est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Miks me ei tähistanud oma sünnipäeva? Peatoimetaja seletuskiri

Andreas Trossek (4/2015)

Andreas Trossek peab KUNST.EE 15. aastapäeva puhul sünnipäevakõne, milles räägib kunstiperioodika ajaloost.

 


Lõppeval aastal tähistab kvartaliajakiri KUNST.EE oma 15. sünnipäeva. Ühtegi pidulikku konverentsi või sümpoosioni (kr k symposion, 'koos joomine') me siiski ei korraldanud. Ainuüksi viimased kuus aastat külmutatud honorarifond võtab ära igasuguse pidutsemisisu. Olgem ausad, nagu iga paberil trükitav kunstižurnaal alanud digitaalmeedia ajastul, on ka KUNST.EE puhul tegemist ennekõike nišiväljaandega, sisuliselt prestiižiprojektiga. Mõisted, nagu "kasum", "kapital" või "lisandväärtus", on siin mängus pigem rangelt sümboolsed ja kultuurilised kui fiskaalsed või numbriliselt mõõdetavad. Tõsi, ettetellijate hulga poolest pole väljaandel kunagi olnud nii häid aegu kui praegu. Samuti said ligi aasta eest tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele digiteeritud kõik väljaande varasemad numbrid, mida huviline saab nüüd pdf-failidena väljaande kodulehelt internetis tasuta alla laadida. Tuleb tunnistada, et elu on läinud lõbusamaks, elu on läinud paremaks. Tähtpäeva puhul võlgnen väljaande püsilugejatele seega põhjalikuma selgituse, miks fanfaarid siiski ei hüüa ja vein peolaual ei voola, kuigi võinuks.

Kattes oma veergudel kunsti ja visuaalkultuuri valdkonda, nagu seisab ajakirja impressumis, on KUNST.EE tahes või tahtmata Eesti ajakirjandusmaastikul vastutusrikkal positsioonil, sest Eesti siseturul ei ole teist samas mahus kunstiperioodika väljaannet (aasta lõikes ilmub keskmiselt 400 lehekülge kunstiteaduse ja -kriitika alast lektüüri). KUNST.EE on üks 14-st kultuuriväljaandest kirjastuses SA Kultuurileht, mida rahastab peaasjalikult Eesti Kultuuriministeerium, seejuures ainus eranditult kunstile ja visuaalkultuurile keskenduv perioodikaväljaanne. "Meil on peaaegu et riigi monopol," olen KUNST.EE peatoimetaja ametis olles korduvalt öelnud – naljaga pooleks, aga samas täiesti tõsiselt. Teadagi, kehahoiak kaasneb töökohaga. Kuid siin on ka mõned natuke laiemad teemad, mis tuleks ennetavalt lahti rääkida, ja need puudutavad ennekõike ajalugu.

 

I

Perioodika puhul on kõige tähtsam asi järjepidevus. See maksab, ja mitte vähe. Küsimus on seega, kui suuri tühikuid võib vahele jätta, kui heita pilk ajalukku.

Käesolev kvartaliajakiri asutati 2000. aastal almanahhi Kunst varemetele. "Kujutava ja tarbekunsti almanahh", nagu seisis väljaande päises, asutati 1958. aastal ja selle väljaandmine lõpetati 1996. aastal. Välja andis seda kirjastus Kunst, mis oli siinmail pikki aastaid ainus visuaalsete kunstidega tegelev kirjastus. Vahele jääb peaaegu nelja-aastane tühik. Aeg, mil värskelt kapitalistlikuks riigiks muutunud Eestis ilmus palju päeva- ja nädalalehti (millest enamik küll juba 1990. aastate lõpuks omavahel liideti või kinni pandi) ja mitmed siinsed nimekad kunstiteadlased ja -kriitikud leidsid ennast hommikul ärgates ajalehetoimetustesse palgatuna (näiteks Ants Juske, Heie Treier, Harry Liivrand, Johannes Saar, Mari Sobolov (Kartau) ja Katrin Kivimaa). Peagi selgus siiski, et järjest kuhtuvatest müüginumbritest ja reklaamiandjatelt saadud tuludest vaevu ära elavates ajalehtedes ei jätku kriitikutele paraku ruumi kõike hinge pealt paberile panna ja kunstiinimestele oleks vaja ikkagi ka eraldi perioodikaväljaannet ehk nii, nagu see oli nõukogude ajal.

