est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

New Yorgi päevik

Liisa Kaljula (3-4/2011)

Liisa Kaljula “suures õunas” oktoobris 2011

 
Brooklyn on seekord esimene koht, kus maa alt väljun, mistõttu mulle tundub, et tegemist on kõige stiilsemalt eklektilise linnaruumiga üldse. Elan Brooklyni latiinokvartalis Sunset Park, kus on väidetavalt hulgaliselt kohalikke, kes käivad siit väljas vaid paar korda elu jooksul. Brooklynist ei peagi tegelikult lahkuma, sest siin on kõik olemas, pealegi ehedamal kujul kui Manhattanil. Kui rääkida märgilisest, siis on siin oma Chinatown, Brooklyn Museumi näol oma MoMA ja Metropolitan, Prospect Parki näol oma Central Park – ja erinevalt Manhattanist ka vilgas, alles tärkav kunsti- ja muusikaelu. Jõuan New Yorki 5. oktoobril. Päeval, mil sureb üks ameerikalikkuse ikoone Steve Jobs. Ilm on kohatult ilus. Inimesed on kohatult rõõmsad. Ehkki ameerikaliku keep smiling’u võib kohe ära unustada. Teenindussektoris kohtab eranditult neid, kes teevad oma tööd pühendumusega, ka tingimustes, mis pole pehmelt öeldes kiita. Jobs on selle töömoraali koondkuju. Ent Ameerika on parasjagu hõivatud kümnenda aastapäevaga. PS1-s on 11. septembri teemaline näitus, mida endise koolimaja aulas kroonib Janet Cardiffi installatsioon Tallis’ sakraalse kooriteose iga üksikut häält eraldi ette kandva neljakümne kõlariga. Piletid Ground Zero memoriaali on mitmeks kuuks välja müüdud, linnaruumis võib sattuda temaatiliste kunstiprojektide peale ja metroo sotsiaalreklaamidel julgustatakse Ground Zero töötajaid psühholoogilist abi saama.
 
Ent selle sügise kõige põnevam koht New Yorgis on ikkagi Zuccotti park Manhattanil. Siin asub magamiskottide ja laptop’idega Occupy Wall Street liikumise keskus. Ilmselgelt on kohal suur hulk professionaalseid aktiviste, kes sõidavad sinna, kus võitlus parasjagu käib. Ja muidugi soovivad ennast üritusega siduda staarintellektuaalid, nagu Naomi Klein ja Slavoj Žižek, kes kirjutavad artikleid liikumise ajalehte ja käivad Zuccottis kõnesid pidamas. Ent lisaks aktivistidele, radikaalidele ja staarintellektuaalidele on kohal ka New Yorgi tudengid, kes kasutavad ära hetke, mil ühegi tööandjaga veel seotud ei olda, tehes samas midagi neid ennast otseselt puudutava tulevase tööturu heaks. Nõudmisi on väga erinevaid, aga neil, kes väidavad, et Occupy Wall Street on laialivalguva sõnumiga liikumine, pole päris õigus. Soovitakse, et ühiskonna rikkaim 1 % vaataks omaenda ninast kaugemale ning õigustaks neile tehtavaid maksusoodustusi: “It ain’t trickling down fast enough!“ Liikumine on vägivallatu ning püüab seaduse piiril balansseerida, et mitte seostuda Londoni hiljutiste sündmustega – avaldades survet, ent mitte välja vihastades. Seda püüavad ka juhtfiguurid oma kõnedes (mida mikrofonide keelamise tõttu kordab järele rahvas, korrates alustuseks fraasi “mic check!”) pidevalt meelde tuletada. Protestijad ja politseinikud on vastastikku sõbralikud: politseinikud muhelevad ja pildistavad üksteist telefonidega ning protestijad kannavad plakateid “Police is 99 % too“. Liikumine laienes minu lahkudes ka New Yorgi kunstimaailma: 20. oktoobril hõivati MoMA, Frick ja New Museum. Ehkki Chelsea galeriide asemel hõivas üks tulipäine grupp hoopis New York Non-Profit Artists Space’i ja kui selle juhtkond neile koostööd pakkus, lükati see tagasi, sest vastasel juhul ei oleks tegu ju okupeerimisega...  
 
