Mida võib oletada?
Indrek Grigor (4/2015)
Indrek Grigor vaatleb Tallinna Kunstihoones eksponeeritud rahvusvahelist fotonäitust “Aegvõte”.
8. X–8. XI 2015
Tallinna Kunstihoone
Kunstnikud: Talia Chetrit, David Claerbout, Daniel Gustav Cramer, Moyra Davey, Haris Epaminonda, Alicja Kwade, Maanantai Collective, Jüri Okas, Ats Parve, Agnieszka Polska.
Kuraator: Anna Laarits.
Ma ei ole kindel, kas seetõttu – või sellegipoolest –, et ma olen tinglikult professionaalne kunstikriitik, sattusin ma Tallinna Kunstihoones näitusel "Aegvõte" erakordse hulga mind viimasel paaril aastal kammitsenud eelarvamuste otsa. Need eelarvamused on seotud ennekõike kunstnike ja kuraatorite valikutega ning puudutavad pea eranditult seda, kuidas meile teoseid esitatakse, mitte niivõrd teoseid endid.
Klassikalisest kontseptualismist kantud esteetika taasaktualiseerimine on kaasa toonud terve rea ühelt poolt justkui traditsiooniga kooskõlalisi "institutsioonikriitilisi" lahendusi teoste eksponeerimiseks, mis teisalt on ise muutunud uuteks dogmadeks, nagu näiteks teose asetamine galerii põrandale nii, et see toetub vastu seina, selle asemel, et teos näiteks seinale kinnitada, nagu tavaliselt. "Aegvõtte" näitusel, kus raamitud ja seinal rippuv foto mõjus värskendava erandina, oli taolise eksponeerimismeetodi suurejoonelisemaks näiteks Haris Epaminonda foto "Untitled #08 p/g" (Nimeta #08 p/g, 2012) galerii trepimademel, mis mitte lihtsalt ei toetunud vastu seina, vaid oli ka poolenisti valge postamendi taha peidetud. Sama vitsaga võib lüüa ka Daniel Gustav Crameri minimalistlikku installatsiooni, mis koosnes seinale naalduvast raudvardast ("VI d", 2014), põrandale asetatud raudkuulist ("V", 2013) ning kahest paberilehtede kuhjast. Põrandal lebasid ka Ats Parve sarja "Nimetada" (2015) fotod, ent kui Cramer lähtus minimalismi kaanonist, siis Parve puhul näis tegemist olevat teose allutamisega näitusekujundusele.
Teisalt on sarnased dogmaatilised kordused kohati ka märksa sisulisemad. Nii on postamendi taha varjuva foto puhul tegemist leitud fotoga. "Leitud objekt" aga on tõenäoliselt üks tähenduslikumaid tehnikaid üldse, viimaste aastate näitusepildis seejuures erakordselt populaarne. Ats Parve teose pealkiri "Nimetada" toob nii reljeefselt esile asjaolu, et näitusel on kuus "Nimeta" teost, et Parve pealkirja võimalik tähenduslikkus mattub teiste ilmse formaalsuse alla ning muutub ise halvimal juhul karikatuuriks.
Ka vormistuslikud klišeed mõjutavad ennekõike teoste sisu. Agnieszka Polska video "Watery Rhymes" (Vesised riimid, 2014) teksti loeb monotoonne ja emotsioonitu, masinlik hääl, mida võib pidada tänapäevase kontseptualismi kohustuslikuks helifooniks. Moyra Davey ruumilised fotod "Of Jane (Green Pipe)" (Jane'ist (Roheline toru), 2014) ja David Claerbout' interaktiivne video ruumist "Untitled (Man Under Arches)" (Nimeta (Mees arkaadi all), 2000) on olukorras, kus "ruum" on rahvusvahelise kunstiargoo kõige sagedamini kasutatud sõna,1 ja neid on väga raske eelarvamustevabalt vaadata. Laualamp näitusesaalis mõjub mulle kriitikuna samasuguse "punase rätina" kui lauaventilaator, mille puudumine näituselt mind siiralt üllatas. Võiksime ka küsida: kus on kohustuslikud broodthaers'likud palmid näitusesaalis? Või miks ei paita kõrvu slaidikarusselli ja/või 16 mm filmi projektori kolin?
Kulisside taga
"Aegvõte" toimub "Tallinna Fotokuu 2015" programmi raames. 2013. aasta "Tallinna Fotokuu" kuraatorinäitus "Kahtluste varjud" Tallinna Kunstihoones oli võrdlemisi sarnase lähtepunktiga. 2013 oli kuraatoriks noor Hollandis elav ja töötav Niekolaas Johannes Lekkerkerk. Tänavu kureeris näitust Eesti päritolu, kuid Hollandis de Appelis kureerimist õppinud Anna Laarits. Kusjuures, Lekkerkerk sattus Tallinna näitust kureerima tänu kuraatoriõpingutele Londonis Royal College of Art'is, kus temaga tutvus "Fotokuu" kunstiline juht Kristel Raesaar. Kui siia loetellu veel lisada samuti Amsterdamis õppivad disainerid ja Gentis HISK programmis osalevad kunstnikud, siis on võrdlemisi lihtne prognoosida, millistest kontaktidest Eesti kunstiloos ajaloolased 50 aasta pärast näituseid koostama hakkavad.