Aastal 2000 ilmus Heie Treieri eestvõtmisel Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstnike Liidu toetusel käesoleva kvartaliajakirja esimene number, mille ilmumisele Eesti Kultuuriministeerium edaspidi riigipoolse toe alla pani. Jätkuväljaande tol ajal üsna uuenduslikult kõlanud ".ee"-lõpuline ja internetihõnguline bränd (oma kodulehe aadressil ajakirikunst.ee sai väljaanne siiski alles 2009. aastal) sihtis viitena üheaegselt nii tulevikku (Eesti kui tänane "e-riik", kus paljusid teenuseid saab kasutada arvuti juurest lahkumata), olevikku (riikliku "Tiigrihüppe" projekti raames ühendati Eesti koolid 1990. aastate lõpuks internetti) kui ka minevikku, erinedes omaaegse almanahhi brändist vaid kolme tähe- ja kirjamärgi võrra.

Lisaks ilmub KUNST.EE 2012. aastast rööpselt eesti- ja ingliskeelsena, sest visuaalne kunst kipub olema olemuslikult rahvusvaheline nähtus ja valdav osa siinseid kunstnikke ei tegutse juba ammu ainult oma rahvuskultuuri või siseriiklikku kunstiturgu silmas pidades: pressiteated isiknäitustest, osalemisest biennaalidel-triennaalidel või müügikatsetest kunstimessidel väljaspool Eestit on järk-järgult ja peaaegu märkamatult muutunud tavaliseks rutiinseks valdkondlikuks uudisvooks.

 

II

Jätkuväljaannetena on almanahh ja kvartaliajakiri muidugi kaks eri asja. Lihtsaim võimalik võrdlus taandub lühidalt öeldes kasvanud mahtudele ja pingestatumale ilmumisrütmile. Kasvanud kogumaht on ühtlasi korrelatsioonis Eesti taasiseseisvumise järel aset leidnud kunstielu plahvatusliku ekspansiooni, mitmekesistumise ja fragmenteerumisega – mitte kunagi varem ei ole Eesti territooriumil korraldatud niivõrd palju isiknäitusi, rühmanäitusi, kunstikonverentse jms. Tõsi, KUNST.EE ei suudaks vist iialgi katta kõike vabariigi kunstielus toimuvat, kuid väljaande spekter on siiski küllalt laiapõhjaline, katmaks läbitöötatuma retseptsioonikihistusega vähemalt reaalajas diskuteeritumaid ja märkimisväärsemaid kunstisündmusi, et need ei jääks vaid kuluaaride tasandile. "Eesti kunsti peavoolu väljaanne," võiks asja lühidalt kokku võtta.

Programmiliselt teeb kvartaliajakiri KUNST.EE Eesti kultuuriruumis niisiis täpselt sama tööd, mida almanahh Kunst tegi nõukogude ajal – räägib kunsti valdkonnast süvendatud tasandil. Seepärast on ajakirja avalehele trükitud "asutatud 1958". See on ka põhjuseks, miks on ajakirja kodulehel elektrooniliselt tasuta kättesaadavad nii kvartaliajakirja KUNST.EE kui ka almanahhi Kunst varasemad numbrid. Last but not least, see on ka põhjuseks, miks KUNST.EE toimetuse kolleegiumis leiduvad teiste seas almanahhi/kvartaliajakirja väljaandmisega varasemalt seotud olnud inimesed, näiteks kvartaliajakirja asutaja Heie Treier või siis almanahhi viimane peatoimetaja Sirje Helme.

Aasta 1958 jätab mulje, et tegemist on nõukogudeaegse initsiatiiviga ja nii see üldiselt ongi. Kirjastus Kunst asutati mäletatavasti 1957. aastal, Nikita Hruštšovi võimuloleku ajal, mil kirjastusi asutati Eesti NSV-s keskvõimu poolt valdkondade kaupa (kirjandus, kunst, loodus, tehnika, tervishoid jne) ja loodud kirjastuse ülesanne oli anda välja trükiseid eesti kunstist. Ilmusid peamiselt albumid, monograafiad ja uurimused, kuid ka perioodilised almanahhid nagu näiteks Kunst või rohkem rakendusliku suunaga kodukujundusalmanahh Kunst ja Kodu.

