est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Nukrus inspireerib

(2/2017)

Liina Soosaar kirjutab rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstniku Alexander Gronsky debüütnäitusest Eestis.

 

 

18. IV–27. V 2017
Nooruse galerii


Tartus Nooruse galerii keldrisaalides olid tänavu aprillis-mais eksponeeritud Moskva fotokunstniku Alexander Gronsky fotod seeriatest "Pastoral I" (Pastoraal, 2009–2012), "Pastoral II" (Pastoraal II, 2008–2011) ja "Reconstruction" (Rekonstruktsioon, 2013–2017). 1980. aastal sündinud Gronsky puhul mainitakse tihti tema Eesti päritolu. Nimelt on kunstnik Tallinnas vene-ukraina perekonnas sündinud, tema vanemad elavad siiani Tallinnas. Kuid nagu paljud teised nooremad loomeinimesed on ka Gronsky ammu kodumaalt lahkunud ja naasta ei kavatse. Pole põhjust, elu on mujal.*

Tema pastoraalsetel fotodel Moskva äärelinnadest näeme tuttavlikku pilti sellest, kuidas masselamud tõepoolest metsiku loodusega segunevad, nagu Le Corbusier kunagi ennustas. Pariisi tulevik on täies hiilguses realiseerunud Moskvas (ja ka mujal). Fotograaf on maininud, et ta tunneb ennast sellistes keskkondades hästi; ta sobib sinna, neile grotesksetele maastikele, tundes muidu, et ei sobi päriselt kuhugi. Ta näitab meile nende poeetilist ilu. Pealtnäha juhuslikud võtted, aga ometi detailirohked; näeme grimasse, esemeid, poose, värve, valguse langemist, tunneme puhuvat tuult.

Nimelt saavad Gronsky tööd alguse sellest, kui ta astub toast välja. Tema fotod on üksiku uitaja jäädvustused aladelt, kus pole justkui midagi vaadata. Aga just see ongi ilus. See, mis pole tavapäraselt ilus. Vaid kurb ja nukker, majad oleks justkui metsa ära eksinud ja inimesed nende vahel veel rohkem. Küllastatud värvilaikudena ulbivad nad võsades, tühermaadel, kraanade vahel – justkui metsikul ehitusplatsil, kust nende loomaradade sarnased teed läbi lähevad.

Seoses tema "Pastoraali" seeriatega meenub Sven Vabari koostatud esseede kogumik "Mitte-Tartu" (Tartu: Topofon, 2012), mis räägib kummalisi lugusid sellest, kuidas linna ja põllu kohtumiskohad on loominguliselt toitvad. Samuti Mati Undi romaan "Sügisball" (Tallinn: Eesti Raamat, 1979) Tallinna paneelelamute linnaosadest, kus "igas selles kuradi karbis on inimene, kes tahab õnnelik olla". Moskva äärelinnad on skaalalt mitu korda suuremad, kuid sama inspireerivad. Nukrus inspireerib.

"Rekonstruktsiooni" seerias võib arvata, et tegemist on sõjafilmivõtetega, aga seejuures ajab meid segadusse, et Gronsky ei ole neid jäädvustanud kui võttefotograaf. Eksitab see, et näeme kostümeeritud sõdijaid ning tavakodanikke "mängu" jälgimas. Paradoksaalne olukord, kuna hilisemal uurimisel selgub, et tegemist on sõjaõppustega neissamades masselamurajoonides. Sel juhul muutub kummastavaks just kordus, remake, milles nihestuse loob keskkond, ääremaa, mis ongi linna barrikaad, tulevane sõjatanner.

Neid kaht seeriat ühendavaks omaduseks ongi maalilisus. "Pastoraali" fotode puhul meenuvad impressionistide kujutatud piknikud, kus aga jõudehetke nautijatest ja niitudel askeldamisest on saanud apokalüptiline 21. sajandi prügiruum, linna tagahoov, mille sees suur osa linlasi elab (nagu ka Lasnamäel elab 27% Tallinna elanikest). Seejuures mõjuvad pildistatud motiivid endiselt romantiliselt. Rekonstrueeritud "tapatalgud" taaslavastavad aga nõukogudeaegseid sõjamaale: näeme tulistajaid ja langejaid; emotsioone, mis siiski on oma esituses niivõrd ehedad.

