Näituste tegemisest näituste tegijatele

Siim Preiman (3/2016)

 

 

1. VII–7. VIII 2016
Tallinna Kunstihoone galerii


Pean kohe alguses tunnistama, et "Tupiku" näituseperiood kattus suuresti minu enda suviste Tallinna-väliste kunstitegemistega. Piinlik öelda, aga võib-olla oleks mul seal käimatagi jäänud, kui minu meilboksi ei oleks ilmunud kirja kvartaliajakirja KUNST.EE toimetajalt. Milleks ma seda üldse mainin? Et selgitada, pean alustama veidi kaugemalt.

Esko ja Ilus ei ole "Tupiku" puhul pidanud vajalikuks eristada kuraatori ja kunstniku rolle. Mõneti on sellest kahju, sest tunnen, et kohalikul kunstiväljal isiknäitusi tehes ei ole kunstnike hulgas veel piisaval määral juurdunud kuraatoriga käsikäes töötamise praktika. Võib leida hulganisti näiteid näitustest, kus on selgelt tunda puudust tugevast toetavast tekstist või mõtteloomest. Ent ka "Tupik" ei ole kureeritud kunstnikunäitus, vaid kuraatori ja kunstniku ühisnäitus. Muidu kidakeelne "akutrelli-kuraator" Esko on näituse tarvis kirjutanud raamatu, mis oma sihituses joonib alla tema soovimatust kuraatori positsiooni võtta. Tekst on fragmentaarne, aga vaimukas. Tabasin end tundmas sarnaseid emotsioone, mis mõned suved tagasi Mati Undi romaani "Öös on asju" (1990) lugedes.

Tänuväärseimaks osaks Esko raamatukesest olid erialalised nupukesed, mis mõneti võivad näida vanade ja kulunud jõuetuste uute sõnastamistena, aga samas on kõnealuse näituse puhul märkimisväärsed. Viienda vaatuse teine peatükk algab näiteks lõiguga: "Teisipäeva keskpäeval lõunapausilt tagasi tulles nägin, et Ajalehe kultuuriajakirjanik oli mulle teate jätnud. Teade oli järgmine: "Keegi rääkis mulle, et käisid Kunstihoone galeriis näitust vaatamas ja mõtlesin küsida, et ega sa sellest kirjutada ei tahaks?" Muidugi paiknes teate lõpus ka väike naerunägu, mis on kahtlemata märk siirusest ja headest kavatsustest, et see mingil juhul liiga tõsine ja formaalne palve ei tunduks." Kõlab tuttavalt? Tagatippu jõuab Esko järgmise vaatuse teises peatükis Aby Warburgi abil kaudse rünnakuni kunsti püüdlikult selgitava sõnavahu vastu. Mitte-kuraatoril õnnestub sihipäraselt sihitus tekstis vihjata oma näituse akommunikatiivsuse põhjustele. Miks peaks ta meile avaldama, millest räägib näitus "Tupik", kui juba selle selgitamine ise oleks tupikusse jooksmine? Sõnavaht ja hilisema tagasiside puudu(likku)s niigi nüsivad ükskõik millise muidu potentsiaalse näituse suhtlusvõimekuse. Seepärast loobun ka mina siinkohal ruumi ja teoste kirjeldamisest ning keskendun vaid sellele, millest üks näitus, mis räägib näituste tegemisest, rääkida võiks.

Mihkel Ilus on võtnud kaasautoriga sarnase pareeriva hoiaku. Kohtasin teda mõned päevad pärast "Tupiku" epiloogi avalikustamist juhuslikult tänaval ja ütlesin talle, et võtsin vastu pakkumise nende näitusest artikkel kirjutada. Selle peale Ilus muigas kõveralt, ajas kaks kätt kõigepealt püsti ja siis risti ette: "Eks sa proovi, aga ega seal palju kirjutada ei ole." Kuigi autorid keeldusid sihilikult näitusega seoses kõiksuguste selgituste jagamisest ja intervjuude andmisest, õnnestus mul nendega Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) hiljutise näituseavamise ajal õlleklaasi taga siiski pisut juttu ajada.

