"Music from the Death Factory" [1] : TDK
Maria Juur (3-4/2009)
Näitust “TDK” EKKM-is (Põhja pst 35) vaatab (ja kuulab) Maria Juur
Lava
TDK on üks kassetimark, mis mulle üheksakümnendaid, (raadiost) lindistatud muusikat ja lapsepõlve meenutab. EKKM-is toimunud näituse “TDK” reklaamkujundiks oligi kassett, mis tekitas peas kohe seose, et tegu on helikunstinäitusega.[2] Päris vale see ei ole, sest ei maksa alahinnata kogu ürituse muusikalist kujundust: lisaks eksponeeritud multimeedia-installatsioonidele kulmineerus liigagi lühikest aega (viis päeva) väldanud näitus pühapäevaõhtuse peoga, kus esinesid bändid ja DJ-d. Toimus n-ö päris kontsert.
Nagu päris oli ka EKKM-isse ei tea kust tekkinud baar. Minu küsimuse peale, kas see sinna ka pärast näitust jääb, ei tahtnud “TDK” organisaator Neeme Külm konkreetselt vastata, kuid mulle näis, et vastus oli pigem jaatav. Mine võta kinni, mis see baar siis nüüd oli, kas suhestuv esteetika à la Rikrit Tiravanija või siis hoopis alternatiiv läheduses paiknevale privaatklubile Shah, kus suitsetamine lubatud (selle erinevusega, et Malle Leisi maalide asemel on väljas Marco Laimre ja JIM-i tööd ning interjöör meenutab remondieelses/postapokalüptilises konditsioonis KuKu klubi). Nähtavasti mõlemat, sest tegelikult tunnistas Külm, et plaanis on muuta, õigemini laiendada EKKM-i profiili ning teha sellest populaarne kontserdipaik ja koht, kus saaks niisama hängida.
Profiilimuutusena võiks ehk vaadelda ka “TDK” näitust üldisemalt. Ei saa jätta välja toomata, et kui seni on EKKM-is toimunud peamiselt vanemate kalade kureeritud noorte ja väga noorte kunstnike näitused, siis “TDK” eristub selle poolest, et osalenud kunstnikud olid vanemad, kahtlemata rohkem ennast kehtestanud. Sealjuures keeldus näituse korraldaja Neeme Külm endale võtmast kuraatori tiitlit, väites, et tema idee oli eelkõige leida piisavalt iseseisvad ja algatusvõimelised kunstnikud ning avada “TDK” nime all korraga hoopis mitu personaalnäitust. Ent ka “TDK” kui tervik kõlas päris kenasti kokku.
Mingis mõttes sai näituse võtmetööks Neeme Külma enda installatsioon “Lava”, mis asus õues, EKKM-i hoovis. Seda lava saab ühelt poolt pidada massiivseks skulpturaalseks objektiks pealkirjaga “Lava” ning intelligentsete vaatajatena võiksime mõtiskleda selle vormi erinevate tähenduste üle jne. Teisalt toimis ta kenasti ka... lavana, muutes oma funktsiooni hetkel, mil kunstinäitusest sai rokk-kontsert. Lisaks tekib sümpaatne assotsiatsioon sellest, et EKKM-i vahetus läheduses asub Tallinna Linnahalli suur kontserdisaal ning Neeme Külma lava on sellega võrreldes kuidagi pisike ja marginaalne, hoovi ära peidetud ning vene superstaaride asemel esinevad seal hoopis kohalikud alternatiivmuusikud. Nii et nagu baar EKKM-is, nii on ka lava nagu päris. Või siiski mitte? Sest hoolimata tõepärasusest meenutas see väike valgete seintega lava kahtlaselt valget kuupi ja edastas külastajani teadmist sellest, et viibitakse kunsti kontekstis – olgu siis inimene sellest teadlik või mitte.
Külm nentis ka ise, et näitus üritas veidi vaatajaga mängida või tema kogemust lavastada ning installatsioon “Lava” ja üleöö tekkinud baar on kahtlemata selle kavatsuse illustratsiooniks. Piinlik tunnistada, kuid õnnestus töid otsides paar korda ka ära eksida ja segadusse sattuda, kangutada uksi, mis jäid suletuks. Tähenduslik oli näiteks alljärgnev episood: kuivõrd ma külastasin näitust selle lahtioleku viimasel päeval ja parajasti toimusid õhtuse kontserdi ettevalmistused, siis astusin kogemata bändidele mõeldud ruumi, kus mulle teatati lakooniliselt: “See siin on backstage.”Põhimõtteliselt oli aga kogu “TDK” näitusel mõttelinelavatagune (“Lava”-tagune), kus niite tõmbasid näituse korraldajad-kunstnikud. Fool me once, shame on me. Fool me twice, shame on you. Või oli vastupidi, ah ükskõik.