"Pastoraali" fotoseeriatelt jääb silma veel üks aspekt – pildistamisrakurss –, mis paljudel juhtudel on meie peadest kõrgemal, s.o kaamera pildistab ülalt alla. Olgu need siis pildistatud drooniga või jäädvustatud kuidas tahes, kirjeldab see siiski fotograafi positsiooni: näha asju ülevalt, kõrgemalt, ülevaatlikult, seejuures pakkuda aga vaatajale uut vaatenurka. Mõneti võib siit välja lugeda ka fotograafi teatava eraldatuse, distantsi – ta pole osa maastikust ega neist inimestest, tema soov on vaadata ilmale ülalt alla.

Gronsky on maininud oma eeskujudena briti päritolu 1964. aastal sündinud USA fotograafi Paul Grahamit. Tõepoolest, sarnasused ilmnevad just Gronsky hiljutisemate teostega, nagu näiteks "Schema I" (Skeem I, 2014–2017). Nagu Grahamgi, kasutab Gronsky oma teostes aja nihestuse momenti. Gronsky puhul töötab see nõnda, et ta pildistab üht ja sama kohta erinevatel aegadel ning jäädvustab niiviisi aja möödumise. Need on mõnusad trikid, mida inimese silm kinni püüab – me ei tunneta aja kulgu, kuid meil on võimalik seda kulgemist jäädvustada ja seeläbi ajast teadlikumaks saada. Aeg on fotograafi väljendusvahend – tööriist, millega ta töötab.

Gronsky käitub nagu Grahamgi, kelle eesmärgiks on inimesi "nägema" panna; nägema seda, mille suhtes oleme muutunud immuunseks, mida me enam tähele ei pane. Ka Grahami puhul ei näe me tema piltidel pildistamise hetke, seda erilist momenti. Tema fotodel on lõputu argipäev – nii tavaline, et me enamasti seda ei märka. Kuid kui see tavaline hetk on jäädvustatud, suurelt välja trükitud ja galerii seinal raamituna eksponeeritud, siis asub seesama hetk meid kõnetama. Ja see ongi Grahami eesmärk: näidata seda, mida me enam ei "näe".

Elu ja selle keskkonna ehk lava jäädvustamine on alati oluline, ka isiklikus plaanis. Näiteks Draakoni galeriis avati tänavu aprillis 1983. aastal sündinud Maxim Mjödovi fotonäitus, milles ta on portreteerinud oma lapsepõlve mängumaad Lasnamäed. Teeb ta seda aga täiesti teisel viisi kui Gronsky Moskvas. Mjödovi pilk on isiklik, suunatum: me ei näe siin niivõrd üldist vaadet, kuivõrd detaile, mille kaudu meile jutustatakse lugu, et vaataja selle oma peas kokku paneks…

Gronsky sihikindlat loomingut on senini saatnud vaid edu. Oma tegevuse algusaegadel võitis ta amatöörfotograafide konkursse ning pärast hilisemaid, teiste seas ka Maailma pressifoto ja Aperture Portfolio Prize'i auhindu, on kommertsiaalsed galeriid võtnud tema erinevad fotoseeriad müüki. Seda tähelepanuväärsem on, et killuke tema loomingut on jõudnud lõpuks ka Eestisse ja et Gronsky oma päritolumaad oluliseks peab.

 

* Artikli autor intervjueeris Alexander Gronskyt 2016. aasta suvel Eesti Kunstiakadeemia 39. ekspeditsiooni raames, loe lähemalt 2017. aasta fotoajakirja Positiivi kevadnumbrist (28/2017).

 

Liina Soosaar on varem Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat õppinud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala tudeng.

 

 

Alexander Gronsky Äär

Alexander Gronsky
Äär
2009
seeria 31 värvifotost
Kunstniku loal

< tagasi

Serverit teenindab EENet