Meie selja taha jäetud tulevik
Francisco Martinez (1/2023)
Francisco Martínez kirjutab näitusest "Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary".
18. XI 2022–9. IV 2023
Kumu kunstimuuseum, 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Kunstnikud: Viktor Alimpijev, Vladimir Arhipov, Jānis Avotiņš, Matei Bejenaru, Blue Noses Group, Vajiko Chachkhiani, Kristaps Ģelzis, Dmitri Gutov, Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė, Rasa Jansone, Jānis Kalmīte, Alice Kask, Vendula Knopová, Eva Kot'átková, Leonards Laganovskis, Goshka Macuga, Inga Meldere, Rustam Mirzoev, Deimantas Narkevičius, Mircea Nicolae, Lucia Nimcová, Adrian Paci, Ievgen Petrov, Joanna Piotrowska, Tõnis Saadoja, Krišs Salmanis, Monika Sosnowska, Antanas Sutkus, Olga Tšernõševa, Artur Żmijewski
Kuraator: Eda Tuulberg
Valik, mida mäletada ja mida unustada, kuulub oleviku konstrueerimise juurde; see aitab asju klassifitseerida ja süstemaatiliselt korrastada. Sama kehtib ka kollektsioneerimise kohta, mis on üks viis – nagu iga teinegi – korda luua.
Kahekümne kahe aasta eest otsustasid Irina Vītola ja Māris Vītols panna aluse omaenda kunstikogule, mis peegeldaks Kesk- ja Ida-Euroopas aset leidnud poliitilisi muutusi ning sisaldaks suurt hulka videokunsti. Minu teada piirkonnas teist sarnast kunstikogu ei ole. Küllap ongi see põhjuseks, miks Kumu otsustas üldse niisuguse näituse korraldada.
Üks mu kolleeg siiski mainis, et ta ei mõista, miks aitab Kumu ülistada lihtsalt üht erakogu, samal ajal kui Tallinnas on teisigi ruume, kuhu see palju paremini sobiks (ja kus "seda tüüpi näitus ei tunduks kontekstivälisena"). Üks mu teine kolleeg, Rebeka Põldsam, juhtis aga tähelepanu vasturääkivusele, kuidas Kumu äärmine ettevaatlikkus Nõukogude sümbolite näitamisel, nagu tõestas näituse "Mõtlevad pildid" (18. III–14. VII 2022, kuraatorid Liisa ja Kaljula ja Anu Allas) juhtum, on asendunud nende humoorika eksponeerimisega näitusel "Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vītols Contemporary".1
Hoolimata sellest, kas oleme sama meelt või mitte, on mõlemad kriitikupositsioonid legitiimsed. Näitused taasväärtustavad kunstikogusid ja mängivad võtmerolli kunsti esitamisel kunstina, kirjutades osa teoseid kunstiajalukku.2 Seepärast võime püstitada rohkemgi küsimusi Kumu-taoliste avalike muuseumide rolli kohta tänapäevastes ühiskondades.
Kujuta minevikku, kuni see puruneb
Võime eeldada, et Māris Vītols nõustub oma Vikipeedia-lehel väidetuga ning on ise otsustanud esitleda end oma hobi ja endise ameti kaudu: "läti kunstikollektsionäär ja endine poliitik"3. Kunsti kogumine ja mäluga tegelemine lähtuvad samast impulsist: mõlemad süstematiseerivad sotsiaalseid suhteid, püüdes anda kindlat ja korrastatud tähendust millelegi, millel see varem puudus. Usun, et kõige raskem on selle juures valida, mida mitte mäletada, mida eirata.
Üks erinevus on vast see, et mälestuste tekkimine on palju ettearvamatum kui kunsti kogumine. Mälestuste lademed on palju enamat kui staatilised kihistused, need moodustavad keeruka koosluse, kus põimuvad kinnismõtted, ümberhindamised, uusesitused, välise ja sisemise vahel kõikumised. Seesugune dialektika oli näiteks esindatud näitusel "Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist" Tartu Kunstimuuseumis (19. VI–24. VII 2014, kuraator Maria Arusoo).
Mälu ei allu tingimata inimtegevusele. See on paratamatuse deklaratsioon, mis väljendab pakilist vajadust tegeleda sellega, mis on juba möödas – ja on hiljem kas koormaks või aardeks tunnistatud. Mõnel juhul võib talletada mälu kehasse ning selline arhiveerimine võib toimuda mitmelgi moel, nagu näeme Viktor Alimpijevi, Joanna Piotrowska ja Lucia Nimcová teostest.
Minevik ei armasta meid enam
Näitusele kaasatud eri teoste kaudu saame osa mitmekülgsest ajakogemusest, kiirendustest ja takerdumistest, igavusest, kassiahastusest ja elevatest hetkedest – kõigest, mis saatis üleminekuaega Kesk- ja Ida-Euroopas. Alternatiivina oleks võinud kutsuda näitusele ka noori kunstnikke, kas kunstikogus olevate teostega dialoogi astuma või neid täiendama, et vaadata nii uue pilguga üle ka kunsti ja arheoloogia vahelised suhted.
