est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Manfred MIM: tehnoloogia kui must kontinent

Janar Ala (4/2013)

Janar Ala käis Tallinna Kunstihoones Manfred MIMi ülevaatenäitusel.


Ostsin hiljuti endale uue telefoni. Kui vana poleks ära kadunud, poleks endale uut ostnud, aga paraku kadus ja tuli osta. Ostmine on tore ja emotsionaalne tegevus, kuid uue telefoniga kaasnesid peagi võõrutusnähud ja pill tuli pika ilu peale. Kõigepealt äratas põlgust selle disain, edasi tulid juba muud hädad. Tehnoloogiafirma tootearendajad olid teinud oma tööd ning asjad minu jaoks arusaamatuks arendanud. Tehnoloogia on must kontinent, kirjutas tehnofilosoof Paul Virilio kunagi. Tehnoloogia on nagu Kongo jõgi, mis viib pimeduse südamesse ühes kuulsas lühiromaanis.

*

Näitusest "100 aastat MIMproject'i: Manfred MIMi elu ja looming 1920–2020" võiks vabalt kirjutada ka reisikirja. Reisist, mis toimus nii ajas kui ruumis. Aeg on määratletud: 1920–2020. Ruum: Tallinna Kunstihoone pluss sellega liituvad kunstiobjektide tekitatud imaginaarsed ruumid. Kõigepealt tuleks muidugi alustada kahtlustest, sest iga reisi alustatakse kahtlustega. Kas ma ikka peaks sinna minema, äkki ootavad mind ees suured ebamugavused, äkki ma ei tulegi sealt enam tagasi? Selline on normaalse inimese reisiparanoia.

"MIMproject on ajast sõltuv ühendus, mille nimi tuleb lausest Music is Movement is Image is Music. /…/ MIMproject on loodud aastal 2005 eesmärgiga ühendada kunstnikke, kes huvituvad tehnoloogia ja erinevate kunstivaldkondade (teater, rakenduskunst, helikunst, uus meedia) kokkupuutepunktidest. Siiani on MIMproject'i põhiline (kuid mitte ainus) tegevusvaldkond olnud teater, teatriruum, teatritegemise võimalikud tehnoloogiad ja nende tehnoloogiate suhe ruumi, esineja, publiku vahel." Niimoodi iseloomustab kunstikerühmitus end näituse pressitekstis.

Sisenenud Kunstihoonesse ja jätnud maha kõik kõhklused, oli minu ülesanne seista masinate ees ja mõelda nende funktsioonidest. Või mis mõelda, funktsioonidest ei mõelda, funktsioonides osaletakse. Neidki aparaate oli võimalik järele proovida. Sai istuda jalgratta selga ning vändata silmaga nähtavat energiat, sai toppida käed ühte kahtlustäratavasse masinasse (must kontinent) ja uurida, mis teeb ja kas teeb, sai vaadata üht abstraktset teatrietendust, tutvuda erinevate readymade-objektidega jne. Kokkuvõttes oli tegemist kõiki meeli ja meediume endasse haarava multimeedia-show'ga, milles on olulisel kohal irooniline, ennasttühistav element. Ütleme nii, et spektaakel sisaldas endas võõritusefekti. MIMproject'i sissevaade tehnoloogiasse on iseäranis must kontinent, sest kõik need masinad on abstraktsed, me ei pea neid mõistma. Ühe ulmekirjanik William Gibsoni romaani tegelane ütleb, et videokunstnik toimetab tehnoloogilisel avangardirindel, tema töötab välja mudeleid, millest osa hakkab tulevikus toimima ja osa mitte. Ma nüüd ei teagi, milline on MIMproject'i suhe tulevikku, progressi ja muusse sellisesse – see kõik on ilmselt väga keeruline.

MIMproject oli ülevaatenäituse tarbeks loonud fiktiivse karakteri nimega Manfred MIM, kes, nagu vana hipster nüüdseks laiali läinud New Yorgi ansambli LCD Soundsystemi laulust "Losing My Edge" (2002), on seisnud erinevate kultuuriajalooliste võtmepunktide juures. Kui "Losing My Edge'i" hipster külastas esimesi ansamblite Can või Suicide proove ja mängis esimesena Daft Punki kuulsas New Yorgi klubis CBGB, siis Manfred MIM on omal ajal jäljendanud nii Marcel Duchampi, John Cage'i, Nam June Paiki ja teisigi kunstirühmitusega Fluxus seostatud tegelasi ning teadaolevalt olnud siinmail osaline kas või Vanemuise teatriuuenduses.