Dikson T tulek
Järgmiseks lahendamist vajavaks müsteeriumiks kujunes küsimus, kes peitub aliase Dikson T taga. Sai sel teemal spekuleeritud ning seejärel saadetud Marco Laimrele nõudlik SMS, et viimane tõe paljastaks ja/või ennast üles annaks – tema oli kujunenud peamiseks kahtlusaluseks, kuivõrd kolmest installatsioonist moodustunud tervik mõjus liigagi “eksperimentaalsemiootiliselt”, kui kasutada Anders Härmi sõnu Laimre metoodika kohta. Ent ilmnes, et Dikson T nime taga varjab end tegelikult Taavi Talve, pool kunstnikeduost Johnson & Johnson. Dikson T sai ellu kutsutud vähemaltüheks näituseks ning Talve paljastab nime etümoloogia kohta nii palju: “Mis nimesse puutub, siis Dikson on isiklikumat laadi müra, samas ikka mingil seoselisel Johnson > Dikson joonel, ja T olen ma ise. Kui Malcolm X lisas oma eesnimele X-i, siis pidi see tähendama, et tema nimi on temalt ära võetud. Mingisuguse tagurpidi loogika järgi ma võtan Diksoni nime selle T-ga endale.”[3]
Dikson T töö “Margaret Thatcheri inglise keele kool” lähtub siin regioonis nii populaarsest “inglise keele kooli” vormist (vt nt The Karl Marx School of English Language Venemaal, The Elfriede Jelinek School of English Language Eestis), kuid uuritav ideoloogia on vasakpoolsest kaugel. Dikson T kasutab Raudse Leedi, Margaret T poolt 1975. aasta konservatiivide parteikongressil peetud kõnet (Free Society Speech),mille enim tsiteeritud koht oli järgmine: “inimesed on ebavõrdsed, kuid meile on iga inimene võrdselt tähtis.” Punane LED-kiri vastuvaidlemist ei kannata. Kuid 2009. aastal, mil neoliberalismi möödalaskmised ja globaliseeruva maailmamajanduse hädad on rohkem kui aktuaalsed, mõjub sedalaadi mõtteavaldus üsnagi õõvastavalt. Ka Dikson T rõhub õõvaefektile, lindistades kõnet aina ümber ja ümber, nii et sellest saab arusaamatu ja häiriv müra.
Nähtavasti täiesti taotluslikult ja samuti häirivalt hakkab Thatcheri-tööga kokku kõlama kõrvalsaalis eksponeeritud Dikson T teos “Free Radio”. Taas kord on keskseks mõisteks “ideoloogia” ja selle suhe massimeediaga.[4] Üle näituseruumi kõlab raadio, kust kuuleme president Ilvese erinevatel pidulikel sündmustel-tähtpäevadel peetud kõnesid, millele on eeskätt omane eestluse, kultuurilise järjepidevuse jms rõhutamine. Kuulates tekkis selline seos: kui Peter Greenaway mütoloogias on keskne number 92, siis Dikson T-l saab selleks 91 – eeldan, et isotoopide arvuga ei ole siin aga mingit pistmist, pigem viitab raadiosagedus 91 FM aastale, mil Eesti Vabariik taasiseseisvus. Installatsioonis on kasutatud ka videoklippi, milles noor Ronald Reagan räägib külma sõja ajal asutatud ja kuni 1972. aastani CIA poolt spondeeritud Raadio Vaba Euroopast, mille eesmärgiks oli teatavasti idablokis n-ö (lääne) tõde levitada. Lisaks on eksponeeritud klipp tänapäevastest Berliini poliitilistest raadiopiraatidest, kelle saatuseks on tegutseda legaalse ja illegaalse levi piiril. Kokkuvõttes tekib küsimus, kes siis kelle häälega ja kelle nimel õigupoolest räägib. Dikson T osutab taasiseseisvunud Eestis maad võtnud rahvusluse puhangule, kas või sellele, et igat sorti ersatz öö- ja punklaulupidusid avab meil ka tänapäeval president. Eestlusest, tundub, on võimalik kõnelda ainult paatoslik-pateetilises (loe: ideoloogilisel alusel konstrueeritud) kõnevormis. Aga mida teha, kui ma seda ei usu?
