est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Mees tagaistmel

Elena Šmakova (3-4/2009)

Liina Siibi videonäituse „Mees tagaistmel / The Man in the Back Seat“ teemadesse elab sisse Elena Šmakova
 
Saatetekstis näitusele “Mees tagaistmel” viitab Liina Siib Roland Barthes’i 1974. aasta Hiina reisi märkmetele, kus Barthes kirjeldab tollast Hiinat kui seksuaalset kõrbe, millest ei sünni ihasid, kus kehast ei saada aru, kus keha vastustab tähendusi ja on kaotanud “loetavuse”. Kultuurirevolutsiooniaegne vormirõivastust meenutav riietus, igapäevased žestid ja anonüümsed rahvahulgad viivad Barthes’i küsimusteni: “Kes on see noormees minu kõrval? Mida ta teeb? Milline on tema tuba? Mida ta mõtleb? Milline on tema seksuaalelu?” Tänapäeva Hiinas on Siibi sõnul küll ihadele rohkem ruumi, kuid alastiolek, ja eriti meeste alastiolek, on piltkujutisena veel suhteliselt “rikkumata”. Seega eksisteerib võimalus uute tähenduste tekkeks, andes kunstnikule ettekäände “tegeleda teatud kujutiste representatsiooni võimalikkuse ja võimatusega, uurides nende kultuurilisi tähendusi eri keskkondades ja testides tolerantsi”.[1]
 
Asetades Hiina Rahvavabariigi ja India vahelistesse piiritülidesse segatud Tiibetit ja 2008. aasta märtsis toimunud Lhasa konflikti käsitleva näituse keskmesse idamaiseid võitluskunste (kung fu, tai chi, falun gong) harjutavad alasti mehekehad, annab Siib tegelikult, ja võib-olla tahtmatult, vastuse Barthes’i küsimustes väljendunud nõutusele. Olulisemaks kui meeste alastus muutub see, mida nad tähistavad, ja selle tähistamise viis. Alastusel ei ole enam tähtsust, kehadele lisatud taoistlik ja budistlik rituaalsus seab neile kohustuse toimida väljaspool definitsioone, püsida keeldude ühiskonnas anonüümsete, kirjeldamatute ja määramatute subjektidena. Siibi näidatavate mehekehade representatsioon on nagu kimbatusse sattunud reaalsus, võitluskunste harjutavad mehed on üle kuhjatud erinevate tähendustega, kui kehalisusele tavapäraselt omistatakse. Ja kui tõlgendada siinkohal suhteliselt vabalt Barthes’i, siis on Liina Siibi mehekehad näitusel käsitletavas allasurutud toimimises pigem üheks mentaalse sidususe hoidmise viisiks, kommunikatsioonivormiks, ühismälu talletamise ja (taas)loomise katseks ning alibite omaruumiks.
Liina Siibi näituse "Mees tagaistmel / The Man in the Back Seat" panoraamfotod. Tiit Rammul

 

Näitusel tihedalt omavahel haakunud kolme märksõnaga “keha”, “sõna” ja vägivald” kõige vahetumalt seotud videos “Keelatud sõnad” põletatakse – järgides taoistlikku surnute auks läbiviidavat paberraha põletamise palverituaali – Hiina interneti otsingumootoris keelatud sõnu. Vabadus, diktatuur, õpik, demokraatia, revolutsioon, iseseisvus, rahvas, õpetaja, Tiananmeni väljaku veresaun, Hiina Kommunistlik Partei – see oleks vaid osa sõnadest ja sõnaühenditest, millele laiendite otsimine on takistatud. Ühiskonnas, mille elanikele selgitatakse sarnaselt Alice’ile imedemaal, et “sõna” tähenduse ja kasutatavate sõnade arvu üle otsustatakse “mujal”, on falun gong suure mõjuga riikliku ideoloogiaga sarnane, seda nii toimemehhanismidelt kui ka ulatuselt. See on meeste hingamisharjutustena esitatav “sõnadeta keel”, Hiinas rahvaliikumisena katkestatud eneseteadvuse ja -kuvandiga elanikkonna jaoks sümboolne võitlusvorm. Ja erinevalt ajaloolisest traditsioonist mitte enam kujutletava vaenlase, vaid reaalse vastasega. Falun gong’i harrastajate arv ületas 2008. aasta lõpus Hiina Kommunistliku Partei liikmete arvu. Võimud on aastaid kestnud repressioonide käigus kuuldavasti mõrvanud ligikaudu 3000 elanikku, enam kui 100 000 inimest on saadetud sunnitöölaagritesse, nimekiri karistusvormidest ja karistatavate hulgast olevat lõputu.

Tegelikkusega vastuolulise ametliku “sõna” ja ideoloogia kasutuse näitlikuks vormiks on Siibi video “Hiina Kesktelevisioon Lhasas”, mis näitab Hiina Rahvavabariigi ametlikus ingliskeelses telekanalis CCTV9 CNN-ilt “laenatud” kaadreid Tiibeti protestiaktsioonidest 2008. aasta märtsis. Kuigi Tiibeti geograafiline ja ajalooline asend ning tiibetlaste seas toimuv käärimine on mõjutanud suurriikide, India ja Hiina, omavaheliste suhete kulgu juba aastakümneid, on Hiina ametlik meediakuvand üsnagi ootuspärane. Monopoliseeritud keskvõim ja rahvusvahelistest investeeringutest rahastatav odav tööstus oleks liiga kallis hind, kirjeldamaks Tiibetis aset leidvat tõeseid definitsioone kasutades.

Ei ole tähtsust, kas Siibi mees tagaistmel on tegelikult Hiina ja India piiritülidele jalgu jäänud, lühisesse aetud enesekuvandiga tiibetlane või katkestatud mäluga ning piiratud väljendusvõimalustega hiinlane. Liikudes ühis- ja isikliku mälu vahelisel eikellegimaal ilma kindla sihtpunktita, on mees tagaistmel sarnane poeediga näitust saatvas Li Bo “Kolmes joogilaulus”. Reisikaaslasteks saatjad, kellega puudub ühine keel – kuu, kes ei oska veini juua, ja vari, kes vaid jäljendab pimesi oma omanikku.

Elena Šmakova on vabakutseline kunstikriitik.

 
[1] Vt Tallinna Linnagalerii pressiteade 5.10.2009.
 
Tallinna Linnagaleriis
8.10.−18.10.2009
< tagasi

Serverit teenindab EENet