est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 2/2024!

 

Otsides nüüdisaegse maalikunsti motiive

Milda Žvirblytė (1-2/2011)

Milda Žvirblytė analüüsib KUNST.EE palvel maalikunsti muutumisprotsesse Leedus, täiendades sel moel samasisulisi diskussioone Eestis (vt KUNST.EE 2010, nr 3–4, lk 36–41)
 
Viimastel aastatel on rahvusvahelistes kunstiväljaannetes (Artforum, Texte Zur Kunst jt) avaldatud rida teoreetilisi mõtisklusi maalikunsti rolli kohta meie kaasaegses lääne kunstis, kunstiteoorias ja -kriitikas. Põhiküsimused, millele tekstide autorid on keskendunud, võib jagada kahte leeri: kuidas tuua kunstikriitika diskurssi tagasi huvi nüüdisaegse maali ja selle strateegiate vastu ning milliste rakurssidega avardada maalikunsti seisukohalt üpris piiratud domineerivat teoreetilist vaatenurka. Toetudes tõigale, et maalikunst on juba enam kui kolm aastakümmet lääne nüüdiskunsti teoreetikute huviväljalt elimineeritud, tõstetakse esile teatud haigutav lõhe kunstikriitika, milles maalikunsti justkui ei eksisteeriks, ja nüüdisaegse maali strateegiate ilmselge paljususe vahel.  
 
Nii toimus 2010. aastal Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses (CAC) rahvusvaheline 14. Vilniuse maalitriennaal fundamentaalset atributsiooniviga kirjeldava alapealkirjaga “Vale äratundmine” (False Recognition). Ka näituse kuraatori Evaldas Stankevičiuse (koostöös Anders Kreugeri ja Magda Kardasziga) seisukoha võib välja tuua kui nende mõtiskelude iselaadse osalise, mis esindab oma positsiooniga Baltimaade regiooni. Selle maalikunstiürituse peamine eesmärk oli peegeldada traditsiooni ja uudsuse vahelist pinget maalis. Tõepoolest, nii tekstide autorite kui ka triennaali kuraatorite aktualiseeritud probleemkohad ärgitasid arutlema ja tõstatama küsimust, milline meie kaasaegse maalikunsti teemal rääkimine/kirjutamine/mõtlemine on üldse produktiivne. Kas uued teoreetilised vaatenurgad, mis võimaldaksid ette näha maalikunsti teatud suundi, mille teket provotseeriks nälg maalikunsti motivatsioonide järele, oleksid võimalikud?
 
Nüüdisaegse maalikunsti motivatsiooninälja näidete hulka võib osalt arvata Viini kuraatori Achim Hochdörferi hoiaku mõne aasta eest avaldatud artiklis “A Hidden Reserve”[1]. Tema pakutud probleemilahendus tundus tõesti huvitav. Hochdörferi hinnangu kohaselt ei ole maal 1960. aastatest, mil maalikunst heideti lääne kunstiteoorias ja -kriitikas kõrvale, täniajani teoreetikute huviorbiiti naasnud. Tõsi, teatud strateegiad pakuvad kunstiteooriale endiselt huvi, nagu näiteks apropriatsioon, küüniline (s.t maali enda ajaloole suunatud) parodeerimine ja maalikunsti tagaleinamine. Tema meelest on aga meie kaasaegse maalikunsti vaatlemine just seesuguste strateegiate prisma läbi kaunikesti piiratud, sest see ei ava tänapäevase maali mitmekesisust. Väidet maalikunsti kõrvalejätmise kohta kunstiteooriast ja -kriitikast alates 1960. aastatest tõendab Hochdörfer omapoolsete näidete, s.t fundamentaalsete 20. sajandi teise poole lääne kunsti arengule ja ajaloole pühendatud teostega. Tema sõnutsi ei ole näiteks teoreetik Yve-Alain Bois oma 1990. aastal avaldatud esseekogumikus “Painting as Model” selle perioodi maalikunstnike ringkonnast leidnud enda jaoks üldse tähelepanuväärseid nimesid.
 