Kristel Raesaar viitab näituse pressiteates nüüdisaegse kunsti meediumijärgsele olukorrale ning mõtestab kogu näitust kui fotograafia kontseptuaalset enesekaemust, kui pilku "iseenda materjalide ja tehnikate omadustele". Ei ole ilmselt mõistlik laskuda uusmaterialistlikust teooriast kantud arutlusse, kuidas iseenese meediumiga tegelemine on meediumijärgne? Mida Raesaar tõenäoliselt öelda tahab, on, et fotograafia tänapäevasel kunstiväljal ei tähenda ainult seintel rippuvaid fotosid. Lahtiseks jääb, kellele seda tõestada üritatakse?
Eesti professionaalsel kunstiväljal on klassikaline fotomeediumi kasutus võrdlemisi tagasihoidlik ning isikliku kogemuse põhjal ütleksin, et see on alles ca viimase viie aasta jooksul kunstnike seas taas populaarsust kogunud. Nii ei tohiks eksklusiivne meediumikesksus olla teema, mis vajab Eesti kontekstis tähelepanu. Sellele pühendatud märkus, millega alustati nii 2013. kui ka 2015. aasta "Fotokuu" põhiprogrammi näituse missiooni selgitamist, tekitas ja tekitab mulle endiselt meelehärmi. Seetõttu on mul hea meel, et lisaks imporditud probleemile ühendab mõlemat näitust ka selgelt jälgitav sisuline joon – fotograafia ja aja suhe. Eesti tuntud fotoguru Peeter Linnap nimetab kõiki fotograafilisi praktikaid ühendava asjaoluna fotoaparaadi katiku liikumise kiirust, mille evolutsioon on mõjutanud ka kõiki fotograafia tahke.2 Ats Parve valgustatud, ent ilmutamata ja kinnitamata, sõltuvalt tootjast erineva hallitooniga fotopaberite jada "Nimetada" on selles valguses justkui essentsiaalne manifest – foto ei ole mitte valguse, vaid ajaga joonistamise kunst.
"Aegvõtte" näituse avateema on liikumine. Avaldaksin siinkohal tunnustust näituse kujundaja Dénes Farkase südikusele anda suur saal pea tervenisti Daniel Gustave Crameri kaheksast väikeseformaadilisest fotost koosneva sarja "Tales 8 (Miami Beach, Florida, December 2008)" (Jutustus 8 (Miami Beach, Florida, detsember 2008), 2009) käsutusse. Saali ristküliku kuju kordas fotodel ümber sarnaste proportsioonidega basseini jalutava ja telefoniga rääkiva mehe trajektoori ja lõi sellega suurepärase ruumilise kontakti foto sündmustiku ja näituse eksponeerimiskeskkonna vahel. Crameri kontseptuaalsete objektide – raudkuul, raudvarras ja kaks pakki pabereid – jaotamine suure ja ühe tagumise saali vahel mõjus aga pigem killustavalt kui erinevate teoste vahel kontakti loovalt.
Daniel Gustav Cramer
Jutustus 8 (Miami Beach, Florida detsember 2008)
2009
8 fotot, 25 x 20 cm
Detailvaade Tallinna Kunstihoones, foto autor Dénes Farkas
Kõik õigused kunstnikul ja galeriidel Sies + Höke ja BolteLang
Samas tuleb möönda, et kujundaja ülesanne ei olnud lihtsate killast, sest olenemata teoste väikestest formaatidest, ängistas ruumipuudus ekspositsiooni igal sammul. Eriti kannatasid Haris Epaminonda minimalistlikud objektid, millest parimas olukorras oli – paradoksaalsel kombel – leitud foto trepimademel. Rohkearvuline ja esinduslik rahvusvaheline näitus on sümboolse žestina suurepärane, ent ruumi ja muude vahendite piirangute järgi vähenõudlike tööde valimine ja kitsastesse oludesse kuhjamine loob kokkuvõttes n-ö provintsiaalmuuseumi efekti, kus eksponeeritakse suurte kunstnike teisejärgulisi joonistusi ja reprosid. Sama efekt kummitas 2011. aastal värskelt kuraatoriõpingutelt Londonis naasnud Maria Arusoo näitust "Kontinuum_kunst kui taju. Ruum kui protsess", mis, tõsi, koondas veelgi märkimisväärsemaid kuulsusi.3 Teisisõnu, sisuliselt ei olnud koolitöö mitte ainult A, vaid suisa A+ peale tehtud.
