est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Must ruut

Leonhard Lapin (2/2015)

Eesti avangardiklassik Leonhard Lapin kirjutab Kazimir Malevitši ikoonilisest "Mustast ruudust", mis on olnud tähtsal kohal ka tema loomingus.

 

20. III–9. VIII 2015
Kumu kunstimuuseumi graafikakabinet
"Musta ruudu metamorfoosid. Malevitši tõlgendused Eesti kunstis"
Kunstnikud: Arnold Akberg, Janno Bergmann, Sirja-Liisa Eelma, Aleksei Gordin, Villem Jahu, Flo Kasearu, Kiwa, Leonhard Lapin, Tanja Muravskaja, Ats Nukki, Enn Põldroos, Hanno Soans, Ülo Sooster, Andres Tolts.
Kuraator: Elnara Taidre.

 

Kazimir Malevitši (1878–1935) "Must ruut", 20. sajandi modernismi ikooniline teos, oli esmakordselt esil 1915. aastal, väljapanekul "Viimane futuristlik piltide näitus 0,10" Petrogradis. Futurist Malevitš oli lõplikult muutunud suprematistiks1 ning talle oli järgnemas hulk ustavaid õpilasi (UNOVIS) ja jäljendajaid. Vene ikoonidele iseloomulikult oli must ruut 39 suprematistliku lõuendi keskel paigutatud ruumi nurka, üles.

Kuidas sündis must ruut? Malevitš ise on kirjeldanud seda nii: 1915. aasta kevadel, maalides oma õpilaste keskel Petrogradi ühes õunaaias kubofuturistlikku teost, kattis ta lõuendi äkki valge värviga ja maalis keskele musta ruudu. Pärast sellist ilmutust oli ta sedavõrd vapustatud, et ei saanud kolm ööpäeva süüa, magada ega töötada.2 Pärast seda hakkasid õpilased teda prohvetiks pidama – mis on iseloomulik vene õigeusu kultuurile, aga ilmselt mõtles nii ka meister ise. Seejärel kirjutati enamik tema õppetunde ja esinemisi üles, halbadel aegadel aga jaotati õpilaste vahel osadeks, mistõttu Malevitšist säilinud kirjalik materjal on tohutu. See on võimaldanud viimase kahe kümnendi vene kunstiuurijatel, kes lõpuks seni salastatud materjali kasutada saavad, täpselt kindlaks teha ka ühe või teise teose ja sündmuse aja ja koha. Nii on ka esimese musta ruudu maaliga (79,2 x 79,5 cm), mille röntgeniga tuvastatud alumine, kubofuturistlik teos on viimaste uurimuste tulemusena võimaldanud dateerida just 1915. aasta kevadesse, mitte aastasse 1914, mida mõned artiklid on varem väitnud. Segadust on tekitanud muidugi see, et Malevitš on maalinud üle kümne musta ruudu, viimase veel aastal 1929. Juba nimetatud Petrogradi näitusel oli mitu eri suurustes musta ruutu.

Ometigi on must ruut ka Malevitši varasemas, futuristlikus loomingus esinenud. 1913. aasta sügisel lavastati Petrogradis vene futuristliku helilooja Mihhail Matjušini (1861–1934) ja poeedi Aleksei Krutšonõhhi (1886–1968) avangardistlik ooper "Võit päikese üle", mille kubofuturistliku lavakujunduse ja kostüümid lõi Malevitš. Lavaeesriide ühe elemendina esineb seal must ruut, aga ka teised suprematistlikud kujundid.3 Üldse peetakse 1913. aastat vene kõrgkultuuri suurejooneliseks finaaliks, millele järgnevad segadused, sõjad ja aastakümneid väldanud kommunistlik terror – tagantjärele on Malevitš 1913. aastat nimetanud "suprematistlikuks aastaks". Musta ruutu võib kohata ka juba Malevitši kubofuturistlikes maalides, see on kesksel kohal 1914. aastal loodud teoses "Kompositsioon Mona Lisaga" (ühes samal ajal loodud töös domineerib hoopis helesinine ruut ning teises roosa ristkülik). Seega elas Malevitšil juba 1914. aasta futurismi sees suprematism.

Malevitši loomingu vaimsest algest on räägitud vähe.4 Tuttavate käest Peterburist õnnestus mul kunagi saada vene underground-filosoofi Nikolai Fjodorovi (1829–1903) kogutud teosed, mida lugedes selgus tema ilmne mõju Malevitšile.5 Fjodorov, kelle avaldamist pealinnas keelas vene õigeusu kirik, oli mõjustatud Konfutsiusest. Vaatamata tõrjutusele suhtles ta oma Moskva Tšetkovski raamatukogutoas tollase vene eliidiga – Lev Tolstoi, Fjodor Dostojevski, Aleksandr Bloki ja paljude teistega –, jõudes oma kuulsuse tippu pärast surma, kui kõik keelud olid kadunud.