Lobamokast masina-esteet Ilus, kes nimetu karakterina ilmub korra-kaks ka Esko tekstis ning kelle joonistused trükist kaunistavad, pühendas end ruumile. Siinkohal ei räägi ma niivõrd näituse füüsilisest vormist, mis on eeldatavasti kahe autori ühine käte- ja vaimutöö, vaid Kunstihoone galeriist endast, milles Ilus vaatuste ajal ja vahel ise tihti kohal viibis. Ta oli parasjagu ühe teose liigutamisega ametis, kui uksest astusid sisse külastajad, kes ruumis askeldavat inimest kohates kohkusid. Ilus pidi neid julgustama ning neile kinnitama: "See ongi see." Kas külastajate kohkumise taga võis peituda midagi enamat kui lihtsalt kartus võõra olukorra ees? Kas näitus on näitus ainult siis, kui keegi ruumis millegi kallal parasjagu ei askelda ning teosed saavad viibida õndsas steriilses vaikuses?

Ilusat ennast huvitas "Tupiku" puhul just tavapärasele näituseformaadile ajalise mõõtme lisamine. Ta rääkis mulle õhinaga näitusest, mis ei lähe galeriiseinte vahele surema, vaid elama ja kasvama. Suremine võib kõlada natuke karmilt, aga selles on oma iva. Olgem ausad: igaüks, kes on näitusekorraldamisega kokku puutunud, teab seda ootamatut tunnet, mis valdab sind vahetult pärast oma näituse avamist. Avamisele suunatud spurdis koondad oma tähelepanu ühele kuupäevale ja kellaajale, kiirus kasvab ja kasvab, kuni saabub järsk peatumine – laupkokkupõrge tupiku ehk valmis saanud näituse enesega. Kõik aeglustub ning algab vegetatsioon.

Mina ei arva, et üks näitus läheb galeriisse surema, aga olen nõus, et ühe näituse "eelelu" (produktsioon) ja "järelelu" (dokumentatsioon) on selle kõige viljakamad eluetapid. Valminud näitus on kui põetatav, kelle kallal askeldab trobikond sanitare – kuraatoreid, kunstnikke ja tehnikuid –, eesmärgiga teda võimalikult kaua selles staatilises juurviljaolekus hoida. See põetamine on tavaliselt siiski varjatud ning külastajad sellest osa ei saa. Nende jaoks peab näitus näima üks ja seesama avamisest lõpuni. Organisiirdamised – rikkis meediamängijate või laevalgustite vahetamine – toimuvad suletud uste taga. Sellest ka ebamugavustunne, mida vaatusi vahetava Ilusa otsa sattunud külalised tundsid. Näis, et "Tupiku" kallal viidi lähedaste juhtimisel parasjagu läbi mingit eraviisilist protseduuri. Kui näitusele määratud aeg otsa saab, jaotavad sanitarid põetatu juppideks ning jagavad omavahel ära. Osa läheb kunstnikele, osa kuraatorile, osa prügimäele ning osa organeid, mis tulevikus mõnd teist näitust teenida võiksid, pakendavad tehnikud hoolikalt ära ning pannakse hoiule. Näitus oma vegetatiivsel kujul saab läbi ning algab mälestamine.

Mäletatakse muidugi fotode kaudu, mis oma kahemõõtmelises piiratuses näitavad mälestatavat ainult kõige paremas valguses. Kõik ruumilised ebakõlad, halva valgusega päevad ja näituse paratamatu põetamine kaob ning säilivad ainult illusioonid ideaalsest väljapanekust. On loomulik, et näitusele, mis rääkis näituste tegemisest, järgnes epiloog dokumentatsiooni näol. Kirill Tulini ja Jekaterina Abramova koostatud videos on ülesvõtteid kombineeritud nii, et tulemuseks on kaunid, aga võimatud maailmad. Kujundlike ühenduskohtade abil (eri fotodel korduvad köieotsad, varjud jne) on delikaatsete pusledena kokku kleebitud nii erisuguseid ülesvõtteid ühest ja samast teosest kui ka eri vaatustest pärinevaid elemente. Videoepiloog on kõike ja enamat, mida "Tupik" kunagi olla saanuks. See on enam kui kogu "Tupik" kokku – see on viirastus, kujutis millestki, mida tegelikult ei ole mitte kunagi toimunud. Aga see on okei, sest see näeb kuradi hea välja. :)

 

Siim Preiman on kunstitöötaja ja -kriitik, kes artikli ilmumise ajaks töötab kuraatorina Tallinna Kunstihoones.

 

 

 

Tallinna Kunstihoone galerii näitusevaade
Foto autor Jekaterina Abramova

< tagasi