Huvitaval kombel esineb näiteid sellisest Hochdörferi täheldatud nüüdisaegse maali piiratud teoreetilisest diskursest ka Leedus. 2010. aasta sügisel toimus Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses ülevaatenäitus “Leedu kujutav kunst 2000–2010: kümme aastat” (Lithuanian Art 2000–2010: Ten Years). Näituse kuraatorite eesmärk oli esitleda viimasel aastakümnel Leedu nüüdiskunsti areenil valitsenud tendentse, täpsemalt leedu kunstnike laialdaselt kasutatud loomestrateegiaid. Selleks olid apropriatsioon, koostöö, dokumentaalsus, fiktsioonid ja institutsioonikriitika. Arvukate näitusel eksponeeritud videofilmide, objektide, installatsioonide, dokumentaariumide ja mitmesuguse väljenduslaadiga taieste kõrval olid välja pandud ka näituse ainsa nüüdisaegse maalikunstniku Patricija Jurkšaitytė pildid, mis esindasid leedu tänapäevakunsti apropriatsioonistrateegiat. See naiskunstnik valib maalimiseks enamasti vanameistrite piltide reproduktsioonid, sageli halva kvaliteediga praakpildid mõnest illustratsioonide albumist. Klassikaliste piltide kompositsioone ümber maalides elimineerib Jurkšaitytė interjöörist olulised detailid, näiteks naisekehad, kujutades asemetel tühje kehade äralamatud lohke, mis viitavad justkui negatiivi põhimõttel jumalannade iharusele. Tõsi, ka maalitriennaalil “Vale äratundmine” oli eksponaatide seas hea hulk apropriatsiooni ja küünilise parodeerimise strateegiaid esindavate maalikunstnike töid (pean silmas Radek Szlaga, Adam Saksi, Tillman Kaiseri, Jakub Julian Ziólkowski ja Takeo Hanazawa loomingut).  
 
Näituse “Leedu kujutav kunst 2000–2010: kümme aastat” kuraatorite otsust maali kõrvaldamise kohta nüüdisaegse kunsti arengust ja ajaloost võib kritiseerida mitme kaaluka fakti toel. Ajavahemik 2000. aastast 2010. aastani oli leedu nüüdisaegse maali kinnistumiseks väga oluline periood, millega hakati seostama selliseid nimesid nagu Jonas Gasiūnas, Mykolas Šalkauskas, Eglė Ridikaitė. Sellele andis olulise panuse ka 2000. aastal Evaldas Stankevičiuse kureeritud 11. Vilniuse maalitriennaal, mis oli omamoodi esitlus nüüdisaegse maali arusaamadest ning kaasas leedu kunstnikke Baltimaade ja Skandinaavia maali konteksti. Lisaks on nimetatud aastakümnel jõudsalt arenenud maalikunstnike noorim põlvkond, kes on endaga toonud uued maalistrateegiad, mis põhinevad eripärasel suhtumisel tegelikkusesse. Mõne aasta eest hakati Leedus samuti korraldama “Noore maalikunstniku auhinna” näitusi, mis noort põlvkonda maali vallas omal moel uuteks otsinguteks motiveerivad. Vahest on aga huvitavat (uut, originaalset) teoreetilist vaatevinklit nüüdisaegse maali strateegiate aspektist tõepoolest keeruline leida?
 