Väheoluline pole ka teada, et tema õpilaseks oli vene kosmonautika isa Konstantin Tsiolkovski (1857–1935), kes hakkas tema ideed kosmose vaimsustamiseks praktikas realiseerima. Idee Maalt lahkumisest oli ka Malevitši teooria üks peateemasid, ta nimetas oma suprematistlike kompositsioonide vabas ruumis (kus puuduvad alumine ja ülemine, parem ja vasak) hõljuvaid geomeetrilisi kujundeid "Maa sputnikuteks". Kui Nõukogude Liit oma esimese satelliidi Maa orbiidile saatis, nimetati seda samuti sputnikuks – pole ju palju arvata, et seda tegi mõni võllaroog-konstruktor, kes austas Tsiolkovskit ja teadis Malevitšit.

Enda loodud kõrgemat eetikat, kus inimene kui looduse mõistus peab ise maailma paremaks kujundama, nimetas Fjodorov supramoralismiks (vrdl – suprematism). Kosmiliste protsesside reguleerimisega saavutab inimene Fjodorovi järgi võidu surma üle (vrdl – võit päikese üle). Ka Malevitš on pidevalt rõhutanud: minu maalikunst ei kuulu Maale! Kunstniku arhitektoonid on aga otseseks Fjodorovi templi-idee kehastusteks: templis, nagu näiteks Egiptuse püramiidides, kus on säilitatud esiisade vaimsus, on kehastatud uue maailma projekt. Kui laskuda suurmehe filosoofiliste tekstide nüanssidesse, leiame veelgi rohkem ideede lähedust.

Fjodorovile lisaks on Malevitšit vaimselt mõjutanud ka budism, mis muutus Peterburis 19. ja 20. sajandi vahetusel aktuaalseks tänu sellele, et pealinnas oli õppimas ja kauplemas palju burjaate, kes siia uhke templi püstitasid. Kui uurime lähemalt, siis kuni enamliku kontrrevolutsioonini, mis kiiresti kõik vaimsed liikumised hävitas, võib Kaug-Ida vaimsust kohata paljude juhtivate Peterburi loovisikute teostes ja maailmakäsitlustes. Malevitški rõhutab esemetut maailma, kritiseerib manufaktuurset tootmist ja ühiskonnaelu, kus inimesed peavad kandma maske, loovutades tarbimisele oma vabaduse. Kas see pole tänapäevalgi aktuaalne?

Oma musta ruutu, mida vanemad kriitikud tõlgendasid kunsti surmana, pidas ta hoopis kõikide võimaluste aluseks, nii nagu taoistid ja budistid peavad kõige aluseks tühjust. Võrreldes varasema kunstiga oligi must ruut tühjus ja sellest meelt mõlgutades võime me minna mistahes teise maailma – see on justkui must auk, kuhu kõik aine ja energia neeldub, aga sünnib sealt ka uuesti. Just sellisena ongi must ruut ikoon – kuhu me võime vaimselt sukelduda, et tajuda elu sügavust.

Teadaolevalt esimest korda avaldati Malevitši must ruut Eesti kultuuritrükises, almanahhis Kunst (nr 55/1) 1979. aastal.6 Kujundasin väljaande nii, et selle esikaanel oli must ruut ja tagakaanel punane ruut. Artikli ilmumine Malevitšist ja radikaalne kujundus vihastasid ametnikke tõsiselt, kusjuures toimetamise käigus kõrvaldas tsensuur sellest artikli tema sõbrast, ja ütleksin, et ka vaimsest isast, Mihhail Matjušinist. Viimane tegeles muusika ja kirjanduse kõrval kontseptuaalse kunsti ning värviõpetusega, olles samuti mõjustatud Fjodorovist. Minu tegevus almanahhi kujundajana lõpetati, toimetaja Sirje Helme jäi veel üle noatera ametisse. Kommunistist kunstiteadlane Kaalu Kirme käsitles meie pahategu Eesti Kompartei väljaandes Eesti Kommunist ning Karl Vaino nimetas oma tähtsas poliitilises aastakõnes "tagurlikku" väljaannet. "Kuulsaks" saime – ja seda kõike tänu Malevitšile!

