est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

Märkmeid siirdest

Aliina Astrova (3-4/2011)

Aliina Astrova essee üleminekuühiskonnast

 
Kui küsida Jean Baudrillard’i arvamust, siis just nii kõik need vabastusliikumised – olgu siis seksuaalsele, rassilisele või riikide minevikurežiimide alt vabanemisele pühendatud initsiatiivid – kasutusse olemisse hääbuvadki. Katsed kehtivaid tavasid uutmoodi vabaduseks muuta eeldavad alati ülemineku-, siirdeprotsessi. Ometigi, et selle protsessi tulemus ei vasta tihtipeale meie lootustele ja järelikult selle täitumist ei märgata, siis jäämegi toppama lõputusse üleminekusse. “Masin jätkab tööd nagu plaat plaadimängijas, mis on ühele kohale hüppama jäänud. Nagu kummitus. Nagu pime koer, kes peab ennast juhtkoeraks.”[1] Kristina Normani “kuldsõduri” revolutsiooni allutamine lõputule taasesitamisele kunstinäituseruumide purgatooriumis, tundub tänapäeval rääkivat rohkem praeguse hetke kui selle püstitamise kohta 9. mail 2009. Tundub, et galeriikeskkonnas ei suuda see enam jalul (enda eest) seista, samuti ei lasta sel pikali heita ja surra. Selle asemel on “kuldsõdur" pidevalt rippumas lae ja põranda vahel – üleminekus. Ainult historistliku vaatluse lühinägelikkusega, mis võib lubada endale mineviku ja oleviku vahele selge joone tõmbamist, saab seda installatsiooni tõlgendada nõukogude möödanikust kidunema jäänud probleemide pelga koondkujuna, samal ajal kui terasem analüüs paljastaks, kui tugevalt viitab see hoopis vahetule olevikule.  
 
Näituse “Continuum_The Perception Zone” avamisel tänavu augustis räägiti Tallinnas palju sedasama tuttavat üleminekujuttu. Ent isegi kõige innukamad kohal viibinud lääne silmapaarid – see nüüdisaja (kunsti)turistide koloniaalne pilk, mis otsib alati uut eksootikat – ei saanud rahuldust. “Kõik näevad nii stiilsed välja,” märkis üks inglise ajakirjanik, vihjates, et kõik kohal olnud inimesed kui ka asjad tundusid olevat juba üdini läänestunud. Ometigi ei saa me jätta omaette pomisemata seda mantrat, mille on meile ette kirjutanud 1990. aastate taasiseseisvumise isandad. Kuidas see üleminek lõpuni viia? Me tahame, et kunstnikud suudaksid siin ennast oma tegevusega elatada, me tahame rohkem galeriisid, kunstikollektsionääre, kriitikuid ja tasuta veini näituste avamistel; me tahame oma “talente koju”. Hoolimata selle algtähenduste hääbuvast asjakohasusest tundub ülemineku küsimus jätkuvalt püsiv. Võib-olla ei ole me seda veel lõplikult alla uhtnud Merlot’ga, mida me juba joome, neil trendikatel avamistel, kus me juba käime, sest meie arusaam “ülemineku” tähendusest on muutunud – ajutise strateegia taktikalisest elluviimisest meie olemasolu põhipoliitikaks, mille kohaselt on just ülemineku teostamisvõime, siirdesuutlikkus, hakanud viimaste kümnendite jooksul tähistama Eesti jaoks teatavat potentsiaali. Lääne eeskujul oleme hakanud mõtlema siirdest kui sotsiaalsest, majanduslikust, kunstilisest ja poliitilisest mobiilsusest, millel põhineb idee nüüdisaegsest inimesest, kes on vaba oma minevikust, võimetu oma tulevikku jõudma, pidevas liikumises erinevate enda loodud olevikkude vahel. “Mees jookseb peeglisse vaadates jõusaali jooksulindil. Naine sõidab oma Smarti roolis töölt koju. Kas nad saavad kokku?”[2]  
 
Oma raamatus “Rich Texts” märgib John Kelsey, et “püsilendaja (frequent flyer)ja liiklusummik on kõigest kaks näidet sellest, kuidas praegusel ajal on nii tootmine kui ka liiklemine sisuliselt üks ja seesama protsess. Kui me liigume, siis tõenäoliselt me ka töötame. Kui miski toodab väärtust, siis tõenäoliselt on see miski ka liikvel, see ei ole lihtsalt asi, vaid liikumisvahend.”[3] See on tabav tähelepanek asjaolust, et mobiilsus eeldab evalveerimist, liikumine toob endaga kaasa ka turu. “Praegusel hetkel on õhus rohkem kui 500 000 inimest. Tere tulemast lõputute võimaluste maailma!”[4] Samal ajal kui meie hakkame alles aru saama, et “elu on nüüdseks ainult üks majandusharu teiste seas”[5], on kunst juba kursis, et asjad ei omanda väärtust mitte enam näituse kontekstis, vaid siirde käigus. Pärast tootmistsükli läbimist on mullikilesse pakendatud kunstiteos ladustatud lennuki pagasiruumi, et see eksponeerimiseks, ostmiseks ja müümiseks teele saata. Juba oma lennukiuinakus unistab kunstiteos oma tulevasest kollektsionäärist.  
 