Kängitsetuse tunnet ei suuda paraku kompenseerida ka tööde võrdlemise hea kujundi- ja teemapõhine seotus. Näiteks Jüri Okase kontseptuaalsed arhitektuurifotod "Vaade aknast I ja II" (1980) ning David Claerbout'i "Untitled (Man Under Arches)", mis kujutab kahte pimedat tellisvõlvikaart, suubuvad mõlemad de chirico'likku ruumimetafüüsikasse, olles nii tinglikuks lahenduseks lihtsa aegvõttelise fotoga avatud teemaarendusele: mees kõnnib ümber basseini. Kusjuures, ka bassein muutub näituse kulminatsiooni ajel krimifilmi detektiivi jälituskaamera võttest metafüüsilise maali allusiooniks.
Sõnaka programmilisuse juures olid mõnevõrra üllatavad Talia Chetriti kaks lausa klassikalist (tähenduses: raamitud ja seinal rippuvat) fotot "Untitled (Street #1)" (Nimeta (Tänav #1), 2015) ja "Untitled (Street #11)" (Nimeta (Tänav #11), 2015), mis kujutasid seisvat ja sammuvat inimest tänaval, millele filmifotograafiale viitavad toonid ja teralisus andsid teatava retroilme. Sarnase ühemõttelisusega üllatas ka Maanantai Collective'i foto autolaternate ulatuse piiril pimedusse suubuvast maanteest "Rabbit Hole" (Jäneseauk, 2013).
Aegvõtte praktiliste näidete järel ning enne metafüüsilisse kuristikku lahustumist läbis aeg näitusel ka ruumistamise etapi. Agnieszka Polska video "Watery Rhymes" muutis aja semantiliseks ühikuks, sõnakehandiks, mida on ent liiga palju, et seda kokku lugeda: "I can't count your body's words. The body of words" (Ma ei saa kokku lugeda su keha sõnu. Sõnade kehand). Reaalteaduslikuma lähtepunktiga kommentaariks oli Crameri "Untitled (Carte du Ciel II)" (Nimeta (Taevakaart II), 2012), mis kujutab, nagu pealkirigi ütleb, tükikest taevakaarti ning on legendi kohaselt kummardus 1860. aastal algatatud ambitsioonikale projektile pildistada üles kõik taevatähed. 70 aasta möödudes loobuti projektist lõplikult, tähti olla liiga palju. Nagu neist näidetest nähtub, käib aja mõõtmine ruumiliste ühikute abil – minut on see distants, mille osuti läbib teie kellal: seetõttu ei pea paika levinud oletus, et kõigi absoluutse kartografeerimise, katalogiseerimise, arhiveerimise katsete taga on soov saada kõiketeadjaks. Kõikvõimsus peitub hoopis surematuses, mis on saavutatav vaid ruumi lõpliku paigale naelutamise kaudu, mis peataks ka aja kulgemise.
Aja paratamatu tsüklilise liikumise levinuimaks sümboliks on peegel, mis läbi parem-vasak suhte nihestamise ei luba isegi identsel olla lõplikult identne. Alicja Kwade loomingus on peeglitel sama oluline roll kui kelladel. Nii on tema peeglite ette rivistatud laualampide rodu "Parallelwelt II" (Paralleelmaailm II, 2009/2015) näituse viimane katse heita valgust teoreetilisele küsimusele, mis meid teisel pool ees ootab, enne kui seisame silmitsi juba ülal mainitud Claerbout'i metafüüsiliste arkaadide poeetika kui aja kogemise meeleülesuse paratamatusega.
Kokkuvõte
Näitust natuke laiemas kontekstis vaadates tunnustaksin esmalt "Tallinna Fotokuud" ja selle kunstilist juhti Kristel Raesaart tasakaalustatud, tiheda ja professionaalse programmi koostamise eest. Nii nagu 2013. aastal, saatis ka tänavu tänapäevasele fotokunstile pühendatud näitust Tallinnas eesti fotokunsti lähiajalugu tutvustav näitus Tartus, ning terve rida rühma- ja isiknäituseid, millele kokkuvõttes ei saa ette heita ühetaolisust. Otse vastupidi, "Tallinna Fotokuu" on koos oma kõrvalprogrammiga üks laiema haardega kunstisündmusi Eestis.
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) propageeritav kuraatori- ja galeristiõppe programm hakkab vilju kandma ja see on iseenesest hea, kuna me oleme siin Eestis põhjusega kurtnud kuraatorite vähesuse üle. Kuid sellele programmile puudub hetkel alternatiiv ja see, ma kardan, annab lõpuks alust ühetaolisuse tekkele. Jääb üle loota, et kuuldavasti peagi Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudi juures avatav kuraatoriõppe programm seab oma fookuse mõnes teises suunas või suudab luua laiema kontaktide võrgustiku.
Indrek Grigor on semiootik, kunstiajaloolane ja -kriitik. Töötab Tartu Kunstimaja galeristina.
1 Alix Rule & David Levine, International Art English. – Triple Canopy, Issue 16, Published from May 17, 2012 to July 30, 2012 (https://www.canopycanopycanopy.com/contents/international_art_english).
2 Vt Peeter Linnap, Fotoloogia. Tallinn: Jutulind, 2008.
3 Indrek Grigor, Kontseptualism provintsiaalmuuseumis. – Eesti Päevaleht 6. VIII 2011.
< tagasi