Selle aasta kevadel avati Malevitši musta ruudu 100. aastapäeva tähistamiseks ka väike akadeemilise kallakuga näitus Kumu kunstimuuseumis. Tänuväärt tegu, ent noor ja teemaga vaid pealispindselt kursis olev kuraator ei ole ekspositsioonis suutnud esile tuua selget kontseptsiooni. Näitusel, kus puuduvad musta ruuduga seotud olulised eesti dokumendid, on kõrvuti meisterlike ja Malevitšit sügavamalt tundvate kunstnike töödega sellele täiesti võõrad, tehniliselt saamatud, suprematismi lausa naeruvääristavad teosed. Tagatipuks mannetu dollarimärk mustal ristkülikul (vihje kunstis lühikest aega figureerinud noore vene aferisti Aleksandr Breneri 1997. aasta Malevitši maali rikkumisele Amsterdami Stedelijki moodsa kunsti muuseumis) ning viletsalt maalitud, prügikasti musta avaust vaatav paadialune. Keegi laseb musta ristkülikut ka püssist, justkui tema oleks võimeline hävitama meistrist võimsama kunstimaailma – või väljendab püssimees viha oma saamatuses.

Nalja võib mistahes autoriteedi pihta visata, nimetades seda tänapäeva kõikelubavas maailmas postmodernismiks, aga seda ei tehta riigi esindusmuuseumis, mis on täidetud tõsiselt võetava kunstiga. Kumu pole, oma staatusest lähtuvalt, lapselike katsetuste galerii. Tuletan siinkohal meelde, et erinevalt skandalist Brenerist, võttis Malevitš loomingut ning õpetamist väga tõsiselt. Tähtsam kui maal oli selles tegevuses mõtteviis, sügav pürgimus purustada tol ajal valitsenud sotsiaalseid ja vaimseid illusioone, luua uus inimene – kes aga ei kanna tänapäeval enam meistri taotlust välja. Olgu aeg kui kapitalistlik tahes, olgu kultuur kui palju ajaviiteline – ei tohi unustada, et mõõde, millega saab inimene, kes on ajaline, igavikuga suhelda, on sügavus. See kasvab meie selgest meelest ja soovist mitte elada vaid tarbiva imetajana. Malevitš ei mänginud ruutude, ristkülikute, ringide ega ristidega – ta üritas inimest kõrgemale tõsta, paisata mitte satelliitide, vaid vaimsesse kosmosesse.

Et Malevitšit mõnel pool ikka veel mõistetakse, kõneleb elamus Peterburi Vene Muuseumi peahoone ekspositsioonist, mis algab puhast vaimsust kuulutavate vene ikooni klassikutega, eesotsas Andrei Rubljoviga, ja lõpeb Kazimir Malevitši modernistliku ikooniga – lõpp ja algus haakuvad, nagu meie elugi.

 

Leonhard Lapin on eesti kunsti elav klassik, üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid.

 

 

1 Mõiste "suprematism" tuletas Malevitš oma lemmikkeelest, poola keelest, ja see väljendas maalikunsti kõrgeimat taset. Malevitši vanemad olid poolakad ja tema esimese, 1927. aasta välisreisi esimene peatuskoht oli Varssavi. Sündinud Kiievis, oli ta tihedalt seotud Ukrainaga ning nimetas end ka selle maa kunstnikuks. Vene kunstnikuks pole ta end kunagi pidanud, kuigi venelased seda väga tahaksid ning on isegi taotlenud tema tööde toomist Amsterdami Stedelijki moodsa kunsti muuseumist Venemaale.

2 Kõik siin esitatud faktid põhinevad teosele "Казимир Малевич. Собрание сочинений в 5 томах" (Kazimir Malevitš. Kogutud teosed viies köites. Moskva: Gileja, 1995–2004).

3 Vene futurismi allikaks on, erinevalt selle suuna rajajatest itaallastest, mitte uus masinkultuur, vaid slaavi ürgkultuur – Igor Stravinski muusikas šamanistlik rütm, Aleksei Krutšonõhhi luules vanavene lihtrahva palved, Kazimir Malevitšil vanavene ikoon. Ometigi oli nende looming üpris sarnane itaallastele, mis justkui kinnitaks tänapäeva Tehnobia kontseptsiooni (L. L. kontseptsioon, mille ta avalikustas 2006. aastal. – Toim.), et tehnoloogiline maailm, selle erinevad arenguetapid, on inimmaailmaga looduses võrdsed.

