est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

Me peame rääkima DeStudiost

Andreas Trossek (4/2021)

Andreas Trossek pani kirja oma teesid seoses DeStudio (Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits) retrospektiiviga "Pohmelus".

 


28. III–3. X 2021
Fotografiska Tallinn
Kuraator: Eero Epner


Ütlen kohe alustuseks, et rühmituse DeStudio asutajaliikmete Herkki-Erich Merila ja Peeter Lauritsaga ei seo mind praktiliselt mitte miski. Ehk et meie vahel pole midagi märkimisväärset väljaspool kapitalismis tavapärase "kultuuritootja" ja "-tarbija" vahelise suhte. Kriitiku (olemuslikult ühepoolseks jääma määratud) austuses pole tegelikult emotsioone, pole kirge, küll aga on teatud objektiivsus.

Mõistan, et see (huvide) deklaratsioon asetab mind väljapoole DeStudio ümber legendi pununud inimeste ringkonnast, kelle hulka kuuluvad lisaks narratiivi peakangelastele endile ka nende lähemad sõbrad: igasugused klassi-, võitlus-, jooma- või muidu põlvkonnakaaslased jne. Üritan siiski järgnevalt sõnastada põhjenduse, miks DeStudio kui kaubamärk ei kuulu tänaseks ainult neile, vaid on juba praeguseks n-ö kivistunud või kanoniseeritud osa Eesti kunstiajaloo distsiplinaarsest kehandist, mis kuulub tegelikult meile kõigile.

 

*

 

Üheksakümnendad on nagu tagurpidi kuuekümnendad. Ehk et vabas Läänes suuresti 1960. aastatel toimunud kultuurilised murrangud leidsid Nõukogude Liidu mõjusfääri jäetud Ida-Euroopas suuresti aset alles 1990. aastatel. Siis, kui Berliini müür oli langenud. Vaielda võib detailide üle, aga piltlikult öeldes lõppes Teine maailmasõda päriselt alles siis ja alles siin. Ajaloolased diskuteerivad selle siirdekümnendi üle veel põlvkondi hiljemgi, selles võime olla kindlad.

Peamiselt tahtsid idaeurooplased üheksakümnendatel saada vabaks, rikkaks, seksikaks ja kuulsaks ning soetada palju värvilisi Läänes toodetud asju. Aeg soosis minevikukogemusteta noori – tundus lausa, et neil on ühiskonnas arvuline ülekaal. Tulevik on noorte päralt nagunii, aga just murranguaegadel oskavad nemad muutuvate oludega kõige paremini kohaneda – nii võiks kokku võtta toonase ühiskondliku moraali. DeStudio oli taasiseseisvunud Eestis üks neist kultuurinähtustest, mis seda paradigmanihet reaalajas kehastasid.

See, et nad selle nihke käigus pidid saama ühtlasi kohaliku kunstiajaloo pjedestaalile, näib praegu elementaarne. Kui DeStudiot ei oleks olnud olemas, tulnuks see tagantjärele välja mõelda – retooriline klišee, ent antud juhul ühtlasi tõsijutt. Keda siis veel võinuksid kuraatorid valida muuseumiekspositsioonidesse, mis jutustavad vaatajale lugusid "revolutsioonilistest", "metsikutest", "pöörastest", "kuumadest" või "ülbetest" 1990. aastatest? Selliseid tagasivaatenäituseid on Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu avamisest peale juba korraldatud küll ja veel ning peaaegu alati sisaldasid need ka mõne DeStudio kompositsiooni.

DeStudio fragmenteeritud pildikeel võimaldab aga ka tulevastel kuraatoritel lasta nende loomingu külge haakida tervet rida ajastuspetsiifilisi võtmemõisteid: postmodernism, postsotsialism, neoliberalism, erakapital, kommertsfotograafia ja kasumile orienteeritud massimeedia, reklaami- ja moetööstus, uus popmuusika ja uued subkultuurid. Mainimata ei saa jätta loomulikult ka otseselt nende nime kõlapildiga seonduvaid märksõnu, nagu näiteks dekonstruktsioon või Derrida (Jacques). So nineties, isn't it, nii üheksakümnendad, kas pole?

