est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

"Naerame alati, et meie pered toetavad meid ja sel moel toetavad nad ka Ukraina kunstimaastikku."

Andreas Trossek (3/2023)

Lizaveta Herman ja Olha Balašova
Usutleb Andreas Trossek




Andreas Trossek (AT): On huvitav, et meie intervjuu toimub inglise keeles. Kui mind valiti KUNST.EE peatoimetajaks, otsustasin muu hulgas, et ajakiri peaks ilmuma üleni kakskeelsena. Nii et kui seda lehitseda, siis üks veerg on eesti ja teine inglise keeles. Mõte on selles, et kunst on alati rahvusvaheline ja tõlkimine aitab n-ö sõnumit levitada. Tuleb ju arvestada riigi rahvaarvuga, mis on Eestis vaid napilt üle miljoni. Tähendab, meil on väike riik!

 

Olha Balašova (OB): Jah, ainuüksi Kõjivis elab vähemalt kaks korda nii palju inimesi.

 

Lizaveta Herman (LH): See on tõesti väga oluline. Näiteks pidin koostama Eesti Kunstiakadeemias meie antud ajalooloenguteks kohustusliku kirjanduse nimekirja. Ukraina kunsti kohta on aga väga vähe inglise keelde tõlgitud materjali. Nii et lõpuks ei koosnenud lugemismaterjal tekstidest, mida pidasin oluliseks või mis minu uurimisteemat kõige paremini esindavad, vaid lihtsalt neist tekstidest, mis on inglise keeles kättesaadavad.

Enne täiemahulise sõja algust tõlgiti ka nii mõnigi teos inglise keelde, aga neid oli pigem vähe. Näiteks koostasime Olhaga raamatu Ukraina kunstist 1960. aastatel (Koost. Lizaveta Herman, Olha Balashova, The Art of Ukrainian Sixties. Kyiv: Osnovy Publishing, 2020. – Toim.). Meil õnnestus raamat tõlkida ja välja anda, nii et nüüd on see inglise keeles olemas. Teos pole küll internetis saadaval, aga vähemalt saame teha artiklitest üliõpilastele jagamiseks PDF-faile.

 

AT: Milline on keelepoliitika teie rahvusgaleriis?

 

OB: Töötasin kolm aastat Ukraina rahvusliku kunstimuuseumi arendusdirektori asetäitjana. Alustasin 2017. aastal ja samal aastal loodi Ukraina Kultuuri Sihtasutus. Kui meil õnnestus sihtasutusest raha saada, avaldasime katalooge ja muid väljaandeid nii ukraina kui ka inglise keeles – selsamal põhjusel, miks ilmub kakskeelsena teie ajakiri. Ent kunstile pole lihtne rahastust hankida. Selles on probleem! Ja kuna olukord meie kultuurivaldkonnas on nii ebakindel, peame mõnikord tegema asju põlve otsas – isegi Ukraina rahvuslikus kunstimuuseumis –, sest vahendeid lihtsalt napib.

 

AT: Meil Eestis on sarnane sihtasutus tegutsenud alates 1994. aastast, kui taasasutati Eesti Kultuurkapital. See jagab laiali alkoholi, tubaka ja hasartmängude pealt kogutud maksuraha. Aga kui ma õigesti aru saan, siis Ukraina Kultuuri Sihtasutuse näol on tegemist justkui Ukraina kultuuriministeeriumi käepikendusega.

 

OB: Sihtasutus on kultuuriministeeriumi alla kuuluv eraldiseisev juriidiline isik, mille loomiseks võeti vastu eraldi seadus. Tegemist on uut tüüpi projektipõhise asutusega, kus toetuste jagamise üle otsustab eksperdikomisjon.

 

LH: Komisjoni liikmed valitakse välja avalikul konkursil enne iga uut toetuste taotlemise perioodi.

Ekspertide valiku bürokraatia teeb protsessi üsna keerukaks. Aga see on vajalik. See lisab läbipaistvust. Varem toetused määrati ja kuigi selline süsteem ei olnud otseselt korrumpeerunud, ei olnud olukord ka sellest eriti kaugel.