4 Lääne uurijad (sest vene kunstiteadlased pääsesid Malevitši kirjatöödele ligi alles pärast perestroikat, arvan, et alates 1990. aastaist), kes teda rahvusvaheliselt tutvustasid, ei omanud samuti neile ligipääsu ega osanud tihti ka vene keelt. Mäletan, et kui mulle Leningradi Vene Muuseumi keldris näidati Malevitši teoseid, milliseid olin varem kohanud vaid Moskvas Kostakise erakogus, näidati mulle ka kappi meistri käsikirjadega, öeldes, et siia me ei pääse. Et Malevitšit sügavamalt mõista, tuli teha tõelist detektiivitööd – leida näiteks üles tema õpilane Pavel Kondratjev, jõuda veel vaid üksikuid töid omavate erakogujateni ning võtta Venemaale kaasa tähtsad ametlikud paberid ja pudel Vana Tallinna, et pääseda Vene Muuseumi kogudesse. Ometigi andsid kõik need inimesed lahkelt teavet, sest austasid ukraina kunsti suurt meistrit. Tänuga meenutan neid.

5 Nikolai Fjodorovist avaldasin 1987. aastal artikli "Surma vastu võitleja" Soome kunstiajakirjas Taide (nr 5), eesti keeles ilmus see raamatus "Leonhard Lapin. Kaks kunsti" (Tallinn: Kunst, 1997).

6 Artikli autor on musta ruudu dateerinud valesti, aastasse 1913, kuigi peaks olema 1915. Toimetajal polnud sel ajal mingit võimalust neid fakte kontrollida.

 

 

Must ruut

Leonhard Lapin
Must ruut
1980, sügavtrükk
Kõik õigused kunstnikul ja Eesti Kunstimuuseumil

 

 

Tsitaadinurk:

"Käesolev näitus on tagasihoidlik pühendus 20. sajandi kunsti ikooni Kazimir Malevitši (1878–1935) maali "Must ruut" 100. sünnipäevale. Pretendeerimata ammendavale käsitlusele, soovib see sellegipoolest pakkuda põnevat ja mitmekülgset valikut "Musta ruudu" tõlgendustest Eesti kunstnike töödes. [---] "Vormide null", visuaalne tabula rasa "Must ruut" on ülilihtne ja samas avatud tähendusega kujutis: autori silmis oli see uue kunsti algelement ja ühtlasi avangardi esteetika lõputu potentsiaali sümbol. 1920. aastatel hakkas Malevitš käsitama suprematismi universaalse süsteemi, elukeskkonna ümberkujundamise mudelina, mis ulatus esemete ja ruumikujunduse teostustest uue arhitektuuri ja kosmoseaparaatide visioonideni. Malevitši kavandite tuumaks oli sageli musta ruudu motiiv; ta tegi "Musta ruudu" maalist autorikordusi (teadaolevalt 1923., 1929. ja umbes 1931. aastal) ning signeeris selle kujutisega oma kirju ja töid. Musta ruudu märki kandsid varrukatel Malevitši õpilased; seda kujutati tema kirstul pea kohal ja hauamärgil. Seega muutus "Must ruut" Malevitši kunstnikumütoloogia oluliseks osaks, laiemalt aga – avangardi radikaalsust sümboliseerivaks teoseks, millest ei pääse ei moodsat ega ka postmodernset kunsti käsitledes. "Musta ruudu" kordusi tegid Malevitši õpilased juba tema eluajal; hilisemaid tõlgendusi, nii vene kui ka lääne kunstis, on raske kokku lugeda. "Mustast ruudust" on saanud kaasaegse kunsti nurgakivi, mille otsa komistab iga noor kunstnik: seda lahti mõtestades, aga ka sellele kui kunstimaailma fetišile vastu hakates ja seda dekonstrueerides. Tänu rohketele hommage'idele ja tsitaatidele on "Must ruut" ammu lahkunud autori omistatud tähendusväljast: sellest on saanud omaette tegelane, kes elab iseseisvat elu teiste kunstnike töödes. Selle protsessi on tabavalt kokku võtnud Riikliku Vene Muuseumi näituse "Musta ruudu seiklused" (2007) pealkiri, mis on kaudselt inspireerinud ka siinse väljapaneku ideed. [---] Esimesena Eesti kunstnikest uuris ja tutvustas süstemaatiliselt Malevitši ideid, küll juba Teise maailmasõja järgsel perioodil, Leonhard Lapin. Tema kontseptualistlik kunst on paljuski ajendatud suprematismist, siin leidub nii heroiseerivaid kui ka iroonilisemaid "Musta ruudu" tõlgendusi. Lapini SOUP '69 aegse mõttekaaslase Andres Toltsi sarjas "Formularid" (2004) on aga must ruut üks paljudest motiividest, mis sürrealistlikult sekkuvad nõukogude blankettide bürokraatlikku maailma [---]."

 

Kumu kunstimuuseumi pressiteade 18. III 2015 (http://kumu.ekm.ee/syndmus/musta-ruudu-metamorfoosid-malevitsi-tolgendused-eesti-kunstis/).

< tagasi

Serverit teenindab EENet