Jah, aga miks mitte ka dekadents, debatt, destabiliseerimine, desinformatsioon või muud kalambuurid stiilis "de-" nagu "debiilsus" jne. Lisaks fotograafia ja kunstinäitustega tegelemisele oli DeStudio mingil hetkel ka täiesti arvestatav reklaamide tegija, mida võivad kinnitada vist kõik, kes vähegi mäletavad toonast trükiajakirjanduse ja reklaamituru buumi, kui kaubaks läksid ka täiesti jaburad ideed. Teinekord lõigati küll nende fotostuudios tehtud portreed pärast kääridega tükkideks, nii et huumorimeele olemasolust võis DeStudioga asjatamise puhul pigem kasu kui kahju tõusta. Ka iroonia ja huumor sobituvad – või vähemalt nii mulle tundub – valutumalt pigem 1990. aastatesse kui tänapäeva.

Piltide katkilõikamisele olevat seejuures olnud praktiline põhjendus, räägivad Laurits ja Merila oma intervjuudes täna. Et nõnda hiiglaslikke formaate, nagu vaja oli, tol kümnendil Eestis veel tehnoloogia teha ei võimaldanud, tulnud neil suur pilt väiksematest tükkidest kokku panna. See võis ka vabalt nii olla, aga sama usutav tunduks põhjendus, et kollaaži ja montaaži toimeloogikad tulidki sel ajal seoses postmodernismiga jälle moodi. Libisevatel tähendustel luubiga erinewuste taga ajamine oli igati in, modernistlik suur narratiiv oli out. Kellele siis ei meeldiks lugematutest pisikestest detailidest koosnev antiautoritaarne tähenduskonstellatsioon, mis iialgi ei ammendu, vaid ainult lõputult risoomina igavesti edasi hargneb?

Seistes nõnda justkui kuulsate prantsuse filosoofide õlgade peal, kes neil päevil veel ise ka (enamasti) kenasti elus püsisid ja keda tol kümnendil vilkalt eestindas Lauritsa hea noorpõlvesõber Hasso Krull, mõjus DeStudio aga sama efektiivselt ka anglofoonse popkultuuriga sina peal publikule. Seda tõendavad näiteks DeStudio kollaažid (briti bändi The Fall omalaadse "tribuutbändi") Röövel Ööbiku liikmetest, kes nägid neil piltidel välja täitsa "normaalsete" Lääne noortena, kuigi olid kõik alles hiljuti taskus kandnud punast sovetipassi. Tõtt-öelda sisalduski DeStudio visuaalides midagi tol ajal veel maailma noortekultuuri trende suunamudinud MTV esteetikale viitavat: selline närviline-värviline virvarr ja justkui muusikavideote stoppkaadrid, mida olnuks kerge kujutleda liikumises.

Millegipärast seostuvad nad minu vaimusilmas (ja/või -kõrvas) alati "Achtung Baby" (1989) ja "Zooropa" (1993) aegse U2-ga – selle staadionibändi nn eksperimentaalse stuudioproduktsiooni perioodil –, kui kuldsesse ülikonda riietatud Bono tegi "Zoo TV" tuuri ajal lavalt publiku kuuldes tüngakõnesid näiteks Salman Rushdiele või üritas (ebaõnnestunult) tellida endale taksot. Nagu DeStudiogi (endal leopardimustrilised kostüümid üll), tahtsid ka U2 liikmed sel ajal eneseirooniliselt distantseeruda oma 1980. aastate loomingust, mis oli olnud siiras ja otsekohene, vastandina Berliini müüri langemise järgse maailma ambivalentsele ja adrenaliinirikkale kaleidoskoopilisusele.

Mustvalge liikumatu üksikkaadri oli niisiis tol ajal metafoorselt välja vahetanud virvendav värviteleviisori ekraan, issanda loomaaed kogu oma kirjususes. Tõepoolest, mitme pildi, ekraani või altari puhul ei pea inimene ka enam nii palju valima kui "monoteistlikematel epohhidel". Kollaaži puhul hakkab nimelt tööle efekt, millest lugupeetud artistid küll ise tihti ei räägi, kuid mis on tõsi sellegipoolest: kui ideid vaataja ette paisata mitu tükki korraga, ei pea need kõik olema ilmtingimata kunstiliselt laitmatul tasemel; publiku huvi äratamiseks ja hoidmiseks piisab ka mitme keskmise või madalama originaalsusastmega asja kombineerimisest. Keegi ei taha näidata ennast ju lolli ja harimatuna, küsides näiteks, mida teevad käärid suus, habemenuga silmamunal, õmblusmasin ja vihmavari operatsioonilaual jne.

