud ma ei taha ega muuks ei kõlba. Kõik mu sugulased olid kaupmehed. Kogu see kaubandus oli mulle selge piin, aga kasvatuse tõttu ei sobinud sellest rääkida. Sees kasvatasin oma mõtet, see läks nii tugevaks, et muud ei kannatanud enam välja. /…/ Oma unistusest ei tohtinud ju hingata, sest kunstnikku peeti priileivasööjaks. (Intervjuus Raitarile, 1988.)
Ma olen kohutavalt õnnelik inimene – ma lähen tõe juurde. Ma leian tõelise ja õige üles. See on jumala abi. See ei saa midagi muud olla. Ma usun sellesse, mida ma teen. Teisiti ei saakski see olla.
Milline tunnetuslik vahe on sinu jaoks Kandinskyl ja Pollockil? Kumb on tähtsam, esmasem sinu jaoks?
Nad on mõlemad nii tähtsad, nii olulised. Kandinskyle kuulub see esimese suur roll. Pollock oli julge poiss, mässas viimase jõuga. Pollock oli lausa kohutavalt jõuline. Kandinskyl tuli rohkem kogemata, on peenem. Pollock oli lausa jõhkard. Aga ma võin eksida. USA-s nägin moodsa kunsti muuseumis elusalt Pollocki pilte, ootasin, kui saali valvur, neeger, lahkub saalist – läksin ja tegin pildile pai. See oli nagu selles töös sees olla, osaline olla. See oli minu austusavaldus Pollockile.
Aga see Pollocki ja Kandinsky kuulumine eri ajastusse: Pollockil olid ju juba ka Euroopast Ameerikasse viidud sürrealismi mõjud?
Pollocklik abstraktne ekspressionism ei ole ülemaailmne. Ta on niivõrd ameerikalik nähtus kunstis. Üks pilt on tal “Naised” – sellest saan ma ka niimoodi aru.
Nagu minu esimesi huvitavaid kogemusi oma ateljees: hakkasin maalima kevadist pilti, kevadet kogu ta ilu ja värskusega. Vastas aias oli üks kuldnokapuur. Ma ei vaadanud, aga ma tundsin: seal istub kuldnokk. Ma maalisin kevadet ja lõpuks tuli pildile kuldnokapuur. (See on praegu Tammsaare-uurija, Leenu Siimiskeri valduses.)
Abstraktse kunsti kohta on öeldud ikka, et see on spontaanne ja intuitiivne. Aga intellekt? Milline on siis sellisel juhul intellekti roll, või kus asub või milles väljendub intellektuaalsus?
Kunstnik ei tohi rumal olla, instinktidega ainult. Intellekt ei peagi teoses tarkusi puistama. Muidugi on parem, kui intuitiivne on ka tark. Rumala kunstniku looming on tobe, kuigi tõeiva võib sealgi sees olla. Kunsti intellektuaalsuse üle võiks muidugi palju mõtteid vahetada.
Dekoratiivsus on kunsti kõige kurjem vaenlane (ütles vist Picasso). Dekoratiivne = tühine. Kord olin ühe kunstnikuga ühes muuseumis kogusid vaatamas, tema ütles: “Ega ma ei vaata midagi muud kui ilusaid kombinatsioone”…
Milline on sinu töö(protsessi)s kujundi osa?
Mingi kujund võib tõesti välja ilmuda. Ja ongi hea. Eks ta kinnitab seda abstraktset vormi, aitab nähtavale tuua.
Moonid kui kujund?
Eks minul oli sellele teele minek nagu abstraktsionismi avastamine. See oli nii suur hüpe sotsrealismist. Ühe pildiga ei saanud sellest lahti.
See “üks” pilt on esimene töö pärast Moskvast noorsoofestivalilt naasmist; tuntud on ka lugu, kuidas see sündis: pitsi konjaki ja kolme aiast toodud mooniõiega lukustatud ateljees ja ühe hingetõmbega. Juhuse tahtel sai selle ristiisaks Artur Alliksaar, kes senini oli lihtsalt välistanud lillepildi. “Moonid” on praegu Tartu Kunstimuuseumi kogudes ja hetkel Kivisilla galerii püsiekspositsioonis ka väljas. – K. N.
