Marge Monko range esteetika. Punase kandmisest ja teisi tagasivaateid

Rebeka Põldsam (3/2013)

 

Ukraina päritolu kunstnikul Boris Mihhailovil on fotoseeria "Красная" (Punane, 1968–1975), millel on kujutatud kommunismiimpeeriumi lipu punast värvi nõukogudeaegses igapäevaelus: lipud, kampsunid, huuled, hemorroidid, lilled, raamatukaaned, autod, mööbel jms. Kuigi otsest viidet Mihhailovile Marge Monko isiknäituselt "Kuidas kanda punast?" ei leia, loob Mihhailovi seeria näitusele postsovetlikus maailmajaos esmase konteksti. Tänapäeval kannab kunagine propagandavärv punane endas osalist poliitilist amneesiat kommunismi osas, vahel siiski politiseerudes kas või provokatsioonidena – näiteks Monko näituse kuraatori Rael Arteli varasemas publikuplatvormide seerias "Public Preparations".

Käesoleval Tartu näitusel on punane värv eelkõige läbiv kujunduselement, kuigi teosed tegelevad tõepoolest kommunistliku "punase" majanduspoliitika ja selle taagaga. Näitus koosneb Monkole omaselt aktivistlike sugemetega üpris intellektuaalsetest arutlustest tööpoliitika üle, mis kannavad alati feministlikke aateid, lähtudes enamasti naise subjektsusest ja rollist ühiskonnas. Monko kunstipraktika oleks võib-olla vaataja suhtes tänuväärsem, kui selle esteetiline keel niivõrd kompleksne ei oleks. Ent kuigi tema esteetika on range nagu kujutluspilt "õigest eesti naisest" kunagi, on tema looming tõsistest teemakäsitlustest hoolimata täis võluvaid vaimukusi.

 

Tartu Kunstimuuseumi näitusevaade
Foto autor Anu Vahtra
Kõik õigused kunstnikul

 

Tallinn ja Kreenholm

Näitus algab videoinstallatsiooniga "Punane Koit" (2013). Praeguse Suva sokivabriku maja katusele jäänud konstruktsioonile püstitatakse uuesti silt "Punane Koit", valgustatakse sildi valged tähed punaseks ning filmitakse seda öisel ajal Patkuli trepilt mere taustal. Videot projitseeritakse muuseumis sarnasele konstruktsioonile, millel seisavad tähed sokivabrikul. Puhas, täiuslik vormimäng, mis peaks toimima kui näituse külastaja tähelepanu köitev vile! Võimalik, et "Punase Koidu" sildi taastamine tekitab pisut vanemates vaatajates rohkem äratundmist. Kuid minu jaoks oli pisut ootamatu, et kas kunstnik, kes alati nii rangelt eeldab vaatajailt kriitilist mõtlemist ja põhjalikku argumenteerimist, usub siis tõesti näitusebukletis ära trükitud intervjuu põhjal, et tähtede taastamisest võiks tekkida mingisugune mõttevahetus valitsusliikmete ja sukavabriku ajaloo vahel, kuna Toompealt on vabrikule parim vaade?

Samal ajal on peaaegu leekiv "Punane Koit" väga ilus ning poeetiline proloog näitusele, mis jätkub vanade tuttavatega, s.o Kreenholmi vabrikus tehtud propagandafotodest filmiga "Nora õed" (2009) ning plakatitega "Ma ei söö lilli" (2011). Näitusebukletis vestlevad kuraator ja kunstnik pikemalt peaaegu kõikidest Monko erinevatel näitustel näidatud teostest, mis on käesoleva näituse mõtteliseks raamiks. Monko kõige tuntum fotoseeria "Manufaktuuri langus" (2009) Kreenholmi mahajäetud tööstushoonetest karjub tummalt: ootamatult on kõik sealt lahkunud; ruumid on ikka veel töökõlbulikud; ümbruskonnas on veel skulptuurid töölisnaistele; prügikastidest veel paistab kangatorusid, mida pole ikka veel ära viidud jne. Need pole lihtsalt kaunid ja pinevad pildid, Monkole tüüpiliselt täiuslikult väljatimmitud, vaid need küsivad: "Mis juhtus? Kuhu kõik kadusid?" Pikemalt järele mõeldes tekib küsimus, mis neist kangrutest sai, sest kuhugi teise tehasesse neil minna ju polnud – Kreenholm oli regiooni suurim tehas, mis suleti 1990. aastatel, kui kergetööstus üldse Aasiasse kolis.