Siit allusioonidevõsast paistavad omakorda kaugele horisondini välja 20. sajandi alguse dadaistide ja sürrealistide kõrvad. Näiteks 1993. aasta almanahhi Kunst teise numbri esikaanel näeme DeStudio fotokollaaži suu, silma ja sae motiiviga, mis oli pärit nende debüütnäituselt "Haigused ja metamorfoosid" Tallinna Raevangla fotogaleriis (praegu Tallinna Linnamuuseumi filiaal Fotomuuseum). Lisaks kimbu kaasaegsete soosivaid arvustusi ja reklaami DeStudio pakutavatele teenustele numbri tagumisel sisekaanel. Numbri enese seest leiame aga ka artikli pealkirjaga "Tekstuaalsus ja fotograafia sürrealismis", autoriks märgitud "Peeter Laurits/DeStudio".

Fotograafide sürrealismilembus ei peaks küll tulema meile iseenesest üllatusena, sest teatud mõttes on tõe ja vale, dokumentaalse ning fantastilise vaheline pinge sisse kodeeritud fotograafia kui tehnoloogia ajalukku tervikuna. Nagu ka seaduspära, et põlvkondade kaupa igasuguste trikkvõtete tegijaid on sisuliselt fotograafia sünnist saadik leidnud tööd, raha ja kuulsust laadaplatsidel, reklaamitööstuses ja muudes sellistes meelelahutuskohtades, kus liigub hästi palju nn lolli raha, mis ainult ootab üleskorjamist.

Ent ikkagi: kuna sürrealistid lugesid, nagu me teame, kulmud kipras Sigmund Freudi (ja tema õpilasi), siis kas oleks liialdus pidada teiste 20. sajandi kultuurihiidude seas ka DeStudio loomingut oma põhiolemuselt postfreudistlikuks? Kõlab ju pidulikult? Kogu see sünni ja surma müsteeriumide lahkamine, in utero ja spiritus–animus–corpus teema, kust mujalt see kõik siis ikkagi alguse saab? Ega ometi lausa nii kaugelt kui renessansist, "lõikuspeolt" anatoomikumilaual, nagu kirjutab DeStudio retrospektiivi kataloogis Johannes Saar?

Või kust üldse tuleb see soov rekonstrueerida väärikas eelajalugu ühele niivõrd konkreetsesse aegruumi ankurdunud nähtusele, nagu seda oli DeStudio? Kõik DeStudio näitused, reklaamitööd ja muud tegemised toimusid jämedalt ajavahemikus 1992–1998. Just üheksakümnendatel olid nad õigel ajal ja õiges kohas. Ajal, mil joovastus eksootilise tekiilapudeli sisust, mille lahendamise käigus ühel 1992. aasta augustiööl sündis asjaosaliste endi sõnul idee DeStudiost, polnud veel lahtunud. Ja pohmakas polnud veel kohale jõudnud. Idee teenida reklaamifotode pildistamisega raha ja kulutada seda kunsti ja ellujäämise peale.

Kaheksakümnendatel polnuks neil kohta, sest Nõukogude Liidu defitsiidimajanduse tingimustes ei olnud tegelikult vaja midagi reklaamida (loe: kõik, mis leti peal või ka leti all saada oli, osteti niigi ära) ja liigagaraid eraettevõtjaid nimetasid ametivõimud küllaltki mittelugupidavalt spekulantideks. Näitusesaalides domineeris 1980. aastatel triumviraat maal–graafika–skulptuur, fotograafiat kõrghariduse tasandil okupeeritud Eestis õppida ei saanud.

Nullindatel seevastu… paistis, et DeStudiot enam nagu ei olnudki kellelegi vaja. Kõige vähem DeStudio endistele liikmetele, kes jäid niigi pildile, eriti veel Laurits. Üheksakümnendate lõppedes läks n-ö bänd laiali ja duo liikmetest kumbki jätkas oma soolokarjääri. Kogu lugu. Kusagil taustal hõõgus kümnendi lõpuotsas lisaks ka üks inetu kohtuprotsess kellegi kolmanda isiku õmmeldud rõivaste loata pildistamise pärast vmt, mida pole enam viisakas ega vajalik meelde tuletada. Kui üldse, siis ainult kõigega leppiva tõdemuse kaudu, et kapitalism ehk raha DeStudio sünnitas ja kapitalism ehk raha sai DeStudiole ka lõpuks saatuslikuks – sest kes olnuks osanud küll arvata, milline suurepärane Juuksekarva Lõhkiajamise Seadeldis oli peidus taasiseseisvunud Eestis 1992. aastal värskelt vastu võetud autoriõiguse seaduses?