See oli esimene lillemaal, mida ta põnevaks ja kunstiks pidas. (Intervjuus Raitarile, 1988.)
Milline lahtiütlemine oma endisest elust! Ei julgenud vaadatagi, mida olin maalinud. (Intervjuus Piirimäele, 1998.)
Hiljem ma ei vajanud kujundit, aga kujund võis pilti tulla küll. Sest isegi Pollockil tulid naised pilti.
Kujundi osa oli veel oluline töös “Minu hapu” ehk “Minu sidrun” (On praegu Matti Miliuse kogus. – K. N.). Strontsiumkollane on väga hapu värv, kõige hapum värv.
Aga mis maitse on sinisel?
Sinisel ei ole maitset. Ta on sügava sisuga.
Kas sinisel võiks olla mingi sümboolne tähendus?
Värvidel on ikka mingi tähendus. Sõpruskonnas oleme vahel mänginud sellist mängu: mis värvi on Grieg? – heleroheline. Aga mis värvi on Wagner? Mina pakkusin: kollane ja must, aga minu sõbranna Helmi Tõevere ütles kõige täpsemini: kuld ja must. Tšaikovski? – roosa-lilla. Mul on värvid üsna kindlalt paigas, värvide valik on sisu teenistuses.
Alustasin tõesti kolmest põhivärvist, Mondriani lähtealuselt, valge ja must piirajatena.
Pastoosne pind – mis tunne või aje on selle sees/taga?
Kõik on progresseeruv. Niinimetatud pühapäevasuitsetajast sai minust kirglik suitsetaja, kaks pakki päevas, kuni tervis enam ei lubanud. Abstraktse pildi tegemisel tundsin, et kuskilt peab tee edasi minema, ma pean saama olla kätega sees. Hakkasin vormima, värvi kallama, siis tundsin, et teen tõelist-tõeliselt tööd. See lihtsalt hargnes-arenes nii välja. Pinnaline maal saab kuidagi liiga kiiresti otsa, ei saa ennast sinna küllalt sisse panna, pilt ei saa omaks.
Ka Sooster tegi tollal (1960-ndail) “pakse” kadakaid ja kalu. Kas sa olid neid näinud?
Ma teadsin neid olevat, kuid näinud ei olnud. Ma ei ole kunagi Soosteri loomingu imetleja olnud.
Kas sellesse pastoossesse mäslevasse pinda sisestatut võiks ka energiaks nimetada?
Talle ei olegi päriselt nime välja mõeldud. Eks ta üks suur väljendus ole. Kui tulid vabamad ajad, siis kompositsioonitunnis ütlesin õpilastele: “Nüüd jätame kujutamise ja hakkame väljendama”.
Millal ja kuidas tuleb pildi nimi?
Üks ameerika kunstnik, kuskilt loetud, on öelnud, et töö nimetus tuleb kas vahetult enne valmimist, lööb välja, annab teada; või on näha, kui pilt on valmis. Selle olen ma läbi teinud. Ma mässan nagu pimeduses. Ma ei tea kunagi ette, mis tuleb. Ma ei usu, aga võib-olla on imeinimesi, kel enne on ette ära nähtud tulemus, et kõik on nagu ekraanil ees ja muudkui vuhi maha teha.
Mõni kunstnik teeb väikeseid kavandeid ja siis suurendab!
Mulle on oluline, et südamest käe sisse ja käest pildi sisse, et seal vahepeal ei oleks mingeid laveerimisi.
Olen mõnikord tajunud seda selgust – see tuleb järsku, kõik on äkki selge, mida taotlesin ja mis pidi tulema. (Intervjuus Asu-Õunasele, 1992.)
Kas oleksid tahtnud teha oma kunstnikuteel midagi teistmoodi?
