est eng

ILMUNUD ON UUS NUMBER! KUNST.EE 2/2022

 

Meie igapäevast draamat anna meile tänapäev

Maarin Mürk (3/2013)

Maarin Mürk kritiseerib Edith Karlsoni kunsti.

 

""Veri! Ei mingit kahtlust!"
Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla?"
Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvist" (eesti k 1960)

 

Edith Karlsoni kolm järjestikust isiknäitust "Drama Is In Your Head" (I osa Sur la Montagne'i galeriis Berliinis 12.–26. II 2012; II osa Tallinna Linnagaleriis 23.V–16. VI 2013; III osa Hobusepea galeriis 17. VII–5. VIII 2013) heidavad vaatajale teatava arrogantsiga ette: nähke, mida tahate, arvake, mida tahate, sest draama – see nagunii leiab aset ainult teie peades! Arvestades, et meid ümbritsev normaalsus on vaatemänguühiskond, peaks pedaal olema pidevalt põhja vajutatud ning igal hetkel juhtuma (jälle) "midagi huvitavat"!

Draama kui selline asetseb väljaspool head ja halba, selle mõõt on eelkõige intensiivsus, läbielatu tormilisus; paraku on kvaliteetset elamust järjest raskem saavutada, kuna draama on devalveerunud ning devalveerub muudkui edasi. Ja kuigi on üsna tõenäoline, et näitusel käimine ei paku nii kergelt seeditavat meelelahutust (sest draamagi on meelelahutus) kui mõned muud kultuuritarbimise variandid, siis ei saa ka neid päriselt veel maha kanda – vahel võib ka galeriist teravaid elamusi saada! Eriti, kuna draama võib eskaleeruda millest iganes, päästikud on salakavalad, varjatud ning vallanduvad eneselegi ootamatult; sellega, mis vahetult ümberringi toimub, ei ole draama tekkimisel tihti mingit (vähemalt kõrvaltvaataja jaoks mõistetavat) seost.

 

Karlson_drama

Edith Karlson
The Drama Is In Your Head II
Tallinna Linnagalerii näitusevaade
Foto autor Alan Proosa
Kõik õigused kunstnikul

 

Skulptor Karlson

Karlsoni loodud mise-en-scenè'idest võibki välja lugeda täpselt nii palju dramaatikat kui keegi soovib. Ruumi täidavad rohmakad skulpturaalsed vormid, mingid loomakujud, voolikud, suured anumad, kõige selle vahel saab ringi liikuda; üldine mulje on toores ja jõuline, kõik on tehtud palanguga, liigsesse viimistlemisesse laskumata. Eksponeerituna galeriis, tasakaalustab valge kuup objektide tahumatust, tõstab need viisakalt esile ning muudab esteetiliselt nauditavamaks – odavate ja lihtsate materjalide kasutamine ning robustsus on küll mäss teatava skulptuuritraditsiooni vastu, kuid see on ikkagi n-ö omas toas laamendamine.

Ilmselgelt Karlson tunneb seda oma tuba, milles tegutseb, ning just see kodusolek võimaldabki lavastada erinevaid keskkondi, mis tunduvad viskavat kinda teatud tüüpi ootustele näitusekülastuse suhtes – et meid tabab galeriisse astudes mingi tormiline kogemus ja me saame kohe aru, mis toimub. Kuid kunstnik teeb keelduva žesti, autor sureb, draama on sinu peas, ka tema peas.

 

Draamad kaks ja kolm

Teine draama leiab aset Tallinna Linnagaleriis, mille esimest ruumi täidavad kujud, mis meenutavad barokselt lopsaka draperiiga ülevisatud, umbes vööni ulatuvaid sambaid. Või siis kummitusi. Kuigi nad mõjuvad ühtse massina, on igaüks lähemal uurimisel tegelikult erinev ja omanäoline. Tol hetkel on neid seal teatud hulk, aga üldiselt tekib tunne, et neid võib juurde tulla, aga võib ka vähem olla. Galerii tagumises ruumis on keskel materjalihunnik.

Karlson on loonud mõjusa keskkonna, mida võib tunnetada (kujude ümber ja vahel ringi laveerides), esteetiliselt nautida (galeriiruumi ja skulptuuride vormi-, kompositsiooni- ja värviharmooniad) ning tõlgendada (näiteks saateteksti kirjutanud Aliina Astrova peas tekkinud draama räägib vaimude kartusest lapsena ja kunstniku naisekssaamise painetest). Igaüks saab keskenduda sellele kogemusele, mis temal näitusel viibides tekkis, kuna teatud komponentidega lavastatud situatsioon on jäetud siiski ka piisavalt ambivalentseks ja poeetiliselt abstraktseks.

Draama ongi seisund, mis genereerib erakordselt palju seoseid, mis ainult tõukuvad millestki reaalsest. Selle loomine, arvestades kõiki keerukusi – kaasaja pidevast küttest tekkinud blasé'd, vallandumise ülimalt personaalseid päästikuid, galeriiruumi turvalisust jne – on suur väljakutse ning selle tekitada suutmine kompliment lavastajale. Kuid vaataja pähe ju ei näe! Kas tal ikka tekkis draama? Või kehitas ta niisama õlgu, jäi ükskõikseks? Muret tekitav olukord!

Tundub, et Karlson hakkaski järgmist draamat ette valmistades kahtlema ning kolmandaks vaatuseks Hobusepea galeriis toob ta tagasi äratuntavad vormid ja võtted, mis tema loomingu tunnusmärgiks üldiselt on olnud. Üleval ruumis kohtame dinosaurust, kelle suust voolab katkematu joana mingi punane vedelik...Veri, ei mingit kahtlust! Allkorrusel on teisest vaatusest tuttav kuju, kes aga selle asemel, et eneseküllast inertset vaikust jätkata, on pähe saanud totaka smiley ning kogunud enda ümber mõned luik-pardilised linnud.

 

"Igavus liidab, meelelahutus lahutab"

Lisaks dinosaurusele on ülemisel korrusel veel suur peegel, mis kogu stseeni kajastab; terve alumine korrus on üle valatud kipsiga, mis kuivades elab oma elu – muudab tooni (halli viiskümmend varjundit), praguneb ja muutub seega üha hapramaks jne. Draama number kolm koosnebki kergemini haaratavatest komponentidest ja on kindlasti meelelahutuslikum kui draama number kaks.

Kuid meelelahutuslikkusega draama kaob, see kanaliseeritakse lihtsalt äratuntavate päästikute kaudu liiga paljudesse peadesse korraga, see vaibub, rahuneb maha ja kokkuvõttes võib pärast näituse vaatamist laiali minna, meeled lahutatud. Igavusest tekkinud draamad on palju viljakamad, vähese välise info tõttu tühjal kohal kerimine vallandab mitmetahulise isiklike päästikute sasipuntra, mida ei pääse lahjendama ükski teine näitusekülastaja ning seega ei ole võimalik selle juurest ka nii lihtsalt minema jalutada. Draama muudab hõrguks just privaatne kogemine, isiklik "torm veeklaasis", mis võib oma fantaasialennuga osutuda ülimalt loominguliseks seisundiks. Seega, kokkuvõttes on näiliselt vähesest, igavusest tekkinud draamad ka parem meelelahutus kui universaalseid päästikuid kasutavad, liiga palju etteandvad lavastused.

Less is bore and bore is more.

 

Maarin Mürk on vabakutseline kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, kunstikriitikaplatvormi Artishok asutaja.

< tagasi

Serverit teenindab EENet