Mõnikord tunduvad teatud vaated nüüdisaja maalikunstile läbi retrospektiivse prisma köitvad ja intrigeerivad. Viimatise Vilniuse maalitriennaali nimetus sai kuraatoritel laenatud filosoof Henri Bergsoni (1859–1941) tekstist “Oleviku mälu ja vale äratundmine”. Seda on kasutatud metafoorina, mis juhib tähelepanu keerukale olukorrale, kui uued ideed isoleeritakse aastatepikkusest traditsioonist, ning raskusele, millega puututakse kokku, kui on vaja määratleda uudsuse kategooria keskkonnas, kus me näikse kõike teadvat ja tundvat. Kuraatorite ponnistusi tekitada dialooge eri maalistrateegiaid loovate ja eri põlvkondi esindavate maalijate vahel võis küll ekspositsioonist välja lugeda, ent lõpuni need ei avanenud. Kavandatud kontseptsiooni täielikku esiletulekut takistas minu silmis näituse spetsiifiline arhitektuurilahendus: väljapanek oli jagatud kolme ekspositsioonisaali vahel, millest igaühe lõikas põiki pooleks pikk hall vahtplastsein. Suures ruumis eri autoreid tutvustavad kollektsioonid paistsid pisemad, fragmentaarsed. Maalide plastiliste omaduste, värvilaikude suuruste ja nende mõju aspektide eiramine kuraatorite poolt tingis olukorra, kus seintel eksponeeritavad eri autorite tööd moodustasid omavahel enamasti mitte dialoogil, vaid dissonantsil põhineva sideme. Mõni näide – kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, aga seatuna vastamisi Michaël Borremansi piltidega, August Künnapu lõuendid suisa kahvatasid ja Jānis Avotiņši suureformaadilised lõuendid “sõid” Eglė Karpavičiūtė kontseptuaalsed maalid sootuks ära. Näituse ebaõnnestunud arhitektuurilise lahenduse tõttu joonistusid välja teisedki puudused: kuraatorid olid välja valinud tõesti põnevad oma kaasaegse maalikunsti esindajad, kuid nende mitte just kõige huvitavamad (või paremad) tööd.
 
Pöördudes aga tagasi maalikunsti traditsiooni ja uudsuse suhte juurde, tahaksin meenutada veel üht Hochdörferi teesi: on võimalik kirjutada terve lugu ebaõnnestunud või käest lastud võimalustest põimida maalikunst teoreetilise diskursiga. Autor mõtleb siinkohal kunstiteoreetikutel kahe silma vahele jäänud teemat – maalikunsti ja filosoofilise diskursuse teineteisele lähenemist. Hochdörfer soovitab naasta lääne maalikunsti lähiminevikku – 1950. aastate lõppu ja 1960. aastate algusesse –, mil ilmavalgust nägid tasapinna ja pintslitõmbe uute interpreteerimisviisidega seotud maalistrateegiad, mida tolle aja teoreetikud lihtsalt ignoreerisid. Hochdörferi väite kohaselt on see kasutamata maalivõimaluste teooria otstarbekas avada sellepärast, et too “salahoidla” kingiks võimaluse analüüsida nüüdisaegset maalikunsti, mis rakendab osaliselt justnimelt ka 1960.–1970. aastate maalikunsti eksperimente. Traditsiooni ja uudsuse suhte küsimus nüüdisaegses maalis intrigeerib ka mõneti teisest aspektist – teatud jätku otsimisena modernistliku (traditsioonilise) ja tänapäevase maalikunsti vahel. Selle jätkuloogika argumenteerimisel toetutakse maalikunsti kui diskursuse kontseptsioonile.
 
Nii mõnigi 20. sajandi filosoof (Michel Foucault, Jacques Derrida, Maurice Merleau-Ponty, Gilles Deleuze, Jacques Lacan jt) on filosoofilise mõtte arendamise lättepunktiks (või inspiratsiooniallikaks) valinud kujutava kunsti, konkreetsed taiesed või kunstniku ütlemised. Hästi tuntud on sellised tööd nagu Derrida “Tõde maalikunstis”, Deleuze‘i “Francis Bacon: aistinguloogika” või Merleau-Ponty “Silm ja vaim”. Tõsi, kunstiteoorias leidub ka teistlaadseid näiteid, kui kunstiteoreetikud püüavad maalis leida filosoofilisele diskursile lähedasi aspekte. Nii näiteks nägi Y.-A. Bois 20. sajandi maalikunstnike teatud “protseduurides”, mida iseloomustas spetsiifiline loogika, analoogiat prantsuse filosoofide Ferdinand de Saussure‘i, Merleau-Ponty ja Derrida arendatud strukturalismi, fenomenoloogia ja dekonstruktivismi suundade põhimõtetega. See vaatekoht on huvitav selle poolest, et võimaldab otsida modernistliku ja nüüdisaegse maalikunsti vahelist jätkulüli, mille alus on pildi tasapinna prioriteetseks seadmine. Tänapäeva maalikunstis tõstavad kujutise kinematograafilised ja fotograafilised struktuurid piltide tasapinnalisuse eriti teravalt esile ja lisavad maalile n-ö ekraanilisust.  
 