Manhattani kesklinnas on grupp entusiaste muutnud linnal jalus oleva vana raudteesilla tänavate kohal kulgevaks rohevööndiks (mis on täiuslikult kooskõlas linna arengukavaga, mille kohaselt iga newyorklane peab jõudma rohelusse teatava kilometraaži raadiuses oma kodust või töökohast). High Line on linlaste poolt tohutult hästi vastu võetud ja pole ka ime – see ei ole lihtsalt üles hiivatud park, vaid vaheldusrikka haljastuse ning kas või lõunauinakuks sobivate lavatsitega roheline enklaav keset kiviseid ja klaasiseid kõrghooneid. New York on urbanistlik troopika, kus miski ei püsi muutumatuna ning ükski vorm puutumatuna: 2009. aastal avati tööstuslikus Meatpacking Districtis esimene lõik High Line’ist, 2011. aastal on distrikt äkitselt hip, siin asuvad linna kalleimad rendipinnad, siia on kolinud posh’imad galeriid ning 2015. aastaks kolib Renzo Piano uue hoone valmimisel siia ka Whitney kunstimuuseum, mis plaanib muu seas hulgaliselt välisnäitusepinda High Line’ilt vaadeldavatel katustel.  
 
Niisiis, unustage SOHO, New Yorgi edukamad galeristid on juba ammu oma asutused kolinud Chelsea’sse. Ehkki selles pole süüdi üksnes High Line, mis lõpeb just siin. Ega 9/11, mis on kesklinna populaarsust kõvasti kahandanud. Suures kunstiäris osalevatel galeriidel on Chelsea’s lihtsalt soodsamad ja ruumikamad tingimused ning ühtlasi asuvad näitusepinnad nii parajalt tihedalt, et laupäevane gallery walk on sama mugav nagu käik kaubanduskeskusesse. Midagi pole öelda, Richard Serra mäekõrgused roostetanud kurvatuurid Gagosiani galeriis on muljetavaldavad. Ja Gladstone’is saab näha Matthew Barney uut soliidsevõitu materjali – huvitav, kas Barney loominguline bravuur hakkab hääbuma? Aga kõige uhkem on ikkagi Nick Cave oma komplekti kriiskavate rituaalsete kostüümidega või siis Do Ho Suh oma detailideni viimistletud lääne kortermajja crash’inud hiina pagoodiga.  
 
Minul endal New Yorgis seekord päris mitmes mõttes ei vea. Jõuan kohale paar päeva pärast grupinäituse “Ostalgia” kinnipanekut. Mistõttu New Museum, mille tegemisi olen eemalt huviga jälginud, jääb nägemata. Seega ei saa ma kaasmaalastele tuua teateid selle kohta, kas Jaan Toomik on eksponeeritud väärikalt, ega ka selle kohta, kas Guggenheimi korraldatud stillspottingud Arvo Pärdi muusikaga pilvelõhkujate tipus olid ka tegelikult võimsad. Või kuidas läks eesti nüüdiskultuurifestivalil “BioEst” (kuigi on rõõm kuulda, et noortest moeloojatest esines just Marit Ilison oma suurepärase kitlikollektsiooniga, mida nägin alles “Disainiööl” Eestis). Ehkki vedamise osas – kuidas jällegi võtta? Parasjagu käimas olevalt New Yorgi filmifestivalilt läbi põigates näeme restaureeritud Georges Mélièsi “Reisi kuule“ (1902) koos suurepärase ansambli Air soundtrack’iga ning Museum of the Moving Image’is satume vaat et kohalikule “Kumu ööle”, kus esinevad eranditult visuaalkultuurist inspiratsiooni saanud bändid. Ja lõppkokkuvõttes on Occupy Wall Street kõige suurejoonelisem avaliku ruumi teos, mida olen oma elu jooksul näinud.
 

Liisa Kaljula on Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteooria magistrant, töötab Eesti Kunstimuuseumi maalikogus.

Occupy Wall Street Goes Times Square. Foto: Liisa Kaljula < tagasi

Serverit teenindab EENet