"Mälu arheoloogid" põhineb kolmel peamisel ideel: isiklik suhtumine mälusse, ühiskondlikud ja poliitilised muutused Ida-Euroopas ning kunstikogumine kui praktika. Sellegipoolest pole seosed nende teemade vahel piisavalt selged. Audiogiid aitab üldisest tegevusplaanist küll aru saada, kuid külastajad kasutavad neid seadmeid harva.
Küllap polnud lihtne teha valikut pea tuhandet teost hõlmavast erakogust. Kahjuks on siin ka selliseid teoseid, nagu Jānis Kalmīte seeria "Rehi" (1970–1985) või Monika Sosnowska ja Severija Inčirauskaitė-Kriaunevičienė installatsioonid, mida mina poleks näitusele pannud. Samuti poleks ma paigutanud Mircea Nicolae videot "Rumeenia Kiosk Kompanii" (2010) päris algusesse. Teos on tõepoolest liigutav, ent aeglane ja jutustaja hääl pole just kõige meeldivam, mistõttu kulutavad külastajad sellele vaevu mõne minuti.
Enamik näitusel olevaid teoseid on obsessiivse ja kummastava meeleoluga, nagu näiteks Vendula Knopová "Õppevideo" (2015), mis on parimate palade kogumik tema ema arvutist, või siis Rasa Jansone "Kaotatud aarded" (2008), kus tontlike esemete merevaiku paigutamine tühistab nende tontliku mõju. Mõlemad teosed näitavad, kuidas iga põlvkond minevikku ikka ja jälle ümber jutustab – minevikku, mida sellisena polegi kunagi olemas olnud.
Alice Kask
Nimeta
2009
Õli, akrüül lõuendil, 150 x 250 cm
Foto autor Stanislav Stepashko
Vitols Contemporary kollektsioon
Mälu ajastud
Näitusekataloogis arutleb Tanel Rander Ida-Euroopa tähenduse üle praegusel ajal. Selle geopoliitilise kategooria seletusjõud on tänapäeval kaheldav ja rääkida võib koguni "mittepiirkonnale" viitavast "zombikategooriast". Huvitavam olnuks pöörata tähelepanu sellele, kuidas tõlgendavad noored tänases päevas ümber sotsialistliku mineviku narratiive. Kahtlemata on nad oma vanematelt pärinud ajaloo representatsioonid ja kultuurivormid, kuid nooremal põlvkonnal on võime neid muuta.
Paraku peab Māris Vītols naiivseks uskumust, et külma sõja aegsed kultuurivormid on ületatud, ning nõuab jätkuvalt Lääne- ja Ida-Euroopa mõistete lahushoidmist. Tema kunstikogu peegeldab seda seisukohta ja ta on ilmselgelt hankinud kunsti, mis tema maailmavaadet kinnitab. Tema sõnul on selle "mittepiirkonna" kunst "poeetiline kontseptualism", mida iseloomustab omamoodi huumorimeel ja sotsialistlike sümbolite desakraliseerimine (näiteks Blue Noses Group).
Seda kollektsionääridele nähtavasti huvi pakkuvat tunnetust ja poliitilist ühtekuuluvust väljendavad näiteks Vladimir Arhipovi paramodernsed skulptuurid. Vītolsite kunstikogus leidub ka teoseid, mis käsitlevad nüüdseks kadunud tuleviku kõrvalmõjusid. Sellised on näiteks Artur Żmijewski "Laulutund" (2002), kummituslik video koorist, mille lauljad ei kuule, mida nad laulavad, või Vajiko Chachkhiani hüpnootiline video "Talve pole siin olnud" (2017), mis uurib, kuidas inimeste tunded ja kujutelmad kaovad hoopis teise tempoga kui ehitised.
Anna Škodenko näitusekujundus ja Viktor Gurovi graafiline disain on mõlemad diskreetsed. Astume näituse alguses pimedusse ja lõpetame valguses; igas ruumis muutub seinavärv valgemaks, justkui mälutöö sammu rütmis. Sellise kujunduse põhimõtet mainitakse ka näituse kuraatori Eda Tuulbergi koostatud kataloogis. Põhimõtteliselt on kõige taustal veendumus, et mäletamine ja tervenemine käivad käsikäes ja nii näituse kujundaja kui ka kuraator näevad seda teraapilise viisina traumadega toimetulekuks.
Paraku ei sisalda lood minevikust oleviku jaoks alati õpetussõnu. Need ei aita meil enda tulevikku ette kujutada, ehkki võivad anda meile mõtteainet ja lohutust olevikuraskustega toimetulekuks.
1 Rebeka Põldsam, Ümberhindamise aasta. – Sirp 16. XII 2022.
2 Vt täpsemalt Fernando Domínguez Rubio, Still Life: Ecologies of the Modern Imagination at the Art Museum. Chicago and London: University of Chicago Press, 2020.
3 Vt: https://lv.wikipedia.org/wiki/M%C4%81ris_V%C4%ABtols.
Francisco Martínez on antropoloog. Ta on Eesti Kunstiakadeemia külalisprofessor ja sotsiaalse disaini magistriprogrammi õppekava juht.
