est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Mõeldes koos merega

Annika Toots (2/2023)

Annika Toots analüüsib Diana Tamane näitust "Meri – see oledki sina" Tallinna Linnagaleriis ja Kristina Õlleki näitust "Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes" Kogo galeriis.

 


31. III–4. VI 2023
Tallinna Linnagalerii
Kuraator: Siim Preiman

31. III–20. V 2023
Kogo galerii


"Veri, sapp, rakusisene vedelik; alla neelatud väike ookean, metsik märgala meie soolestikus; hüljatud ojad otsivad teed meie seest väljapoole, vesisest üsast vesisesse maailma: me oleme veekogud."
Astrida Neimanis1

 

 

Seda, kui tihedalt on meie elu seotud vedelikega, märkame me enamasti alles siis, kui miski on korrast ära: kui sinivetikate vohamise tõttu ei saa suvekuumuses ennast meres jahutada või takerdume supeldes plastikrämpsu; kui põhjavesi on pruun või kraanivesi pole joodav; kui kehasse koguneb mõne organi häire tõttu liigset vedelikku või me tunneme kohutavat, peadpööritavat janu. Ligi kolm neljandikku meie planeedist on kaetud suurte sügavate ookeanide ja meredega, mis tekitavad meis samaaegselt nii uudishimu kui hirmu – oleme maismaaloomad ning ookeanipimeduses tegutsevad olendid ja kogu mereökoloogia tundub kummastav ja võõras maailm. Kuid ometi on meis endiski need keerulised ja võõrastavad vesised süsteemid, mis meid elus hoiavad ja tihedalt välise keskkonnaga seovad: oleme poorsed olendid, vesi on meis pidevas liikumises, meie hingamine ja higi on samuti osa maakera veemaastikust.

 

 

 

Diāna Tamane
Hingamine (sarjast “Meri – see oledki sina”)
2021–2023
Akvarellvärv ja tušš paberil
Foto autor
Andrus Kannel
Kunstniku loal

 

 

 

Mered ja ookeanid on võimsad metafoorid, mida on luule, kirjanduse ja maalikunsti kaudu sajandeid kujutatud. Tüüne meri, tormine meri, merelt tõusev udu, karidele tüürinud laevad – meremaal on omaette traditsiooniline kunstižanr, mida tavaliselt iseloomustab rõhutatud esteetiline distants inimese ja looduse vahel. Praegusel antropotseeni ajastul püütakse kunstis rohkem agentsust anda ka mitteorgaanilisele ja mitteinimlikule (olgu selleks loomad, taimed, kivimid, bakterid või vesi), et mõista ümbritsevat enama kui inimmaailmana ja vähendada juba 17. sajandist pärinevat antropotsentristlikku lõhet looduse ja kultuuri vahel. Üha enam püütakse mõelda "koos"2 ümbritseva keskkonnaga – nagu teevad seda ka Diāna Tamane ja Kristina Õllek oma isiknäitustel, mille lähenemine meretemaatikale on palju nüansseeritum ja tundlikum kui ohutust kaugusest kontrollimatut "metsikut" loodust kujutav meremaal.

Diāna Tamane näitus "Meri – see oledki sina" Tallinna Linnagaleriis ja Kristina Õlleki näitus "Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes" Tartus Kogo galeriis tegelevad merega kahel väga erineval viisil. Mõlemal kunstnikul on fotograafiataust, kuid nimetatud näitustel on nad liikunud traditsioonilisest fotomeediumist üsna kaugele – nii kaugele, et Diāna Tamane näitus koosneb akvarellidest ja Kristina Õlleki installatiivne näitus keskendub suuresti orgaaniliste-mitteorgaaniliste materjalide kooslustele, mh ka soolakristallide ja vetikakihtide kasvatamisele. Mõlemad kunstnikud on liikunud kaamera tagant vahetult materjali juurde ning ühel või teisel moel on nad jõudnud merega koos mõtlemise juurde – koos vee, lainete, tõusude ja mõõnadega, tsüklite, kivimite, bakterite ja vetikatega ning sellega, kuidas inimesed on nendesse keerulistesse vesistesse süsteemidesse kaasatud.

Diāna Tamane väljapanek käsitleb merd kui metafoori – kui midagi, mis oma tõusude ja mõõnadega eksisteerib sisemerena meis kõigis ning on ühtaegu nii intuitiivne kui ka meditatiivne. Meri on Tamane akvarellides kohal abstraktse ja tunnetuslikuna: kirkad ja helged värvid, mis meenutavad sooja suvepäeva, keha külge kleepunud liivateri, lainete uinutavat rütmilist sahinat, poolavatud silmi, tulikuuma liiva seest õhkavat soojust ja jahutavat meretuult. Kuigi mitte kesksel kohal, on meri olnud siiski ka varem mitmete Tamane teoste kõrvaltegelane: teoses "Sa ei saa mind päriselt endale" (2014–2018) jutustab kunstnik, kuidas veekogu on midagi tuttavlikku, mida ta võõras keskkonnas alati otsib ning mis tekitab äratundmist ja kuuluvustunnet. Samuti on suurem osa tema pikaajalisest fotoprojektist "Poolarmastus" (2008–2022) pildistatud isa suvilas Lätis, Kursīšis, mis asub Läänemere liivase rannariba vahetus läheduses.