Sellist n-ö varjatud ajalugu on viljeletud erinevates meediumites ja edukalt. Ikka on hea siseneda kusagile rohujuuretasandilt ning näha midagi tänu uutele ajaloolistele seostele uue vaatenurga alt. Kui ma väga palju ei eksi, siis on sellisele mittelineaarsele ajalookäsitlusele aluse pannud prantsuse filosoofid Gilles Deleuze ja Felix Guattari oma raamatuga "Tuhat platood" (1980), mis on olnud ka kõikvõimalike nüüdisaegsete kunstidiskursuste ja -koolitamiste alustekste (vähemalt nullindatel). Selliseid asju on tehtud, kas nad enam väga värsked on, on iseküsimus. Aga võib-olla oli MIMproject'il näituse tarbeks vaja erinevate kunstnike samaaegselt nii ühistele kui erinevatele nimetajatele alluv looming kuidagi kokku võtta ja fiktsioon tundus selleks tarbeks sobivaim, luues masinatele veel ka inimese müsteeriumit lisaks.

"Kunsti presenteerimine nn valges kuubis on privileeg, millesse institutsiooni ja kunstniku koostöö üsna sageli suubub. Institutsioon ja kunstnik saavutavad etableerunud, "valge" suhte ja kõik on rohkem või vähem rahul. Hoopis teine lugu on, kui oma ülevaatenäitusega jõuab valgesse kuupi mees mehaanikatöökojast, tehnik, kellel puudub kokkupuutepunkt kunstiinstitutsioonidega." Nii kirjutavad nad enda suhtest Tallinna Kunstihoonesse, Eesti Vabariigi ehk ühesse tähtsamasse näitusepinda üldse. Deleuze'i ja Guattari jaoks oli samuti oluline mees töökojast – nemad rääkisid näiteks sepast, kes maa seest pärit metalle muundab, sepp-alkeemikust. Nad rääkisid ka insenerist, täpsemalt mõiste-insenerist, kellestki, kes võtab erinevaid juba vormistatud mõtteid ning paneb neist kokku midagi uut. Kunstihoonesse saab sedasorti sepa või inseneri n-ö ukselt sisse lükata tõepoolest läbi suure häda, sest Kunstihoone "rikastab" meie sepa tegemised kohe suurte tähendustega – lihtsaist asjust võivad kohe saada mingid eestlaste omariikluse sümbolid. Mõnele see meeldib, mõnele mitte, kuid selline juba kord on Kunstihoone loomus.

Näituse keskme moodustasid kaks pikslit – virtuaalmaailma algühikut ja põhitõde. Üks oli tohutu suur, musta värvi metalne skulptuur, teine imetilluke, praktiliselt olematu, elektriline, virtuaalne. Esimene oli pandud suhestuma Kunstihoone kõige pisema näituseruumiga, teine aga kõige suurema ja esinduslikumaga. "Kas on võimalik konstrueerida ideaalse ringi ja kondensaatori hääle lõikumispunkti, mida hoiab tasakaalus üksik piksel," küsis Manfred MIM ükskord iseendalt. Võib öelda, et mõlemad pikslid said ruumi pingestatuse hoidmisega Kunstihoones hakkama.

Kokkuvõtteks: näitus rikastaski Kunstihoonet ennekõike tohutu infoväljaga, millest võib mingis mõttes kirjutama jäädagi. Ikka leiab kusagilt midagi, millesse sissepõige teha. See aga on ohu märk, mis annab justkui tunnistust sellest, et polegi nagu kuskilt kinni haarata. Et ei ole võimalik konstrueerida kokkuvõtvat metatasandit. Pideval hargnemisel on siiski omad võlud, see on rõõm millegi justkui sisutu (võib-olla vastutustundetustki) tegemisest.

*

Tehnoloogia on jätkuvalt must kontinent.

 

Janar Ala on kultuurikriitik, töötab ajalehe Postimees kultuuritoimetajana.

 

 

Mimproject

Tallinna Kunstihoone näitusevaade
Foto autor Andrus Laansalu
Kõik õigused kunstnikel

< tagasi

Serverit teenindab EENet