Me oleme universumis üksi: kosmosekauboide kurb blues

Tõnu Karjatse (1/2017)

 

11.–30. I 2017
Hobusepea galerii


Taavi Suisalu isiknäituse pealkiri "Maastikud ja portreed" Hobusepea galeriis oli petlik: maastiku- ega portreemaali žanri traditsioonilises vormis siin ei kohta. Täpsemini, tegemist oli äärmiselt minimalistliku väljapanekuga: näitusel oli väljas ainult üks maastikupilt. See seisnes projektsioonipildis ilmasatelliidilt, mis sulas vaataja silme ees piksliteks, moodustades üksteise sisse vertikaalselt lõikuvate värvivoogudega peisaaži. Niisugust värvide "vabalangust" saatis meditatiivne helitaust, mis moodustus samuti satelliidisignaalidest. Suisalu oli võtnud endale vaatepunkti näituse vaataja kohal, teistes sfäärides, minnes seeläbi kaugemale Maa gravitatsioonijõust.

Tema portfoolios on märgata teatud järjepidevust. Oma varasemates projektides on Suisalu olnud vahendajaks inimese ja looduse vahel, tõlgendades helikeelde näiteks tuult või inimese ning ruumi suhet. Hobusepea näitus lähenes meid ümbritsevale varjatud heli(info)maastikule uuelt, kõrgemalt tasandilt – nüüd olid fookuses inimeste endi tekitatud tehnilised info(müra)allikad.

Nimelt võttis Suisalu väljapaneku aluseks Maa orbiidile lastud ja kasutuiks muutunud satelliitide signaalid, mida need küberpõrnikad pärast varjusurma on hakanud maale tagasi saatma. Neile, kes need sinna saatsid, on need sputnikud oma otstarbe kaotanud, ent nüüd tuletavad need meile tagasihoidlike signaalidega oma olemasolu pidevalt meelde. Sõnum, mida unustatud kosmosesatikad siia saadavad, on lihtne: "me oleme olemas", iga satelliit ütleb seda omal moel. Esmakordselt mullusel Artishoki biennaalil eksponeeritud vinüülplaadile nimega "Etüüdid mustas" (2016) on pandud neli neist satelliidisõnumeist. Signaale taasesitav grammofon jälgis eriseadeldise kaudu satelliitide liikumist näituseruumi kohal ja seadis selle järgi vinüülplaadi esituskiiruse.

Niisugune "satelliidigrammofon" on ka Suisalu üks tehniliselt keerukamaid ja haardelt ambitsioonikamaid elektroakustilisi instrumente. Hobusepea näitusel oli instrument paigutatud galerii allkorrusele ja seeläbi andis Suisalu helile ning rütmile alateadvuse rolli, mis peaks kõigi eelduste kohaselt dikteerima ülal toimuvaid muudatusi. Esmapilgul nii see oligi ja satelliidipikslite sulamine värvivoogudeks toimus kosmiliste sageduste taustal. Samas pole see tehniliselt täiuslik skeem, kuna vinüülplaadile salvestatu taasesitus on mehhaaniline korduvtegevus, varieerub vaid kiirus. Hoopis teistsuguse efekti annaks see, kui näitusel viibija kuuleks otse just nende satelliitide helisid, mis parajasti näituseruumi ületamas on. See aga nõuaks ilmselt tehniliselt veelgi keerukamat aparatuuri.

Praegune satelliidigrammofon on aga juba eksponaat omaette, näituse kompositsioonis oli see boonus, mille avastamiseks tuli teha veel üks täiendav retk, laskumine varjatud ruumi, maastikust endast allpool olevale tasandile. "Maastike ja portreede" eesmärk oli juhtida tähelepanu meid ümbritsevale infovoole, ka sellele infole, mille olemasolu meie igapäevast elu ei mõjuta. Kunstnik justkui loobuks selle projektiga looduse krüpteeritud sõnumite otsingutest ning jõuaks tõdemusele, et loodus peegeldab meid endid. Telesarja "X-Files" (Salatoimikud) loosung "The truth is out there", tõde on kusagil olemas, on seeläbi ekslik – kõiksuses on vaid inimene ise ja see, mida ta teeb, tuleb tema juurde tagasi.

Antud juhul võib "Salatoimikute" sõnumit parafraseerida: "We are out there" – meie (s.t sputnikud) oleme kusagil olemas, millest võib omakorda tuletada süllogismi "We are the truth", meie olemegi tõde. Selline mõttekäik viitaks juba inimese eksistentsiaalsele hüljatusele, mille mudelit unustatud satelliidid näitlikult kordavad. Suisalu vihjab siin looja vastutustundetusele loodu ees – produkt on valmis ja seega ka unustatud. Samasuguse sõnumi oleks edasi andnud ka mahajäetud majad või õue unustatud mänguasjad, kuid Suisalu suunab meie tähelepanu kõrgemale, andes juurde teatava maavälise otsingu mõõtme.

Ühtlasi kannavad orbiidil ringlevad tehiskaaslased endas ka teistsugust semiootilist konnotatsiooni: need satelliidid on kunagi tulistatud Maad ümbritsevale trajektoorile peamiselt sõjalistel eesmärkidel; nende eesmärk oli valvata meid ja ka teineteist, edastades maapealsetesse baasidesse infot vägede või rajatiste suuruse kohta või ka selle kohta, kas maanteid ehitatakse ja kas tehased suitsevad ehk et kas vaadeldav riik on üldse arenguvõimeline. Kuid tänapäeva satelliidid ei teeni enam ainuüksi militaarseid huve: NASA asemel kuuluvad need pisikesed lennurobotid globaalsetele äriettevõtetele, nagu Facebook või Google, ja nende jälgimisobjekt pole mitte riik, vaid üksikisik ja tema areng.

Suisalu näituse subjektiks olevad satelliidid kuuluvad minevikku, kui maailm oli oma poliitilistelt polaarsustelt lihtsamini jaotatud; ajastusse, mida võib kokkuleppeliselt nimetada "tõeajastuks", vastandina "tõejärgsele ajastule". Seeläbi võib nende signaale võtta kui sõnumeid minevikust, mille adressaat ammu lahkunud. Ehkki Suisalu satelliidid on süütud kosmosekauboid, kes laulavad ilmaruumi avarustes oma kurba unustusebluusi, juhib kunstnik väljapanekuga kaudselt tähelepanu ka sellele, et informatsioonist võib saada inimkonna kõige suurem vaenlane, kui kellelgi tuleb pähe meie kohta kogutut oma kurjades huvides ära kasutada.

 

Tõnu Karjatse töötab Eesti Rahvusringhäälingu kultuuri- ja raadiouudiste vastutava toimetajana.

 

 

Taavi Suisalu
Kaugautoportree
2016
foto, interaktiivne reaalaegne animatsioon
Hobusepea galerii näitusevaade
Kunstniku loal

< tagasi