Monko näituse lõpetab Kreenholmi sulgemise teemaline nüüdseks kaheosaliseks monteeritud videolavastus "Foorum I ja II" (2009). Esimeses osas taasesitavad amatöörnäitlejannad eestikeelse telesaate "Foorum" ainult meeste vestlusringi vene keeles. Teises osas astuvad nad oma rollist välja ning arutavad oma tegelikke kogemusi pärast töö kaotamist vanemate, vene keelt kõnelevate naistena Eesti vabariigis.

 

Emantsipatsioon ja temperament

Juhatades sisse Marge Monko kunstilist keelt, tuleb märkida, et sarnaselt "Manufaktuuri langusele" võib täheldada segadusse ajavalt äärmuslikku vormikesksust kunstnikufilmis "Shaken Not Stirred" (2010), mis jutustab loo klassiühiskonnast ja sellest, kuidas nii vaeseid kui ka rikkaid ja võimukaid naisi juhivad ikka mingid (sic!) mehed. Üldiselt räägitakse sellest teosest kuluaarides ikka kui kohmaka ja natukene igava stsenaariumiga filmist, mis justkui ei jutusta meile midagi uut. Aga kas sellega just Monko ei mängigi?

Kujutatud on ülipüüdlikke, täiuslikus vormis naisi, kes muudkui teevad tööd, peavad üleval oma mehi, kuni need surevad või minema lähevad. Noored naised istuvad lastega kodus, käivad ülikoolis ja tööl korraga, samal ajal, kui nende mehed teiste juures juba litutavad. Ei, me ei otsi siin süüdlasi, sest ega meestel pole ka oma maskuliinsete kriiside võrgus kerge. Aga nendest Monko ontliku "teise laine" feministina pärast 2007. aastat rääkinud ei ole. Et meesautorid on läbi ajaloo palju totakaid naiskaraktereid loonud, püüavad feministid tavaliselt vastassoo tundeelu mitte nii väga enda järele kujundada ja kujutada. Ka kõnealuses filmis on mees pigem illustratsioon ning metafoor mehest tema iseenesest väga kõneka looga on kui terviklik karakter.

Täiuslikkuseni viidud filmi "Shaken Not Stirred" igav, kuid pinev esteetika jutustab niisiis väga palju, peegeldades korraga nii kunstniku subjektiivset seisukohta "asjade korrast" kui ka tema olukorda kunstimaailmas. Kuid mida arvata uuest seeriast "8 tundi" (2013), kus on taas kord väga korrektseteks kollaažideks kujundatud praeguse Suva sukavabriku ehk endise nõukogudeaegse "Punase Koidu" ehk endise vabariigiaegse "Rauaniidi" fotod ja 20. sajandi töölisfeminismi hüüdlaused? Monko märgib kataloogis, et vabariigiaegsetel fotodel võib täheldada mingisugust väljapeetust ja staatilisust, kuigi ka need töölised streikisid vallandamiste ja väikeste palkade vastu. "8 tunni" fotod vastanduvad "Nora õdede" tunduvalt dünaamilisematele piltidele nii näituseruumis kui kunstniku antud intervjuus.

Vabariigiaegsed töölised on kõik "eesti oma matsid" ja mõned uhkemad "kadakasaksad", aga "Nora õdede" hulgas näeme Eesti NSV-sse sisse toodud "ordineeritud lööktöölisi" nagu Leida Kim teiste poliitiliselt aktiivsete töölisnaistega, kelle temperament on 30 aastat varasemate töötajatega võrreldes justkui muutunud. Kas see seeria peaks olema küsimusepüstitus eestlaste rahvusliku temperamendi kohta?! Või peaksid hüüdlaused "Me tahame leiba ja lilli ka!" nende piltide peal tänapäeva vaataja jaoks lihtsamini omaksvõetavad olema? Praegune vaikselt hingitsev töölisliikumine Eestis naise subjektsust küll arvesse ei kipu võtma, kui välja arvata kõikidele laienevad liberaalsed lapsesaamist toetavad seadused.