Siin peame järgnevalt esitama ka kõikvõimalikest kõige valulisema küsimuse: kas oleks võimalik DeStudio comeback? Tagasituleku perspektiivi põhimõttelisele võimatusele viitas ilmselgelt juba nende 2008. aasta kriitikutelt suhteliselt leige vastuvõtu osaks saanud comeback. Näib, et ka DeStudio 2021. aasta retrospektiivi ajajoonele on need nullindatel valminud teosed sattunud pigem paratamatusest, sest need olid kusagil laos säilinud ja neid sai kunstnike eluajal restaureerida, eksponeerida ja turustada, sarnaselt rühmituse varasemate, aga see-eest kunstiajalooliselt kaalukamate teostega.

Tegelikkuses sündis DeStudio legend 1990. aastatel ja sujuvalt 1990. aastatega seotuks see legend ka jäi, lausa nii sujuvalt, et 2000. aastateks oli DeStudio nagunii juba sõna otseses mõttes (kunsti)ajalugu ja nii Laurits kui ka Merila olid oma eluga edukalt edasi läinud. Legendaarse bändi puhul on comeback alati väga halb mõte, sest see hägustab konkreetse aegruumispetsiifilise narratiivi, sidudes lahti need mõttelised jutuotsad, mille me oma heeroste kangelastegude ümber juba kärsitult oleme kokku tõmmanud.

Biitlite reunion – tänan pakkumast, aga ei. Sex Pistols 21. sajandi variandis – aitäh, ei soovi (juba 1996. aasta comeback'i ei soovinud). ABBA tagasitulek digitaalsete avataridena – kus see väljalülitamise nupp asub? Lühidalt: raha teenib ühe tagasitulekuga küll, aga kas raha on siis siin elus peamine? Ja kui ikka väga vaja on uuesti kokku tulla, siis pigem uue b(r)ändinime all – ma ei tea, DeStudio 2.0 või Re:destudio näiteks. Või midagi vaimukalt seoses "meta"-eesliitega, mis iganes.

Igal lool on oma algus, keskpaik ja lõpp. Igal legendil on oma hind. DeStudio puhul väljendub see hind aksioomis, et me peame rääkima DeStudiost, ja räägimegi, lausa nii palju, et suu hakkab vahutama ja kõrvad vett jooksma, aga peaasjalikult räägime DeStudiost ka edaspidi ikkagi ennekõike Eesti 1990. aastate kunsti, popkultuuri ja trükimeedia ajaloo kontekstis. Nii oli, nii on, nii jääb.

 

 

 

DeStudio
DeStudio Maria
1993
Fotomontaaž,
u. 70 x 50 cm
Eesti Kunstimuuseum

 

 

*

 

P. S. Veel üks alternatiiv – kuigi hullumeelne võimalus, ma tean – DeStudio pärandit vaadelda oleks käsitleda seda Eesti 1990. aastate popkultuuri luhtunud tulevikufantaasiate fotoarhiivina. Kujutlegem hetkeks seda mõtet asutuse sildina, marmorisse raiutult, kõik sõnad suurte algustähtedega, laskem ennast selle mõttega harjuda: Luhtunud Tuleviku Arhiiv. Avatud E–R 9:00–17:00, majja sisse saamiseks helistage fonolukku ja pühkige eelnevalt matil oma jalatsid.

Oma kauamängivate pealt ei kõlanud Röövel Ööbik pooltki nii cool'ilt ja maailmavallutavalt, kui nägi välja DeStudio fotoportreedel. Maria Avdjuško ei saanud pooltki nii ikooniliseks ja globaalseks teatri- või filmistaariks, kui tundus aimuvat DeStudio fotosessioonidelt. Joel De Luna ei võitnud kunagi Eesti Vabariigi esindajana rahvusvahelist Eurovisiooni lauluvõistlust. Ene-Liis Semperist ei saanudki n-ö kohalikku varianti Marina Abramovićist, vaid hoopis Teater NO99 kaasasutaja jne. Vaid vist ainult Beatrice'i portreekollaaži puhul on selge, et kui see olnuks ka kogu tema aastakümnetepikkuse modellitöö viimane photo shoot, siis tema koht kohaliku popkultuuri ja moe ajaloos oleks olnud ikkagi kindlustatud. DeStudiost enesest muidugi rääkimata.

 

*

 

P. P. S. Ja väike nali siia lõppu kah. Väidetavalt tegi DeStudiole ettepaneku näitus teha Fotografiska frantsiisi üks maaletoojaid nende Tallinna filiaali avamisel 2019. aastal. 2021. aastal sai DeStudio retrospektiiv viimaks ometi teoks, tegemist oli koduvabariigi tasandil kahtlemata aasta ühe olulisema kunstisündmusega üldse. Seega on Fotografiska Tallinn oma strateegilise põhieesmärgi täitnud ja selle võib nüüd rahus kas või maatasa lammutada. Ha!

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet