Mängud utoopilise/düstoopilise konstruktoriga

Elnara Taidre (1/2021)

8. I–13. II 2021
Rüki galerii



Koroonakriisi ühe positiivse kaasnähtusena tuuakse sageli esile siseturismi elavnemist. Eesti kunstielus tähendab see väljaspool Tallinna ja Tartut asuvate näitusepaikade tihedamat külastamist – mis oleks tegelikult vajalik ja loogiline ka "normaalajal", aga paraku ei õnnestu nii tihti, nagu peaks. Alati tasuks rohkem näitustel käia niisamuti Viljandis: lisaks Kondase keskusele ka Rüki galeriis. Kunstikoguja Laur Kivistiku ja galerist Triinu Jürmanni juhitud näituseruum tegutseb 2019. aasta maist: eesmärk on näidata Viljandis Eesti kõrgetasemelist nüüdiskunsti, mis laiendaks kohaliku publiku silmaringi ja tooks kohale kunstihuvilisi ka mujalt maailmast.*

Rüki näitusesaaliks kohandatud ajalooline ruum täidab oma eesmärki päris hästi, pakkudes kompaktset ja samas avarat keskkonda. Ruum sobib väärikalt ka kunstnike uuema loomingu esmaesitluseks, nagu seda on Kadri Toomi isiknäitus "Pakendatud linnad", mis põhineb autori huvil uusarenduse kui visuaal-antropoloogilise nähtuse vastu. Kunstnik kannab kolmemõõtmelisi objekte kahemõõtmelisse graafikasse, mida galeriiruumis installatsiooni kaudu omakorda kolmemõõtmeliseks muudab – ent mitte realistliku lavastuse, vaid tingliku ruumina, mis võtab kõnealust nähtust kokku omapärase valemina. Seejuures jätab Toom võimaluse nii linnaruumi uute objektide puhtvisuaalsele uudistamisele, mis ei ole kaugel nautlevast vaatlemisest, kui ka nende efektsete fassaadide taga peituva, kohati mitte kõige meeldivama sisu mõtestamisele.

Oma kriitikat esitab kunstnik samas leebelt, justkui tulles uusarenduste meelitusmänguga kaasa: tema erksavärvilisi dekoratiivse potentsiaaliga teoseid on võimalik vaadelda ka vaikelude või abstraktsioonidena, mis probleemist distantseeruvad. Kõrvutades korrapäraseid hooneelemente ja amorfseid kivihunnikud lõpetamata ehituse platsil, toob Toom sisse selliseid arhetüüpseid vastandusi, nagu kord ja kaos. Joonistuslikud (kohati lausa joonestuslikud) ja fotolikud pinnad, geomeetrilised värvilised kujundid ja vabad maalilised motiivid võtavad pinget maha, loovad oma meeleolu. Hoonete detailid, põhiplaanid ja läbilõikevaated mõjuvad ornamentaalselt, kuid selle ilusa struktuurimängu kaudu toimub ka peen dekonstrueerimine.

Toom käsitleb uusarendusi kui omapärast konstruktorit, milles kunagine modernistlik utoopia – kasvatada jõuliselt moodulelementide abil ehituse kiirust ja kvaliteeti – näitab oma düstoopilist pahupoolt, milleks on standardiseeritud ehituse kvaliteedilangus ja tüüphoonestuse põhjustatud võõrandumine. Arhitektuurifotode fragmentide peegeldusmängud tema teostes meenutavad Silver Vahtre ja Ignar Fjuki 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse graafikasarju, mis tõlgendasid kõige muu hulgas ka Lasnamäe omas ajas kummastavalt mõjunud massehituse keskkonda.

Toom käsitleb lisaks võõrandumisele ja kummastusele ka ehituse kommertsialiseerumist, seda kurikuulsat kaubastamist, mida nõukogudeaegne kultuur kartis nagu tuld. Tema atraktiivsete teoste pealkirjad toovad sisse irooniat: kõlades rõhutatult šikilt – "Nordic Villa" (2020) või "Luxury Vintage" (2020) –, rõhutavad need uusarenduste objektide turundusstrateegiaid. Ka Toomi töödes korduv toataimede motiiv on tõestanud ennast efektiivse turundusvahendina, mis seostub alateadlikult tulevase hubasusega. Peab tunnistama, et selline veel valmimata ehitusobjekti potentsiaalile osutamine toimib: nii mõnegi uusarenduse puhul võib kuulda, et korterid on broneeritud või välja müüdud juba enne valmimist. Toomi installatsioonide elemendid – kunsttaimed, vahtplast – mõjuvad kaugelt vaadates veenvalt ja soliidselt, lähivaates on aga tunnetatav nende kergus ja soodsus. Selles seisneb ka uusarenduste vastuolu, mis kõrvaltvaataja jaoks pakub palju huvitavat mõtteainest.

 

 

 

Näitusevaade Rüki galeriis 66
Fotograaf Kristjan Kivistik
Kunstniku loal

 

 

 

Kadri Toomi näitus pani mõtlema, kuidas kombinatoorne kunstimeetod on aeg-ajalt eesti graafikas esile kerkinud mitme tugeva kunstniku loomingus korraga. Näiteks 1970. aastatel kasutasid Tõnis Vint, Raul Meel ja Leonhard Lapin oma graafikasarjades teatud visuaalsete elementide ja kujundite komplekte, neid eri viisil kombineerides. Põhimõtteks oli luua piiratud kujundivaliku kõikvõimalikesse kombinatsioonidesse asetamisega iga kord uut narratiivi. Teisisõnu, visuaalsete vahendite minimaliseerimise kaudu paradoksaalselt tähenduse kasvatamine – mis ongi "klassikalise" kontseptualismi üks põhimõtteid. Vaatamata meetodi sarnasusele, on igal autoril õnnestunud säilitada oma tööde isikupära, nii visuaalses kui ka tähenduslikus plaanis.

Sarnast protsessi võib täheldada ka kahe praegusel Eesti graafikamaastikul tegutseva huvitava autori puhul. Nii Kadri Toom kui ka Ann Pajuväli töötavad väljakujundatud moodulelementidega, mis ei ammenda end uutes kombinatsioonides ja kannavad edasi autorite isikupärast käekirja ja sõnumit. Tähelepanuväärselt tegelevad mõlemad kunstnikud ka installatsiooniga, laiendades oma graafilisi kompositsioone ruumi. Kui Pajuväli arvukas graafiliste elementide komplekt on üpris kindlapiiriline, tuleb Toomi puhul mängu rohkem muutujaid. Tema arhitektuuriteemaliste tööde moodulelemendid – hoonete ja nende jooniste fragmendid, akende ja tellisseina, trepi ja toataimede motiivid – ei kordu sageli üks ühele ja põimuvad hoopis ainulaadsete motiividega. Olles teostatud graafikas – tsüanotüüpias ja/või siiditrükis –, sisaldavad kõik need kompositsioonid ka monotüüpia kihti ja on seetõttu samuti ainulaadsed.

 

* Rüki näituseprogramm pannakse kokku koostöös kolleegiumiga, kelleks on Paul Kuimet, Hanna-Liis Kont, Kadi-Ell Tähiste. Seni on fookuses olnud isiknäitused ja koostöö kunstnikega. Näiteks on toimunud Alice Kase, Edith Karlsoni, Kiwa, Tõnis Saadoja, Salto arhitektuuribüroo, Jaan Toomiku näitused ning tulemas Jass Kaselaane ja Jenny Grönholmi, Kristi Kongi, Marge Monko, Tiit Pääsukese, Mark Raidpere väljapanekud. Kohalikke autoreid ja kogukonda kaasates on korraldatud Priit Pangsepa ja Albert Gulki, samuti Viljandi Kunstikooli õpilaste osalusega näitused.

Elnara Taidre on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator. Töötab Eesti Kunstimuuseumi graafikaosakonna juhatajana.

< tagasi