Üleminekuaja algul unistasime ka meie vabaturust. Kriisieelse majanduse kergemeelsusest võlutuna nägime selles loomingulise õitsengu garantiid. Nagu läänes, tahtsime ka meie tantsida vastastikuste huvide tangot, keset turu pakutud võimalusi kunstnikuna eksisteerida sedavõrd, kuivõrd see eksistents oli turu primaarse tarbija – uue väikekodanluse – loomise mudeliks. Need püüdlused võivad kriisijärgse masenduse varjus kasutuna tunduda, kuid niisamuti, nagu ei lakanud üleminekuidee oma kosutava potentsiaali langusest hoolimata kunagi meie poliitikas domineerimast, hoiab turg kriisist hoolimata endiselt oma privilegeeritud positsiooni. Usk üleminekuaegade ja turu võimesse tagada poliitiline või loominguline küllus on asendunud lihtsalt usuga nende võimesse kriisijärgselt valikutel põhineva eelarvepoliitika abil progressi käimas hoida. Mineviku “prahi ärakoristamise erakordne võimalus”[6] avaldus ajale jalgu jäänud monumentide ja kunstilaadide kõrvaleheitmisena lääne ideaali korralikuma, puhtama ja moodsama versiooni nimel. Olukorras, kus raha on raske leida, tahame, et kunst oleks – kui me seda kord juba subsideerime ja rahastame – nii nüüdisaegne ja värske kui võimalik. Me usume, et oleme õnnelikud: iganenu ja sobimatu väljasõelumiseks ei pea me enam ootama aja kulgemist. Selle asemel usaldame turgu, et ta puhastaks meie praeguse eksistentsi. Lõplik aja rahaks muutmine.  
 
Sellist siirde ja muutuse koondumist nii parem- kui ka vasakpoolsust hõlmavaks konservatiivseks välistamise poliitikaks võib oma viimases instantsis pidada heaks momendiks, mil praegust olukorda mitte niivõrd muuta, kuivõrd ümber mõtestada. Üks ümbermõtestamise viis oleks siiret käsitledes minna mobiilsuse ja progressi mõisteid kasutavalt majanduslikult tõlgenduselt tagasi ülemineku algse määratluse juurde füüsikas, mis on “muutumine ühest kvantolekust teise”. Kuigi säärase muutumise toimumiseks on niisamuti vaja liikumist, ei ole see sellisel juhul kantud eesmärgist minevikust tulevikku edeneda, vaid lähtub võimlusest viia olevik n-ö uude olekusse. Mõned kõige konstruktiivsema lähenemisega nüüdisaegsed kriitikud on omaks võtnud sama käsitluse muutusest: selle asemel et minna edasi kehtivatest konvenstioonidest kõike vana ja soovimatut hävitades, on eesmärgiks praegune hetk ümber mõtestada kõiki elemente alles jättes üheks produktiivseks protsessiks – selle muutuse eesmärgiks ei ole minevikku tühistades olevikku hallata, vaid oma kaasajas käivitada “uue loomise alatiselt poliitiline protsess”.[7] Kõige olulisem on, et selline ümbermõtestamine hõlmab endas liikumist erinevate printsiipide kooseksisteerimise suunas. Sisuliselt ütles Bruno Latour just seda kataloogi “Making Things Public – Atmospheres of Democracy” sissejuhatuses. Ta pakub välja viisi, kuidas vältida progressi nimel tehtavat hävitustööd, mõtestades olevikku ruumina, kus miski ei ole arhailine ega tagurlik: “Aeg, kataklüsmilise asendamise möödanikku vajunud aeg, on ootamatult muutunud millekski, millega ei parem- ega vasakpoolsed tundu olevat valmis silmitsi seisma – koletuks kooseksisteerimise ajaks. Kõik on muutunud kaasaegseks.”[8] Latouri jaoks võimaldab see hüpotees hetkesituatsiooni uut moodi küsitleda (vana olukorra raamistikus):
 