Heites triennaalil “Vale äratundmine” eksponeeritud tööde autoritele selle prisma läbi veel kord pilgu, meenuvad Michaël Borremansi, Koen van der Broeki, Damien Cadio, Jānis Avotiņši ja Nina Roosi maalitaiesed. Just filmikunsti kujutisestrateegiad avavad tee fenomenoloogilisele ja psühhoanalüütilisele tungimisele maali sisse. Pildi tasapinda kasutatakse otsekui kahest (nähtavast ja nähtamatust, esindatavast ja esindatava all peituvast) osast koosneva kujutise loomiseks. Kordus, kujutise hägusus ja veidrus vastavad psühhoanalüütilise mõtlemise mehhanismidele, mis avavad traumaatilise tegelikkuse. Psühhoanalüüsi diskursus avaldub nüüdisaja maalikunstnike töödes veel teose spetsiifilises tajumise kontseptsioonis, kui pildi tähenduse mõistmist pidurdatakse, lükatakse edasi või sellega viivitatakse – vaataja ei suuda maalist lõpuni aru saada. Psühhoanalüüsi vaatevinkel võib nüüdisaegsete maalikunstnike töödes avada mälu ja representatsiooni suhte aspektid. Seega võiks maalikunsti ja filosoofia omavahelise suhte või maali kui diskursuse tagasitoomine kunstiteooriasse ja -kriitikasse olla mõttekas mitte üksnes keeruliste traditsiooni ja uudsuse suhte küsimuste lahendamiseks, vaid ka produktiivseks mõtlemiseks nüüdisaegse maalikunsti strateegiate teemal.
 
Milda Žvirblytė on kriitik ja kuraator, kelle hiljuti valminud doktoritöö tegeleb leedu 1970. aastate maalikunstiga.
 
Tõlge leedu keelest tõlkebüroolt Refiner.

[1] Vt Achim Hochdörfer, A Hidden Reserve. – Artforum 2009, February, lk 153-159; vt ka There is no such thing as “painting”. A conversation between Isabelle Graw and AchimHochdörfer. – Texte Zur Kunst 2010, March, lk 112-117.
 
Raoul Kurvitz. Komandanditund II (Curfew II) 2008. Bermuda riiul (Bermuda Shelf) 2008. Bumerang (Boomerang) 2008. Komandanditund I (Curfew I) 2008. Komandanditund III (Curfew III)
 
Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses
“Leedu kujutav kunst 2000–2010: kümme aastat”
24.09.–7.11.2010
Kunstnikud: Akvilė Anglickaitė, Alytus Biennial, Robertas Antinis, Aidas Bareikis, Konstantinas Bogdanas, Books Left Behind, Eglė Budvytytė, Goda Budvytytė, Liudvikas Buklys, Arturas Bumšteinas, Cooltūristės jt.
Kuraatorid: Linara Dovydaitytė, Renata Dubinskaitė, Julija Fomina, Virginija Januškevičiūtė, Valentinas Klimašauskas, Ūla Tornau.
 
Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses
18.06–15.08.2010
14. Vilniuse maalitriennaal “Vale äratundmine”
Kunstnikud: Jānis Avotiņš, John Baldessari, Romualdas Balinskas, Lina Bjerneld, Niels Bonde, Michaël Borremans, Koen van der Broek, Ina Budrytė, Damien Cadio, Henrikas Čerapas, Hadassah Emmerich, Takeo Hanazawa, Hannaleena Heiska, Jörg Herold, Kim Hiorthøy, O Jun, Patricija Jurkšaitytė, Tillman Kaiser, Eglė Karpavičiūtė, August Künnapu, Raoul Kurvitz, Matts Leiderstam, Tor-Magnus Lundeby, Viktor Man, Inga Meldere, Eglė Ridikaitė, Nina Roos, Viktor Rosdhahl, Adam Saks jt.
Kuraatorid: Evaldas Stankevičius, Anders Kreuger, Magda Kardasz.
< tagasi

Serverit teenindab EENet