On vaieldav, kas ja kui palju oleks asjad arenenud teisti, kui Teine maailmasõda ei oleks Eesti jaoks lõppenud iseseisvuse kaotusega. On nimelt ajaloofakt, et aastatel 1928–1929, ilmus Eesti Kultuurkapitali kujutava kunsti sihtkapitali toetusel ajakiri Taie. "Eesti kunsti ajakiri", ütles ajakirja päis täienduseks. Ilmusid numbrid 1, 2 ja 3 (1928) ja koondnumber 4–5 (1929), ent seejärel väljaandmine soikus.

Ligi 30-aastane auk on ühe perioodikaväljaande jaoks siiski liiga suur selleks, et pidada almanahhi Kunst otseseks ajakirja Taie järjepidevuse kandjaks – pigem saame rääkida Taiest kui eelkäijast; sellest, et seoses omariikluse saavutamisega oli idee eesti kunsti ajakirjast olnud kogu aeg ringel. Seda ideed kasutas okupatsiooni tingimustes ära ennast kohaliku kunstnikkonna seas legitimeeriv nõukogude võim, jõudes Eesti NSV-s kunstialase kirjastamistegevuse tsentraliseerimiseni 1950. aastate lõpuks. (Tõsi, siinkohal on võimalik lõbustatult fantaseerida, et mõnes n-ö alternatiivses reaalsuses võinuks käesoleva kvartaliajakirja nimi vabalt olla TAIE.EE, kui see soomepärase kõlaga sõna oleks juurdunud eesti keeles rohkem kui saksa keelest otse üle võetud "kunst".)

 

 

KUNST.EE 15

Eesti uue kunstialase kvartaliajakirja makett aastast 2000. Disaineriks Tõnu Kaalep. Brändinime "kunst.ee" mõtles välja Sven Kivisildnik. Algne ruutjas formaadi plaan põhines Ameerika legendaarsel ajakirjal Artforum, ent Leonhard Lapin soovitas selle asemel kasutada eeskujuna kodumaist almanahhi Ehituskunst, sest selle trükikulud olid optimaalsemad.
Foto autor Andreas Trossek.



III

Niisiis võib teatud üldistustasemel öelda, et KUNST.EE tähistab 2015. aastal mitte ainult oma 15. aastapäeva, vaid ühtlasi ka oma 57. sünnipäeva. Et mitte öelda 87. või isegi 105. sünnipäeva – näiteks ajakirja Noor-Eesti ("Kirjanduse, kunsti ja teaduste ajakiri", nagu ütleb aastatel 1910–1911 ilmunud ajakirja päis) vaatlusspektrisse kaasamine võimaldaks kodumaise kunstiperioodika ajalugu veelgi pikendada, rääkimata juba varasematest Noor-Eesti albumitest (1905–1915), mida illustreerisid samuti eesti kunstnikud.

Faktid on faktid, kahtlemata. Teisalt käivad mäletamine ja unustamine alati käsikäes. Ajalugu sõltub paljuski tõlgendamisest, kuid tõlgendustööd on tehtud vähe: Eestis sisuliselt puudub akadeemilisel tasemel läbi töötatud kunstiperioodika ajalugu. Ülikoolides kaitstud kunsti(ajaloo)alastes lõputöödes viidatakse küll rutiinselt siin ja seal ilmunud artiklitele, kuid laiemat pilku tsiteeritud materjali kontekstile praktiliselt pole. Siin oleks hädasti vaja interdistsiplinaarset, s.o rööpselt ajakirjanduse ja kunstiajaloo keskset lähenemist uuritavale ainesele. Ma ei suuda tegelikult välja tuua ühest põhjust, miks seda senini tehtud pole. Eesti väiksus? Valdkonna väiksus? Keeruline spetsiifika? Uurijate laiskus?

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis pole näiteks tänaseni kaitstud ühtegi lõputööd, mis käsitleks almanahhi Kunst või sellele järgnenud kvartaliajakirja KUNST.EE Eesti kultuuriperioodika maastikul (pisteliselt on uuritud kunstinäituste kajastamist ajalehtedes Postimehes, Eesti Päevaleht ja Äripäev). Sama pilt avaneb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis, Tartu Ülikooli kunstiajaloo kateedris ja Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis kaitstud lõputööde pealkirju vaadeldes.