Kõigele vaatamata suhtutakse Ukrainas avalikesse rahadesse endiselt kahtlustavalt, eriti kuna võib jääda mulje, et kogu raha "on laiali jagatud" juba enne, kui keegi sellest üldse midagi kuuleb. Süsteem pole niisiis kaugeltki täiuslik ja pälvib endiselt palju kriitikat. Sellest hoolimata võib toimuvat pidada revolutsiooniks. Varem ei liikunud nüüdiskunsti valdkonda üldse riigi ega ministeeriumi raha, sest alati oli kusagil mõni rahahädas ooperimaja, teater või rahvakultuuri üritus.

 

AT: Kui vaatleksite praegust olukorda, üldistaksite ja lihtustaksite, siis kuidas teile tundub, kas Ukrainas rahastab praegusaegset kunsti riik või erasektor oligarhide näol (näiteks Veneetsia kunstibiennaalil alati nii silmapaistev Viktor Pintšuk)?

 

OB: Ütleksin, et Ukrainas rahastatakse tänapäevast kunsti erasektori vahenditega, kuid need vahendid tulevad pigem meie peredelt, mitte oligarhidelt. Lihtsalt on vähe kunstnikke, kes ilma selle toetuseta rahaliselt hakkama saaksid. Naerame alati, et meie pered toetavad meid ja sel moel toetavad nad ka Ukraina kunstimaastikku!

 

LH: Ma ei ole päris nõus. Kindlasti on Olhal õigus selles mõttes, et mitmeid olulisi asutusi juhivad n-ö rohujuuretasandilt tulnud inimesed – ja meiegi kuulume nende hulka. Ja selleks, et niisugust asutust juhtida või ennast finantseerida, on vähemalt alguses vaja toetust, kas või natukenegi. Seega on õige rääkida summadest ja sellest, kust tuleb lõviosa rahast. Kuid rahastus on ikkagi avaliku ja eraraha kombinatsioon, lihtsalt kummagi puhul räägime eri suurusjärkudest. Näiteks tegutseb Kõjivis PinchukArtCentre, mida rahastab ilmselgelt see inimene, kelle nime keskus kannab. Samuti leidub suurettevõtete toega käima lükatud algatusi. Kuid sellised projektid ei ole tavaliselt "mängumuutjad". Need on lihtsalt eraraha toel sündinud projektid, mis ei lähe kunagi erahuvidest kaugemale ja see on ka põhjus, miks neil puudub laiem kõlapind.

Üsna suur mõju on olnud Euroopa Liidult – näiteks Briti Nõukogu ja Goethe Instituudi sugustelt institutsioonidelt – saadud toetustel, eriti alates 2014. aastast. Ma arvan, et see mõju on olnud hea. See on omamoodi "pehme jõud", mis viimastel aastatel on väljendunud pigem Ukraina kunsti toetamises ning demokraatlike väärtuste esiletõstmises ja edendamises kui näiteks saksa keele populariseerimises.

Oluline mõju oli ka Ukraina Instituudil, mille kultuuridiplomaatiline tegevus avas palju uksi. Sama võib öelda ka Ukraina Kultuuri Sihtasutuse kohta. Jällegi – asjad võiks paljuski olla paremad, aga vähemalt on kõik need asutused midagi ära teinud.

 

OB: Jah, sul on õigus. Näiteks Veneetsias jääb kõigile silma Pintšuki nimi. Kahjuks ei ole Ukraina riigi sees tehtud ponnistusi mujal maailmas väga näha. Jah, meil on olemas väikesed eraalgatused. Ja võib-olla õnnestub mõnel kunstnikul rahvusvahelisele areenile jõuda ja seal endale nime teha – nii nagu õnnestus näiteks R.E.P. rühmitusel. Kuid see oli läbinisti nende endi saavutus, mitte mingite institutsioonide või riigi toetuse tulemus.

 

AT: R.E.P. rühmitus? Sõltumatu kuraator Rael Artel kutsus nad 2000. aastatel päris mitu korda Eestisse. Aga kas teil Ukrainas 1990. aastatel George Sorosi fond ka oli?

 

LH: Oli. See oli väga tähtis asi.

 

OB: Oli tõesti.

 

LH: Oskame Sorosi fondi väärtust hinnata ainult seetõttu, et oleme seda teemat hiljem uurinud – meie Olhaga ei käinud 1990. aastatel veel isegi keskkoolis. Kuna sellest ajast ei ole säilinud korralikku arhiivi, pidime tuginema infonatukesele, mis praegu saada on. Teame, et Ukrainas toimus palju olulisi kohaliku ja ka rahvusvahelise kunsti näitusi. Nii et see oli omaette fenomen. Samas ei olnud sellel otsest mõju ega selgeid tagajärgi, vähemalt minu hinnangul mitte.

Meediakunst on hea näide. See oli Sorosi keskuse jaoks oluline fookus. Neil oli Ukrainas ennenägematu tehniline varustus ja meediakunsti alal spetsiaalselt koolitatud kuraatorid. Aga kui meediakunsti toetamine lõppes, siis terve see asi ka kadus – põlvkonna jagu kunstnikke ja kuraatoreid sellise suure kultuurinähtusena.

Arvan ka, et Sorosi keskus aitas kaasa kuraatoritöö institutsionaliseerimisele. Muidugi ei tekkinud kuraatorinäitused ainult tänu Sorosi keskusele, kuid selle roll oli märkimisväärne. Aga kui raha kokku kuivas, lakkas ka keskuse mõju.

 

OB: Minu meelest oli Sorosi keskusel kaudsem mõju. See aitas kasvatada uut kunstiprofesionaalide, kunstnike ja kunstikorraldajate põlvkonda. Ja see oli põlvkond, mis rajas uued institutsioonid.

 

LH: Selle koha pealt olen sinuga nõus.

 

AT: Ma arvan, et Eestis oli üsna samamoodi. 1990. aastate Sorosi keskus oli legendaarne asutus, sest neil oli rohkem raha kui kultuuriministeeriumil. Ja kunstnikele see loomulikult meeldis!

 

LH: Sama siin.

 

AT: Samas sai see aeg suhteliselt kiiresti läbi ja kui Soros ennast koomale tõmbas, mindi läbirääkimistele kultuuriministeeriumiga. Ja kui tuua vaid üks näide, siis see väike kontor siin Tallinnas korraldab tänini Eesti rahvuspaviljoni Veneetsia kunstibiennaalil. Nii et see on nende legendaarsete aegade otsene pärand.
Tegelikult ütleksin, et isegi praegu võib tõmmata selge eraldusjoone: kõik Sorosi-eelne on veidi kahtlane – selline "Nõukogude Eesti kunst" –, aga kõike Sorosi-järgset tajutakse meil "normaalse" kaasaegse lääne kunstina. Huvitav, kas Ukrainas oli samamoodi?

 

LH: Ei, ma ei ütleks nii. Ukraina lääneosas valitses hoopis teistsugune olukord, võib-olla seetõttu, et Lvivi Sorosi mõju ei ulatunud. Näiteks Ukraina esimene rahvusvaheline biennaal "Impreza" (1989) toimus Ivano-Frankivskis. Sorosi keskus oli lisaks Kõjivile veel ka Odessas. Nii et Ukraina on ainus riik, kus oli kaks Sorosi keskust.

 

OB: Kui Venemaa välja arvata.

 

LH: Kui Venemaa välja arvata. Kuid ärme seda V-sõna valjusti välja häälda, see ei ole lubatud. Samas on raske hinnata Sorosi keskuse mõju Ukraina kunstimaastikule tervikuna, sest selle raskuskese jäi peamiselt Kõjivisse – veel üks asi, mida kritiseeriti.

Tegelikult – ja see mõte tekkis mul alles meie vestluse käigus – oli Sorosi keskusel positiivne mõju: ilma selleta oleks Venemaa kunstimaailm Ukrainas veelgi mõjukamaks kujunenud.

 

OB: Olen nõus.

 

LH: Ja Vene mõju oli arvestatav, sest kahe riigi vahel oli tugev ühendus – nii Harkiv kui Kõjiv olid Moskvaga tihedalt seotud. Tagantjärele mõeldes tundus see toona vaat et loomulik – Moskvas oli nii palju rohkem võimalusi ja see oli vaid ühe öise rongisõidu kaugusel.

 

OB: … ja seal oli ka rohkem institutsioone, mis olid ka arenenumad.

 

LH: Nii et ajaloolises mõttes täitis Sorosi keskus oma põhimissiooni – aeglustada Nõukogude/Vene mõju.

 

OB: Absoluutselt.

 

AT: Aga Veneetsia biennaal – on see oluline? Sest kui vaadata kaarti, siis Ukraina on n-ö vanale Euroopale palju lähemal kui Eesti.

 

LH: Kõik püüavad jõuda Veneetsiasse. Esimene Ukraina rahvuspaviljon avati 2001. aastal ja enam kui 20 aasta jooksul saatis iga paviljoni skandaal. Alati oli mingi jama! Pean silmas tõelisi skandaale, mitte ainult kriitikat, vaid tõsiseid rusikavõitlusi – mõnikord sõna otseses mõttes. Iga kord läheb midagi valesti, aga miks – põhjused on muidugi keerukad.

Esiteks tellib tööd Ukraina kultuuriministeerium, mis ei ole aga suutnud kehtestada selle jaoks selget korda. Ja probleem on selles, et nad ei anna projektidele lihtsalt raha, vaid peavad lisaks tegelema ka korraldusliku poolega. Teiseks, Veneetsia on asendus kõigele sellele, mida meil ei ole. Niisiis tahavad kõik sinna pääseda. Ukrainas pole nüüdiskunsti muuseumi, kus kunstnik saaks korraldada retrospektiivi, tema looming ei jõua avalikkuse ette ja nii tundubki, et ta kunstipraktika ei teostu kunagi. Nagu enne rääkisime, on Ukraina kunstnikud rahvusvahelisel areenil alaesindatud. Ukrainas puudub kunstiturg, seega ei õnnestu saavutada rahalist edu jne. Nii et kõige selle tõttu on Veneetsia biennaal ainus tõeline võimalus. Muidugi leidub ka rohkelt kriitikat ja irooniat, kuid paljude inimeste jaoks on seal osalemine oluline eesmärk – sa pead sinna välja jõudma, et ennast kehtestada.

2022. aastal olin koos kolleegide ja oma kommertsgaleriiga üks Ukraina rahvuspaviljoni kuraatoritest. Oleme üsna võimekad rahastuse hankijad – see on üks põhjus, miks meid valiti – ja kunstnik, kellega kandideerisime, on üks suuremaid praegu elavaid Ukraina kunstnikke (ja on au, et ta lubas meil end esindada). Naersime, et meie paviljon on esimene, mida ei saada skandaalid. Ja siis…

 

OB: Ja siis algas sõda.

 

 

Lizaveta Herman on kuraator ja kunstiajaloolane ning 2018. aastal avatud Kõjivi nüüdisaegse kunsti galerii The Naked Room kaasasutaja. Ta oli 59. Veneetsia kunstibiennaali Ukraina paviljoni (Pavlo Makov) üks kuraatoreid.


Olha Balašova on kunstiajaloolane, kuraator ja kriitik ning Kõjivi Kaasaegse Kunsti Muuseumi MTÜ juht. 2020. aastal loodud organisatsiooni eesmärk on seista uut laadi muuseumiasutuse vajalikkuse eest Ukrainas.


Eesti Teadusagentuuri toel töötasid Lizaveta Herman ja Olha Balašova 2023. aasta kevadsemestril külalisteaduritena Eesti Kunstiakadeemias.


Andreas Trossek on kvartaliajakirja KUNST.EE peatoimetaja. 

< tagasi

Serverit teenindab EENet