Driimerid vs skiimerid
“TDK” kõige pompöössem töö oli kahtlemata Raul Kelleri (heli)installatsioon, mis viis vaataja mõttes kuskile kuuekümnendatesse, kineetilise kunsti (kuigi Kelleri töös vibreeris ainult heli), vilkuvate tulede ja värviliste masinate, aga miks ka mitte modifitseeritud cloudbuster’ite,st soundbuster’ite[5] maailma. Keller kasutab Baskini teatri poolt ärapõlatud dekoratsioone, tsirkusetelki; Anneli Porri arvates kohtuvad objektis “ühtaegu imetlus ja jälestus, soov jõuda paljude kuulajateni ja leida heakskiitu, ent soovimatus teha heli-töö asemel niisama palagani”.[6] Sellise “jalad kindlalt maa peal” tõlgendusega on raske mitte nõustuda, ent teisalt võiks Kelleri tööd vaadelda ka kui idealistlikku ja eneseküllast heliinstallatsiooni, asja iseeneses, mis kasutab elementidena ringi kujundit (telgi põhiplaan, kaks batuuti) ja vibreerivat heli – muidu veidi nutuse olemisega dekoratsioonidki omandavad teatava suurejoonelisuse kontekstis, kus vaataja tõmmatakse kaasa sfääride võnkumisse, ning kaovad aeg ja ruum.
Heli ja pilti otse ajas ja ruumis tootis ka Taavet Janseni ja Maike Londi multimeedia-installatsioon, mille keskseks tegelaseks oli armastust otsiv piksel. Taas olen sunnitud võtma romantiku positsiooni ja käima Anneli Porri “jaheda” tõlgenduse[7] kõrval välja veidi leebema visiooni. Jansen & Lond kasutasid katkendit lo-fi pioneeri Wreckless Ericu loost “Whole Wide World” (1977), mis oma pidevas algamises ja katkemises mõjus kui lõputu eelmäng. Wreckless Eric otsib loos temakest, ka ekraanil uitavat pikslit võiks vaadelda kui armastuse palverändurit. “Whole Wide Worldi” annab muideks ka WWW-ks lühendada ja juba satumegi pikslite maailma. Nähtavasti pole siinkohal siiski mõistlik laskuda diskussioonidesse Delfi Date’i üle või väita, et praegusel Facebooki ajastul olemegi kõik vaid “pikslid ekraanil”. Töö on pigem hermeetiline, piksel keset värvivälju on kui sootu yin (või yang) keset kaost, otsimas oma teist poolt.
Kokkuvõtteks
“TDK” näitus oli igas mõttes intensiivne, nii külastajale kui organiseerijatele-kunstnikele. Kestes vaid viis päeva, lõppes see peoga ning järgmisel päeval meenutas korraldajatele olnut tõenäoliselt vaid pohmell ja kohustus tööd maha võtta. Laisk külastaja tahaks muidugi kohe viriseda, et kui on tegu hea näitusega, siis miks mitte seda kaks nädalat lahti hoida jne. Aga lisaks muudele kvaliteetidele on lühiajalisus ja kaduvus tihti just need aspektid, mis toimunud näituse ja/või sündmuse (ja võib-olla oligi “TDK” rohkem sündmus kui näitus) eriliseks ja eksklusiivseks muudavad. Mängu võib tulla ka “see-oli-parim-pidu-ja-ma-ei-käinud-seal” tunne. Isiklikus plaanis pani kogu sündmusele punkti mõni päev pärast “TDK” lõppemist tühjas EKKM-is veedetud pärastlõuna, mil läbi teise korruse lae veel Kelleri dream machine’i jõulist undamist kostis.
Maria Juur on Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudi tudeng.
[1] Kuula Throbbing Gristle’i samanimelist EP-d 1976. aastast.
[2] Teisalt ka seos kunagiste noorte luuletajate kogumike, nn kassettidega – avaldati koos kõige erinevamaid, kuid kahtlemata väärt autoreid.
[3] Autori kirjavahetusest Taavi Talvega (15. 10. 2009).
[4] Vt ka kolmas “TDK”-l eksponeeritud Dikson T töö “Baudrillard. Tähenduse implosioon meedias” (2009). [5] Cloudbuster’i konstrueeris 1950. aastate algul Wilhelm Reich – aparaadi eesmärgiks oli pilvede energia transformeerimise abil vihma välja kutsuda. Soundbuster võiks siinkirjutaja visiooni järgi olla midagi, millega püüda heli ning teha sellest midagi muud, või siis püüda ükskõik mida, ning teha sellest heli.
[6] Vt Anneli Porri, TDK: helinälg EKKMis. – Sirp 15.10.2009.
[7] “Tänu Internetile ja p2p failijagamissüsteemidele eraldab mingi loo või artisti kuulamise soovi ja reaalset kuulamist ainult paar minutit. Iha saab rahuldatud viivitamatult, ei mingit edasilükkamist.” Ibid.
7.–11. 10. 2009
“TDK” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM)
Osalesid: Dénes Farkas & Eemil Karila, Taavet Jansen & Maike Lond, Raul Keller, Neeme Külm, Dikson T
< tagasi