 

Noored ja poliitika

Teine paradoksaalne moment näitusel tekib Monko uue seeriaga "Vaba armastus" (2013). Pildistatud on Tartu värskeid keskkoolilõpetajaid tüdrukuid. Tüdrukud vaatavad piltidel kuhugi võrdlemisi sihikindlalt, aga ka äraolevalt. Kõikidest piltidest, mis kunstnik neist tegi, valis ta välja just need kõige passiivsemad. Kataloogis kommenteerib kunstnik, et tänapäeva noored on murettekitavalt poliitiliselt loiud. Just seepärast on ta kõrvutanud need fotod Jaan Tõnissoni 1905. aasta artikliga "Waba armastus", kus tulevane Eesti riigivanem priitpulleritslikult pobiseb, et need Puškini keskkooli tütarlapsed olla ikka täiesti käestläinud – semmivad häbematult vene revolutsionääridest tudengitega, mõtlemata abielule ja muule "naise aule olulisele". Tõnisson mõnitab artiklis ka noorte naiste lugemust ja vaimseid võimeid. Mõned neiud, näiteks Alma Ostra-Oinas, visatigi pärast seda artiklit koolist välja. Nüüd aga teame teda 20. sajandi esimese poole võtmelise poliitiku ja avaliku elu tegelasena Eestis.

Monko "Vaba armastus" on ühtlasi üks esimesi 21. sajandi Eesti kunstiteoseid, mis käsitleb vähearutatud 1905. aasta revolutsiooni, mis on kindlasti siinkandis üks olulisemaid 20. sajandi mõtteloolisi maamärke. Kimbatust tekitab siiski Monko tänapäeva noortele suunatud näpuviibutus, et nad (loe: meie) pole piisavalt poliitilised. Kuid kas saab üldse oodata, et Eestis oleks rahva seas poliitilist meelestatust, kui meil puudub igasugune poliitilise põhimõttekindluse kultuur? Keskerakondlased astuvad reformierakonda ja vastupidi; tõerääkijad on samasugused valetajad nagu need, keda nad paljastavad. Ja millal on meil enne/pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal üldse mingisugust erilist üldrahvalikku poliitilist aktiivsust nähtud? 50 000 eestlast on lahkunud Soome tööle ja vähemalt teist sama palju ülejäänud riikidesse ennast teostama, mille vastu ainus poliitiline akt tööjõu ja elanike väljarännu peatamiseks on "Talendid koju" reklaamikampaania.

Eestis maailmapoliitikat ei tehta ja rahva ühisteadvus teab, et häda korral abi kuskilt oodata ei ole. Monko enese looming asetub moodsalt retrolikku tagasivaatesse 20. sajandile. Ta tegeleb probleemidega, millele on tänaseks lahendust otsitud enam kui sajand, samas kui tehnoloogiliselt on vahepeal toimunud tohutud hüpped, mis võiks olla paljude probleemide iseloomu muutnud ning mõned neist lahendanud, kuid millest kunstnik enamasti ei räägi. Teisisõnu ei ole Monko looming suunatud tuleviku muutmisele, vaid ta on truu arhiivimaterjalide analüüsimisele. Kunstnik otsib minevikust tänapäeva poliitilise kultuuri sugemeid ning unustatud lugusid, mis võiksid tänapäeva inimesi, eriti naisi, tõugata mõtestama oma elu riigi poliitika kaudu ning vähem lasta enda tähelepanul hajuda kerglastele vormiküsimustele, mida meie argivisuaalkultuur üha sugereerib.

 

Kaalutletus ja intellektuaalsus

Kokkuvõttes tuleb märkida, et naiskunstnike isiknäituseid toimub muuseumistruktuurides üleilmselt üpris harva ning Marge Monko jõuline näitus tõestab, et isiknäituste formaat pole end veel kuidagi ammendanud. Küsimus "Kuidas kanda punast?" saab näitusega huvitava vastuse: sotsialistlikud vaated ei pruugi olla sugugi radikaalselt aktivistlikud-propagandistlikud, vaid vaigistatuseni kaalutletud ja intellektuaalsed.

Kuigi mõnedes Monko teostes loodud seosed ei ole vaatajale alati kõige selgemad ning lubavad "kõiketeadmatul" vaatajal teinekord lihtsakoeliste interpretatsioonidega piirduda, on näitusetervik hästi üles ehitatud. Eriliselt huvitavalt on kõrvutatud nelja riigikorda: 1905. aasta revolutsioon ja tsaariaegne Eesti, 1919–1934 pildistatud vabariigiaegne "Rauaniidi" vabrik, 1950. ja 1960. aastate nõukogude propagandafotod Kreenholmi vabrikust, tänapäeva Eesti telesaates "Foorum" esinevad kohalikud vene naised ning lõpuks tänavused keskkoolilõpetajad. Kuidas keegi punast (meelsust) kannab, on iseküsimus, kuid siinmail möödunud saja aasta lühidus saab igal juhul kinnitust ning pakub meelerahu, et asjad võivad kokkuvõttes muutuda päris kiiresti.

 

Rebeka Põldsam on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse projektijuht-kuraator.

< tagasi