Ei. Ei! Kuidas nii! Siis ma oleksin ju päris võlts ja väär olnud. Siis ma oleksin 50 aastat igatsenud midagi muud – ja see oleks vale olnud. Kui ma alustasin – ma ei teadnudki, et ma nii sügavale astun. Aga mulle oli seda väga vaja. Muidu oleksin ma võlts olnud. Siiamaani. Puruvõlts.
Hakkasin ateljees väikesi vallatusi tegema. Alguses olid impressionistlikud pildid, kus kõik ei olnud välja loetav. Oleks olnud teine kool, oleksin olnud abstraktsionist algusest peale. (Intervjuus Raitarile, 1988.)
Kunstiajalugu tuleb ümber kirjutada. See on seni olnud tendentslik. Nõukogude ajal oli nii: kõige aremad kirjutasid lausvalet, milles ehk siiski kuskil peidus oli ka midagi õiget, kirjutajatest kõige julgemad – kirjutasid osaliselt tõtt. Kuid nüüd ei taheta tunnistada, et kirjutati valet, silutakse. Ennast saab ikka õigustada, tõde jääb alati saamata.
See on mind elus hoidnud, et ma tahan tõtt teada saada ja tõtt välja öelda.
Vaike Tiik on arhiivis uurides leidnud minu tööde ostukeelu, viisteist aastat. Vabariiklike näituste žüriist ei pääsenud ma kunagi läbi, Tallinnas sain esineda ainult Tartu kunsti ülevaatenäitustel iga viie aasta tagant. Ükskord, mul olid suured rasked paksud pildid, pani kujundaja need väikeste stendide peale nurga taha – ja ma viisin oma tööd enne näituse avamist ära. Pärast ütles Helju Pirk: “Minule meeldis kõige enam Makarova memoriaalsein.”
Isiknäituste aja Kunstisalongis sain ka siis, kui keskkomitee oli juba suvepuhkusele läinud, see tähendab keset suve.**
Neli esimest eluaastat olid Tallinnas, siis Rakveres?
Üle tänava oli üks maja, kus oli kohvik ja kus elas saksa perekond. Neil oli kooliealine poeg ja tal oli akvarellikarp. Ta tegi ilusaid akvarelle, need ei olnud nagu lapsed tavaliselt teevad, vaid impressionistlikud, nüansirikkad – sealt sain ma selle pisiku. Akvarellikarp oli tohutu suur – ma võisin seda suu vett joostes vaadata. Kui Hitler kutsus Saksa alamaid ära ja nad Saksamaale läksid, siis teismeline poeg kinkis oma akvarellikarbi mulle. See jäi sõjatulle.
Kolm oma kõige olulisemat pisikut sain ma kõik nelja-viieaastaselt: maalimise, klaverimängu ja Inglise-armastuse.
Kui sa nüüd edaspidi, aastast 2000 taas tallinlasena, sõidad Tartust läbi, kas tuled siis alati ka Wernerisse?
Eks ta ole üks – punkt. Sest vanasti tulid kõik tallinlased, kui Tartusse tulid, esmalt Wernerist läbi. Ma räägin ühe mälestuse: täpselt samas lauas istus ükskord vana Volkonski (Andrei Volkonski). Ma ei teadnud teda siis veel. Istus, käed laual. Ma läksin mööda – ja need käed jäid silma. Istusin ühte lauda ja aina ja vaatasin neid käsi. Ma ei teadnud, et ta on vürst.
* Vahele on põimitud katkeid varasematest intervjuudest: Aino Kartna, Sirp ja Vasar 24/1986; Maie Raitar, Edasi 27. 08. 1988; Ene Asu-Õunas, Postimees 23. 12. 1992; Krista Piirimäe, Lola Liivat. Abstraktsionist. Näituse kataloog, 1998.
** Lola Liivati isiknäitused kunagises Kunstisalongis (nüüd Kunstihoone galerii): 1969, 1977, 1983.
Intervjueerinud ja kollaažinud Kaire Nurk
< tagasi