Tõsi, õnneks on Tartu Ülikooli ajakirjanduse uurijad lõppeval aastal teinud algust kultuuriväljaannete kasutajaskonna uuringuga, kompides seda, mis puudutab lugeja teadlikkust. Ja, tõsi, õnneks on ka Tallinna kunstiuurijad üht-teist juba kirja pannud, rääkides sellest, mis puudutab ajalugu. Näiteks Linda Kaljundi ja tema jalajälgedes Andres Kurg on mõlemad süvitsi uurinud almanahhi Kunst ja Kodu rolli nõukogudeaegse elukeskkonna kujundajana – seda ennekõike Andres Toltsi koostajaks oleku ajal – ja ka Elnara Taidre ei ole Tõnis Vindi loomingut käsitledes tema uuenduslikku kujundajatööd almanahhis Kunst maha vaikinud, kaugel sellest. Ent need on ennekõike kunstiajaloole distsipliinina tüüpilised loojakesksed uurimused, kus fookuses pole lõpuks mitte niivõrd mingi süsteem, vaid ikka ja jälle pigem geniaalsest kunstnikust üksikisik.

Samas on almanahhi Kunst mõnel pool nimetatud ka üheks avangardsema sisuga kunstiajakirjaks terves Ida-Euroopas, kuid küsimusele, milles see "avangardsus" täpsemalt seisnes või avalikult väljendus (ideoloogia?), me akadeemilisest keskkonnast vastust ei saa. Või siis, mis täpsemalt olid need (poliitilised?) põhjused, mis võimaldasid käesoleval kvartaliajakirjal osaleda 2007. aastal Kasselis ambitsioonikas projektis "documenta 12 magazines", kus üle maailma oli kokku kogutud ligi sadakond kunstiajakirja ning Balti riikidest ainsana jäi sõelale just käesolev väljaanne?

Kas kunstiperioodika ajalugu ei ole siinse akadeemilise maailma jaoks siis tõepoolest piisavalt "seksikas" uurimisteema? Või on kunstiajakirjadest tsitaate kalastavad (kunsti)uurijad kunstiajakirjadega lihtsalt niivõrd ära harjunud, et nende ilmumist paradoksaalselt ei märgatagi? Kui aga akadeemilises keskkonnas midagi uuritakse, siis järelikult on see nähtus tähtis; ent kui ei uurita, siis järelikult…

 

IV

Ühiskond laiemalt on pahatihti harjunud nägema kunstiajakirjandust vaid kunstnike suuvoodri ühemõttelises rollis: kunstiperioodika on diskursiivne paik, kus kunstnik teeb oma mõtted laiemalt avalikuks või saab väljendatud mõtetele kriitilist vastukaja. Mina räägin kunstiperioodika ajaloo puhul aga vaikimisi kunstikirjutusest (jooksev kriitika, intervjuud, esseed, portreelood jms) kui eraldiseisvast distsipliinist, mille toimimise kontekst on rööpselt kunstiajaloo kirjutamise ja massikommunikatsiooni jätkuprotsessides. Selle uurimine eeldab ajakirjandusliku ja kunstiteadusliku tööriistakasti kätte võtmist. Kuulata tuleb üheaegselt kunstnikku, kriitikut, kunstiajaloolast, ajakirjanikku ja meediauurijat – ja treenimata kõrvale võib see kahtlemata mõjuda kakofooniana.

Kunstnikud mõõdavad kunstiajakirjanduse olulisust sageli oma näopiltide või teoste reproduktsioonide hulga põhjal. Kirjastused on harjunud mõõtma väljaannete elujõulisust ettetellimisnumbrite alusel. Meediasotsioloogid teevad omakorda ankeetküsitlusi, küsides piiratud valimilt inimestelt, kuidas mingi artikkel meeldis. Iga vaatlusmetoodika annab otse loomulikult valdkonnast mõnevõrra erineva üldpildi, killukese spektrist. Kui aga meediakeskne kvantitatiivanalüüs kohtuks mõnes tulevases uurimistöös kunstiteadusliku kvalitatiivanalüüsiga, võiksime ehk teha juba ka sügavamaid järeldusi sellest, kas, kellele ja milleks kunstiajakirjandust Eestis üldse vaja on, ja milline on selles jätkuprotsessis käesoleva väljaande roll.

Tuleb töötada, pidutseda võib ka hiljem.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet