est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Nagu masinaga üksikul saarel

Sandra Jõgeva (1/2023)

Sandra Jõgeva intervjuu Erik Alaloogaga, visuaalkunstniku, esitaja, lavastaja, helikunstniku, õpetaja ning kultuurikorraldajaga.

 

 

Sandra Jõgeva (SJ): Mul on olnud õnn näha üsna lähedalt su senist arengut kunstnikuna. Eelkõige mõtlen Kultuuritehas Polymeri perioodi 2007–2014, mille programmi korraldamisega mõlemad seotud olime. Nagu olid ka ka Tanel Saar, Mai Sööt (nüüd Arslan), Janno Bergmann, Kilian Ochs ja Ernest Truely. Sa alustasid massiivsete skulptuuridega, mille seos masinatega oli mõnevõrra tinglik. Edasi tulid suurejoonelised interaktiivse installatsiooni ja kaasava performance'i piirimail teosed (mida ise nimetasid müsteeriumideks). Neist omakorda edasi liikusid rohkem etenduskunsti ja koreograafia valdkonda. Hiljuti oli Tartu Kunstimajas väljas sinu isiknäitus "Vabastatud masinad" (11. XI–11. XII 2022), mida võib pidada üsna ühemõtteliselt (kineetilise kunsti) galeriinäituseks. Või kuidas ise kommenteeriksid?

 

Erik Alalooga (EA): Minu üsna turbulentsena tunduval arengul on oma peamistes pöördepunktides olnud selged äratundmishetked, mis on mu fookuse uuele suunale asetanud. Kineetilise kunstiga katsetamised algasid mul juba Eesti Kunstiakadeemia (EKA) skulptuuri eriala bakalaureuseõppes. Arusaamine sellest, kuidas liikumine täiesti iseseisva esteetikana on käsitletav, tuli kuidagi loomulikult.

Masinate interaktiivsete käivitamisteni jõudsin puhtalt tehnilistel põhjustel – teatavat tüüpi masinad lihtsalt ei toiminud nii, et paned käima ja see "ketrab" terve päeva. "Lineaarsed" masinad, mis sooritasid korraga ainsa ühesuunalise tegevuse, tekitasid vajaduse nende pidevaks publikupoolseks käivitamiseks. See vajadus muutis mu masinad oluliselt atraktiivsemaks.

Interaktiivsuses omakorda on kohal tugev performatiivne moment – teatav paratamatu sõltuvussuhe inimese ja masina vahel. Performatiivsusega tegelemine hakkas jällegi esile kutsuma üha suuremat etenduslikkust masinatega ümberkäimisel. Sellele järgnev interaktiivsusest loobumine oli omakorda tingitud soovist ise oma masinatega etenduslikult opereerida. Lähenesin tublisti teatrile ning tantsukunstile. Sellel ajavahemikul hakkasid mind samuti üha enam huvitama mehaaniliste liikumistega kaasnevad helid. Praegusel hetkel konstrueeringi peamiselt helimasinaid installatsioonikunsti ning eksperimentaalmuusika kontekstis.

Aga see ei ole veel kõik! Hetkel olen jõudnud veel ühe uue perspektiivi avanemise künnisele. Manipuleeritava mehaanilise objekti käsitlemine tehispartnerina asetab selle suhteskeemi uue nukukunsti (new puppetry) väljale. Sellel väljal toimub praegu midagi niisugust, nagu toimus "päris teatris" postdramaatilise pöörde tulemusena. "Uus nukk" ei ole enam ilmtingimata antropomorfne tegelane, vaid võib olla samahästi etendaja käideldav helimasin. Mitte et ma nüüd sirmi taga nukuteatrit hakkaks tegema, aga see äratundmine võimaldab mul taas kord oma loomingut uue nurga alt vaadelda, värskena hoida.

 

SJ: Kunagi kirjeldasin su kunsti oma isale, eesti kineetilise kunsti ühele pioneerile Villu Jõgevale (1940–2019) umbes nii: kui muidu tänapäeval teevad väiksed masinad suuri asju, siis Erik Alalooga kunst seisneb selles, et ta ehitab toasuurused masinad, mis teevad üht väikest asja. Vastuolu – ja absurd.

 

EA: Vastuolu võib täheldada siis, kui käsitleda tehnoloogilist kunsti kapitalistliku edu- ja progressimüüdi vaatevinklist. Üldiselt oleme harjunud võtma masinat kui tehislikku abivahendit, mis peaks selle kasutajale andma konkurentsieelise. Kuna seda eelist tahavad saada paljud, siis toimub pidev tehnoloogia arendamine, et liigikaaslasest veelgi parem olla. Mida uuemad ja võimekamad masinad, seda kõrgem on positsioon ühiskonnas. Millegipärast on suur osa tehnoloogilise kunsti viljelejatest selle müüdi kuulekalt omaks võtnud. Rebimine käib selle nimel, kes teeb targema, osavama, täpsema ja töökindlama "kunstimasina".

Minu lähenemine on veidi teistsugune. Kui vaadata mu masinaid, siis võib üsna kiiresti aru saada, et kahekümne aasta jooksul ei ole nende tehniline tase oluliselt muutunud. EKA teisel kursusel tehtud esimese kineetilise masina jõuallikaks laenasin peale mõningat kauplemist auto kojamehe mootori Kaarel Kurismaalt (s 1939), ühelt teiselt eesti kineetilise kunsti pioneerilt. Sarnaseid mootoreid kasutan ma ka tänapäeval.

Mind ei huvita, et kes suudab kunstiobjekti tehniliselt kiiremini arendada, suurema automaatsuse suunas liikuda, rääkimata tehisintellektist. Mind huvitab just inimese ja masina suhe väljaspool progressimüüti. Piltlikult öeldes, nagu Robinson Crusoe masinaga üksikul saarel, kus tal ei ole seda kellelegi maha müüa ega selle abil kellestki parem olla. Sel juhul tekib masina konstrueerijal sellega mingi aus ja isiklik suhe.

Masina tehniline kvaliteet peegeldab selle autori võimekust ilustamata. Kui masin vajab töötamiseks pidevat autoripoolset abi, et mitte laiali laguneda ega kinni kiiluda, siis selles on minu jaoks teatav positiivne sõltuvussuhe. See on peamiselt mõeldav just performatiivsetes kunstides. Galeriis kunstinäitusel eksponeeritav kineetiline teos võiks muidugi ideaaljuhul ikka lõpuni vastu pidada.

 

SJ: Korraks su müsteeriumide juurde tagasi pöördudes: kunagi 2010. aasta teatrifestivalil "Baltoscandal" nägin su üsna suurejoonelist… läbikukkumist. Mulle tundus, et olid liiga palju eeldanud publikult, kes sinu suuri masinaid täis ruumi siseneb – ette näinud, kuidas rahvas seal käitub, liigub ja tegutseb. Paraku käivitas keegi pahaaimamatu külastaja masina, mis oli ette nähtud tekitama hoopis etenduse kulminatsiooni – kirves lõi puruks peakaabli ja kadus elekter, seega etendus lõppes enne, kui õieti alata sai. Mulle jäi mulje, et pärast seda võtsid oma interaktiivsete masinatega teise suuna. Võib-olla eksin?

 

EA: Ei eksi. Eks nende interaktiivsete müsteeriumide üheks nõrgemaks lüliks oligi publiku eeldatav käitumine. Publiku puhul, kes ruumi laiali valgub, on seda üsna raske eeldada. Ja nii läkski – varasemast oli inimestel teada, et minu masinaid võib näppida. Ja keegi alustaski müsteeriumi lahendust "lõpust"! Tol ajal kogenematu etenduskunstnikuna ei suutnud ma mingit tagavaraplaani käivitada, sest teosesse kodeeritud range lineaarsus seda ka ei võimaldanudki. Põdesin seda läbikukkumist väga pikalt.

Samal festivalil nägin aga esmakordselt Peterburi teatrirühmitust AKHE, kes ekspressiivselt jämmis kõikmõeldavate esemete ja seadmetega. See oli üheks tõukeks interaktiivsetest müsteeriumidest loobumisel. Tundsin, et tahan ise oma masinatega laval füüsiliselt möllata, selle asemel et närveerida, kas publik loeb minu eeldatavat skeemi ikka õigesti.

 

SJ: Kas see, et ise koos mõne kaaslasega laval olemine on nüüd suuresti asendunud olukorraga, kus laval on noored esinejad ja sina pigem lavastaja, on seotud sellega, et oled "lavaka" (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool. – Toim.) doktorantuuri lõpetamas?

 

EA: Peamiselt küll. Minu uurimistöö üks keskseid mõisteid on brikolaaž, mis tähendab ülesande lahendamist, kasutades selleks juhuslikke ja kättesattuvaid vahendeid.

Etenduskunsti kontekstis huvitab mind see, kuidas ilma mingite spetsiifiliste oskusteta inimene kättesattuvatest vahenditest helimasinaid konstrueerib ning nendega siis laval tegutseb. Mina osalen selles protsessis peamiselt objektiteatri (post)dramaturgina, kes loob lavastusele konteksti mitte kirjandusteose, vaid materjalivaliku kaudu. Selle uurimuslikuks vaatlemiseks olen ennast kõrvale asetanud.

 

 

 

Erik Alalooga (lavastaja, objektide autor)
Materjali vastupanu
2012
Lavastus Kanuti Gildi SAAL-is
Meeskond: Erik Alalooga, Andreas W,
Tanel V. Kulla, Hans-Gunter Lock
Foto autor Krõõt Tarkmeel

 

 

 

SJ: Kuidas sinna sobitud ja kuidas on oma täiesti muu taustaga selles legendaarses teatriõppeasutuses kõrghariduse kõrgeimas astmes õppida? Mis su diplomile kirjutatakse ja millal see sulle kätte ulatatakse? Millal ja mis alustel sinna doktorantuuri astusid?

 

EA: Ausalt öeldes ei ole ma eriti ennast sinna sobitada üritanudki. Võib-olla on see minu enda foobia, aga kardetavasti on mu arusaamad ja sõnavara päris teatrist liiga erinev. Õppeprotsessi seisukohalt ei ole mul "lavaka" peamajja eriti asja olnudki, kogu tegevus on toimunud mujal.

 

SJ: Kas "lavakas" on pannud ümber hindama rubriiki nimega "töö näitlejaga"? Kuidas valid need noored inimesed, kes su etendustes tegutsevad? Kes nad on?

 

EA: Peamised kriteeriumid on olnud esinemiskogemus ning võimalikult vähene kokkupuude brikolaaži, "tee-seda-ise"-meetodi jms tegevustega. Visalt lahustuvate ühiskondlike rollide tagajärjel olen eelistanud naissoost etendajaid, sest neid on niisugustest "poiste asjadest" ikka veel eemal hoitud. See garanteerib enamasti n-ö puhtalt lehelt alustamise ning soovi ennast selles nähtuses tõestada; noormeestel on vist hetkel enim julgust nõudvaks väljakutseks kleidiga peole minek.

Naisetendajatega töö on olnud väga sisukas ja minu uurimistöö seisukohalt tulemuslik. Arvan, et olen tõestanud oma meetodi elujõulisust. Ma ei käsitle oma projektide etendajaid näitlejatena. Enamik etendajaid on olnud tantsukunsti taustaga.

Peamine motivatsioonitegur, mis mind doktorantuuri astuma sundis, oli meeleheitlik soov Viljandist minema saada. Kahe aasta jooksul, mis ma seal tegutsesin, oli mul seal ateljee ja helikunsti galerii Supersonicum Viljandi Koidu seltsimajas. Selle majaga on mul väga head mälestused ja endiselt head suhted, aga kõik muu tekitas minus mingi totaalse klaustrofoobia. Tekkis reaalne oht, et pean minema minu erialasse mittepuutuvale lihttööle, et hinge sees hoida. Doktorantuuri sisse saamine osutus elu üheks suuremaks päästerõngaks.

Noh, ja siis see, mida ma sellele küsimusele tegelikult peaksin vastama: soov oma loomingut analüütiliselt uurida.

 

SJ: Aga mida teed pärast doktorantuuri? Oma doktorikraadi nominaalajaga – erakordne saavutus, muide – EKA-st kätte saanud kunstnik Fideelia-Signe Roots on juba tõestanud, et see kraad ei pruugi kunstniku erialasse mittepuutuva "lihttöö" eest päästa, et hinge sees hoida.

 

EA: Ei päästagi. Doktorikraad võib olla arvestatav argument mõnele akadeemilisele ametikohale kandideerimisel ning tegelikult ka loovuurimusgrantide taotlemisel.

Raske öelda, kust see luul on pärit, et kunstialase diplomi saamine kellegi hoobilt tööturul "erialasele "tööle lennutab. Seda ei ole minu teada mitte kunagi ega mitte kusagil ka juhtunudki.

 

SJ: Aga sul oli see erialane töökoht ju olemas, kui juhtisid EKA etenduskunstide kateedrit aastatel 2010–2013?

 

EA: Lühidalt näeb minu õpetajatöö CV välja nii, et aastatel 2003–2006 töötasin Tallinna Kunstigümnaasiumis õpetajana, aastatel 2006–2010 EKA interdistsiplinaarsete kunstide (IDK) osakonna dotsendina ning aastatel 2010–2013 EKA tegevuskunstide (TK) osakonna juhatajana. Sellest viimasest võib rääkida küll, sest kohati tundub, et selle olemasolu ignoreeritakse, tehakse nägu, et seda ei ole olemas olnudki. Oli küll!

Kui aastal 2010 EKA IDK osakonna juhataja Jaan Toomik asus tööle maaliosakonna professorina, sai minust tema asendaja. Pidasin vajalikuks oluliselt muuta osakonna profiili suunaga performatiivsete kunstide poole. Seniseid IDK osakonna "kaubamärke", s.o videokunsti ja installatsiooni, oli juba süvendatult hakatud õpetama – vastavalt uusmeedia ning skulptuuriosakonnas. Tegevuskunstidega süvendatult tol hetkel aga ei tegeletud. Nii see suunamuutus aset leidis. Seda paljuski tänu toonasele EKA vabade kunstide teaduskonna dekaanile Marko Mäetammele, kes mu plaani igati toetas.

Tagantjärele vaadates võib öelda, et TK osakonnas tegeleti kõikmõeldavate postdramaatilise teatri ilmingutega. Tehnoloogiline teater, eksperimentaalmuusika, kestvus-performance'id, performatiivsed installatsioonid jne, on just see, mida maailm tunneb nüüdisaegse teatrina, ilma kohustuseta seda teatriks nimetada.

See aeg oli väga intensiivne, kõik kursused lõppesid elavate esitlustega publiku ees. Peamiseks polügooniks oli piiramatut vabadust võimaldanud Polymeri Kultuuritehas. Lisaks kasutasime muid alternatiivpindu.

Eks see, et tegutsesime n-ö peavoolu kunstigaleriidest ja etenduspaikadest eemal, surus meid autsaideri positsiooni. Samuti suunasin kogu oma energia tudengitele ja õppeprotsessidele, akadeemiline klaasikõlistamine ning institutsionaalne flirt jäi tagaplaanile.

Nii et kui Mäetammele n-ö sulg sappa pandi, asusid uus dekaan ja rektor aega raiskamata "väärõpetust" välja juurima! Pidur tõmmati peale kõigele, mis eelmise dekaani ajal oli õnnestunud EKA arengukavasse sisse viia. 2013. aastal minu leping lõpetati ja nii lühikeseks see eksperiment jäigi.

Tänasel päeval tegeletakse sarnaste ilmingutega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, tasulisel ja rahvusvahelisel nüüdisaegsete etenduskunstide õppe suunal. Loodetavasti on sellel õppekaval pikem akadeemiline iga.

Praegu olen EKA-s tagasi skulptuuri ja installatsiooni stuudio juhataja ametikohal. See ei ole akadeemiline positsioon. Minu vastutusalas on ruumid, materjalid ja töövahendid.

 

SJ: On sulle kuidagi oluline kineetilise kunsti ajalugu, inspireerib sind minevikust keegi? Ja kuidas sulle tundub praegune kunstipilt nii Eestis kui ka mujal?

 

EA: Vale oleks väita, et ma tegutsen omapäi ja n-ö jumaliku sädeme sunnil. Muidugi olen kursis ajalooga. Jean Tinguely ja Niki de Saint Phalle'i "Stravinski purskkaevu" (La Fontaine Stravinsky, 1983) nägemine Pariisis ammu enne kunstiga tegelemise alustamist oli mulle kui välk selgest taevast! Ilmutus eesootavast.

Olen käinud ka Tinguely muuseumis Baselis, vaadanud videoid, lugenud biograafiaid. Aga kui peaksin ütlema, et kas ta on mulle eeskujuks, siis pigem tunnen, et minu hingesugulasteks on 19. sajandi veidrikest leiutajad, kes mingi sõnastusele mitte alluva kinnismõtte ajel lennumasinaid või muid jaburaid seadeldisi ehitasid, ebaõnnestusid ja uuesti proovisid.

Praegusest kunstist suhestun kõige rohkem ikkagi helikunsti ja eksperimentaalmuusikaga. Eesti olukord on siin kahetine. Katsetatakse ja mürgeldatakse küll, aga üldpilt eksperimentaalses live-muusikas on minu meelehärmiks ilmselgelt tööstuslikult toodetud instrumentide põhine. Ise endale pillide ja masinate "tee-seda-ise"-meetodil konstrueerimine on üsna olematu.

Aeg-ajalt on minu käest küsitud, et kas Eestis keegi veel endale instrumente ehitab, ja pean kurvalt tõdema, et minu teada mitte. Erandiks on vast elektrooniliste süntesaatorite kokkutinutajad, aga ega neidki palju enam ole.

Heliinstallatsioonide maastikul on seevastu olukord kirjum! Paljud kunstnikud – Taavi Suisalu, Raul Keller, John Grzinich jt – tegelevad originaalobjektide ja -süsteemide konstrueerimisega. Tase on muljetavaldav, käekirjad isikupärased ja autorid lisaks oskustele ka oma eriala intellektuaalid!

 

Sandra Jõgeva on kunstnik, kirjanik, kriitik ning dokumentaalfilmide režissöör.

< tagasi

Serverit teenindab EENet