Enam ei ole küsimus: Kas sa kaod varsti? Kas sa oled märk sellest, et miski uus tuleb ja asendab kõik vana? Kas oled parasjagu lahti murdmas apokalüptilise Johannese ilmutusraamatu seitsmendat pitserit? Esile on kerkinud täiesti uued küsimused: Kas me saame sinuga koos eksisteerida? Kas suudame kõik koos eksisteerida viisil, et me ei peaks loobuma ühestki oma vastukäivast väitest, huvist ega kirest? Revolutsioonilise aja, suure Lihtsustaja, asemele on tulnud kooseksisteerimise aeg, suur Segadusetekitaja. Teisisõnu on aja kui peamise korrastusprintsiibi vahetanud välja ruum. [9]
 
Kui meenutada eespool kirjeldatud aja väljavahetamist rahaks, siis on Latouri ettepanek aja asendamisest ruumiga teretulnud. Enamgi veel, erinevalt enamikust tänapäeval levinud käsitlustest viitab see uuenenud usule kunsti ja poliitika võimetesse. Selle asemel et ohverdada osa minevikku parema oleviku nimel – mis sellisel juhul muutub oma potentsiaalse oleku üha ähmasemaks varjuks –, tundub Latour esitavat üleskutse uueks “kompositsioonikatseks” meie kaasaegse eksistentsi mitmete osadega. Ruumi ja kooseksisteerimise ajal saame teada, et poliitika, nii nagu kunstki, ei põhine mitte välistamisel, vaid assamblaažil, kus erinevust mõistetakse “mitte esiletõstmise, vaid võitlusena”[10]:
 
Juhul kui assamblaaži ei peeta mitte formaalseks printsiibiks, vaid tegutsemise vormiks või jõudude, tahete ja vaatepunktide vastanduseks, on assamblaaž kunstis poliitika toimumise kohaks ja ühiskonna võrdpildiks. Töö kui asi on nüüdisaegne mitte sellepärast, et kinnitaks viimaseid uudiseid või annaks tunnistust sidemest või erinevusest ükskõik mille ajalooliseks peetavaga. Töö on nüüdisaegne ainult selles mõttes, et see koosneb raskustega silmitsi seismise pikaldasest hetkest, läbirääkimistest, mille tulemus ei ole ette teada.[11]
 
Lõpuks, mida me õpime Latouri-sugustelt mõtlejatelt, on see, et tõeliselt demokraatlik eksistents ei põhine tühistel ühtsuse üleskutsetel ega toeta ka pessimistlikku usku killustatusest[12], vaid et kooseksisteerimise võimaluse nimel loobub see neist mõlemast. Nii kunsti kui ka poliitika eesmärgiks on selle potentsiaalsuse avaldumist välja joonistada.
 
Aliina Astrova on Tallinnas elav vabakutseline kriitik ja toimetaja (Kaleidoscope magazine), lõpetanud 2009. aastal Londoni St. Martinsi ülikoolis kunstikriitika ja kureerimise eriala, kureerinud näitusi ja üritusi.
 
Inglise keelest tõlkinud Martin Rünk, tõlge autori järeltoimetatud.
 

[1] Guy Hoqcuenghem, The Screwball Asses. Los Angeles: Semiotext(e), 2010, lk 34.
[2] The Invisible Commitee, The Coming Insurrection. Los Angeles: Semiotext(e), 2009, lk 29.
[3] John Kelsey, Cars, Women. – Rich Texts. Berlin: Sternberg Press, 2010, lk 49.
[4] HSBC panga reklaamlause. Nähtud 2011. aastal Gatwicki lennujaamas.
[5] John Kelsey, The Ignorant Schoolmaster. – Artforum, September 2011, lk 295–297.
[6] Dieter Roelstraete, After the Historiographic Turn: Current Findings. – e-flux, 6.05.2009 (http://www.e-flux.com/journal/view/60).
[7] Tom Hollert, Distributed Agency, Design's Potentiality. London: Bedford Press, 2011, lk 46.
[8] Bruno Latour, From Realpolitik to Dingpolitik – or How to Make Things Public. – Toim. Bruno Latour, Peter Weibel, Making Things Public: Atmospheres of Democracy. MIT Press, 2005, lk 14–43.
[9] Ibid.
[10] Tom Hollert, Distributed Agency, Design’s Potentiality. London: Bedford Press, 2011, lk 55.
[11] Ina Blom, In the wake of object fever, art criticism will turn to the politics of things. – Texte Zur Kunst, juuni 2009, lk 94.
[12]  Bruno  Latour, From Realpolitik to Dingpolitik – or How to Make Things Public, lk 14–43.
< tagasi

Serverit teenindab EENet