est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Minu Prantsusmaa õpingud

Aili Vahtrapuu (3-4/2009)

Aili Vahtrapuu kirjutab Heie Treieri palvel oma doktoriõpingutest Sorbonne’is

 

Asudes Pariisi kesklinnas, Ladina kvartali südames, on Sorbonne’i Ülikool vanemaid ja suuremaid Euroopas, olles asutatud 12. sajandil. 1253. aastal lõi Robert Sorbon, teoloogiaõpetaja Notre-Dame’i kloostrist, omanimelise kolledži. Seal õppisid vaesed üliõpilased ja preestrid, kes said stipendiumi. Juba siis nõudsid esimesed neli fakulteeti – teoloogia, õigusteadus, meditsiin ja vabad kunstid – sisseastumisel kompetentsuseksamit. Sõna “fakulteet”, mis tuleb ladinakeelsest sõnast facultas, rõhutas kompetentsust.

Kunstide osakonna ruumid asusid enne renessansiaega Seine’i-äärsel Fourarre’i tänaval, kus õppejõud ise üürisid õppetööks ruume. Kunstide fakulteedis oli palju suuri õpetajaid, kes õpetasid Aristotelese teadust ja metafüüsikat d’Averroès’i ratsionalistlikus traditsioonis. Université Paris 1 Panthéon-Sorbonne, hulga hilisem nähtus, oli esimene prantsuse ülikoolikeskus, mis koondas enamuse distsipliinidest: majandusteadus, kunstid ja inimteadused, juriidilised ja poliitilised teadused.
 
Pärast sündmusi 1968. aasta mais lagunes Pariisi Ülikool seitsmeks uueks ülikooliks. Paris 1 Panthéon-Sorbonne sündis õigus ja majandusteaduste (Panthéon) fakulteedi ja keele- ja inimteaduste fakulteetide (Sorbonne) osalisest ühinemisest. Minu juhendaja Pierré Baque initsiatiivil ehitati uuesti üles kunstide fakulteet, mis taasavati 1973. aastal.
 
Tänapäeval on Paris 1 Panthéon-Sorbonne üks suurimaid Prantsusmaa ülikoole üle neljakümne tuhande üliõpilase, 14 õppe- ja uurimiskeskuse ning 5 instituudiga. Kaasaja ja vanade traditsioonide ristumispunktina on see suurepärane Euroopa teaduste, rahvusvaheliste suhete ja uuringute õpingutepaik 21. sajandi Euroopas. Siirdusin Prantsusmaale 1996. aastal huvist kineetilise kunsti vastu. Võlus selle lai diapasoon, mis hõlmas kõike alates Jacques de Vaucason’i, Jaquet Droz’i androididest kuni Nicolas Schöfferi luminodünaamikani.
 
Valisin Pariisi 8. Ülikooli, mis tundus uuenduslik. Siin olid õpetanud mitmed suurkujud, nende hulgas Gilles Deleuze, kunstiosakonna loojana oli tegutsenud tehnoloogilise kunsti isa Frank Popper. Tema fundamentaalsed kunsti ja tehnoloogia arengut puudutavad teosed “Origins and Development of Kinetic Art”, “Technological to Virtual Art”, “Art, Action, and Participation”, “Art of the Electronic Age” olid muljetavaldavad. Mantlipärijana tegutses siinses tehnoloogilise kunsti ja multimeediakeskuses Edmond Gouchot.
 
Õppeprotsess viis mind kokku Euroopa kaasaegses kunstiloos tuntud nimedega: Jean-Louis Bossier (kaasaegse meedia kursus virtuaalruumidest), James Durand (digitaalkunstikursus), Bernard Gerboud (valgus kui materjal, selle praktikumid, teooria). Eriti huvitav persoon oli professor Georges Bloess, tema aastane saksa kultuuriruumile suunatud kirjandust, muusikat, kunsti analüüsiv kursus (Hölderlin, Rilke, Wagner, Nietzsche).
 
Meie tööd lähtusid tihti Itteni, Albersi, Kandinsky, Bachelard’i, Merleau-Ponty uurimustest. Pariisi 8. Ülikooli magistriõppes (1996–1998) käsitlesin oma töös tunnetuspõhist linnaruumi. Katsetasin erinevate veekujunditega, uurisin nendega kaasnevaid helinähtusi, nende psühholoogilist mõju inimese alateadvusele. Tegin sellel teemal ka mitmeid katsetusi kunstiloomingus. Tekkisid lemmikud, nagu näiteks Liliane Lijn jne.
 
Hilisemad auditiivse linnaruumiga seonduvad uurimused said mul alguse huvist Merce Cunninghami ja John Cage’i tegevuse vastu. Näitena võiks tuua Cunninghami tantsukompanii tantsuetendusi Cage’i “mürade” saatel ja Cunningham-Cage’i esimesed katsed vältida noot-noodilt muusika ja tantsu vastavust Black Mountain College’is, mis oli tähenduslik paik kunstide katalüsaatorina viiekümnendatel. Kui Cunninghami credo väitis, et liikumine pole emotsioon, tasub meenutada, et Goethe, puudutades proportsioonide, rütmide delikaatset teemat ruumis, oli alati imestanud tantsukunsti tekitatud heaolutunde üle, mis tekkis, vaatamata kehtestatud reeglitele. Siit minu ühe hilisema teemaarendusena emotsioonide tekkimine ja regulatsioon. Huvi on pakkunud just tundelisus oma ruumilistest objektidest lähtuvates ilmingutes, tema võime olla ühelt poolt tunnetuslik, pannes meid reageerima, andes meile ülevaadet objekti kohalolust, teisalt afektiivsus, mis tekitab meis emotsioone.
 
Põnev on olnud jälgida probleeme teiste sünkroonsete kunstide suhetes. Näitena on ju ka ooper ja tants tõstatanud visuaalse ja auditiivse vastandumise probleemi esteetikas. Huvitav teada, et Merleau-Ponty, üks tähtsamaid fenomenolooge, on alati rõhutanud vastupidiselt visuaalsust propageerivatele arhitektuuriteoreetikutele, et ka linnaruum peaks suhestuma inimkeha liikumisega. Kas aga arhitektuuril võiks olla tantsukunstiga linnaruumis midagi ühist? Ka silmsidemes inimese liikumine võiks ju olla linnas loogiline... Kunstide süntees on olnud ka üks teemadest, mis läbinud minu loenguid Eesti Kunstiakadeemias kümne aasta jooksul.
 
Panthéon-Sorbonne’i Ülikoolis tehtud doktoriuurimuses “Heliliste vormide uued kooslused, kunsti ja arhitektuuri suhete revitaliseerimisel”,jätkas mõttelõnga jakeskendus kuulmis- nägemistaju koosmõjudele inimese alateadvuses ja sellest tingitud eelistusolukordade tekkele urbanistlikus keskkonnas. Peatusin oma töös ka mitmetel helinähtustel, mis kaasaegses psühhoteraapias kasutusel – anamnees, mask, reverberatsioon, kupüür, remanence, ubiquite, deburau jne. Otsides võimalusi nende kasutamiseks seostes kaasaegses linnaruumis toimivate kunstidega, olen püüdnud jõuda sellise sotsiaalse ruumi tekitamiseni, mis toimiks oma interaktiivsuses katalüsaatorina.
 
Need ruumilis-vormilised otsingud on seadnud eesmärgiks ka uute lahenduste leidmise võitluses linnamüra ja sellest tingitud elanike stressiga. Üheks minu töö eesmärgiks on olnud tähelepanu pööramine kuulmis-nägemistaju[1] kõrval ka teistele meeltele (haistmis-, maitsmis-, kompamismeel), mis on kaasaegses visuaalsusele orienteeritud keskkonnas kadumas. Just kontakt reaalsega ehk puudutuse osatähtsus tunnetusprotsessis on see, mida fenomenoloog Merleau Ponty rõhutab oma töös pealkirjaga “Nähtav ja nähtamatu”[2].

[1] Peame nägemis- ja kuulmismeelt autoritaarseks, vaimseks, unustades, et neil on eelis mõjuda distantsilt. Siit ka nende kollektiivne kontemplatsioon, mis tõestab juhtunut.
[2] Merleau-Ponty, Le visible et l’invisible. Paris: Gallimard, 1964, lk 250.
< tagasi

Serverit teenindab EENet