"Meri – see oledki sina" on veega seotud nii sisuliselt kui vormiliselt. Abstraktsete akvarellide loomine on kehaline kogemus, mis on seotud hingamise ja aeglustamisega ning võimaliku parema maailma ette kujutamisega. Akvarellide loomisel on Tamane keskendunud vee ja hingamise omavahelisele seotusele – pintsliga vesise värvi laialikandmisi paberile on ta sidunud sisse- ja väljahingamiste lainetega.3 Tamane jaoks peegeldub meie sisemises ringluses meri ja vastupidi – meri peegeldab meile seda, kes me oleme – meie emotsioone ja tundeid, hirme ja rõõme. Arvestades, et meie kehast moodustab 60–90% vesi, tundub mõte, et me olemegi veekogud, mis on seotud teiste veekogudega, üsna arusaadav ja isegi lohutav.

Kuid kui liikuda abstraktselt tasandilt edasi ning vaadelda süvitsi peegelpilti, mis peitub mere kui metafoori taga, siis jõuame (mere)vee materiaalse aspektini. Hingamine koos merega takerdub, sest meri on lämbumas. Seoses põllumajanduslike väetiste jõudmisega merevette, suurenenud reostusega, meretemperatuuri tõusu ja aeglase veevahetusega on Läänemeres tekkinud hapnikuvaesed piirkonnad, nn surnud tsoonid, mis järjest suurenevad ning ähvardavad Läänemere ökosüsteemi. Hapnikuvaegus ehk hüpoksia on teema, millega oma näitusel "Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes" tegeleb Kristina Õllek, kelle installatiivsed teosed toovad kokku nii Läänemere vee, lubjakivi, meresoola, bioplastiku kui ka tsüanobakterid. Näituse taga on aastatepikkune mereökoloogiat puudutav uurimistöö, mille erinevaid tahke on ta avanud isiknäitustega Eestis ja mujal. Õllek läheneb merele geopoliitilisest, merd koloniseeriva ja ekspluateeriva "hinnasildistava" majanduse perspektiivist. Ka Õllek kujutab ette tulevikku, kaasates teostesse siinsete merevete siluri ajastusse kuuluva mineviku ja hüpoksilise oleviku, kuid see tulevik pole nii helge, seda lämmatavad ja pimestavad massiliselt vohavad tsüanobakterid.

Millist peegelpilti meist näitab seega meri, mis peitub metafoori taga – meri molekulaarsel tasandil? Seda peegelpilti võiks iseloomustada "toksilise subliimsusena" – reostunud meremaastikuna, mis enamasti paistab sulnis ja ülev ning vaid üksikutel juhtudel või lähedasel vaatlusel näitab välja endas peituvaid toksiine, reostust, prügi ja mereökoloogiat ohustavaid peamiselt inimtegevusest põhjustatud muudatusi. Jennifer Peeples on kirjeldanud "toksilise subliimsuse" terminit kui pinget, mis tekib koha, objekti või situatsiooni toksilisuse teadvustamisest, olles ise samal ajal selle müstilisuse, suurejoonelisuse ja aukartust tekitatava mõju lummuses.4 Sama efekti annab ka Diāna Tamane ja Kristina Õlleki näituste vaatlemine dialoogis: ühelt poolt meri kui müstiline ja suurejooneline metafoor, mis peegeldab meile meie enda hingeseisundeid, kuid teisalt peitub selles peegelpildis palju rohkemat – aastasadu kestnud hooletu ja ekstraktivistlik suhtumine ümbritsevasse keskkonda, kus kasumi saamise eesmärgil on ohverdatud terveid ökosüsteeme. Me kõik oleme ka see meri.

 

 

1 Astrida Neimanis, Bodies of Water. Posthuman Feminist Phenomenology. London, Oxford: Bloomsbury Publishing, 2017, lk 1.

2 Koos mõtlemine (ingl thinking with) tekitab võimaluse mõelda keerukatele ja omavahel tugevalt läbipõimunud inim- ja enam-kui-inimsuhetele, kaotades ja hägustades piire "meie" ja "nende" vahel. Või nagu on öelnud Karen Barad: "Me ei saa teadmisi väljaspool maailma seistes; me teame, sest me oleme osa maailmast." (Karen Barad, Meeting the Universe Halfway: Quantum Physics and the Entanglement of Matter and Meaning. Durham: Duke University Press, 2007, lk 185.)

3 Vt: https://klassikaraadio.err.ee/1608916160/delta-29-martsil-piirideta-arhitektuur-liina-kalvik-di-na-tamane/1105bfb3b5a89122b190fc47162508d6.

4 Jennifer Peeples, Toxic Sublime: Imaging Contaminated Landscapes. – Environmental Communication. A Journal of Nature and Culture, December 2011, lk 375.

 

 

Annika Toots on kunstiteadlane ja kuraator.

< tagasi

Serverit teenindab EENet