est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Paco Ulman: "Mul on enda suhtes teatav optimism – et olen arenemisvõimeline elu lõpuni."

Tõnis Saadoja (1/2015)

Tõnis Saadoja jutuajamine fotokunstniku Paco Ulmaniga, kes võitis Sadolini kunstipreemia 2015, mille suurus on 5000 eurot.

 

Palju õnne preemia puhul! Kuidas sa sellesse preemiasse suhtud? Tähendab see sulle midagi?

Aitäh. Tore on sellist tunnustust saada. Natuke ikka poputab, patsutab õlale. Aeg-ajalt taban ennast ikka mõttelt, et kelle jaoks ma seda teen.

Nii et publik on kunsti tegemisel ikkagi oluline?

Kindlasti. Kui millegagi alustad, siis pole ju päris lõpuni kindel, mis see on. Kui valmis saad, tuleb tagasiside, mis hakkab natuke tõlgendama seda, mida sa teinud oled, kuigi sul on ka enda arusaam ja mäletad oma esimest impulssi.

Suudad sa tööprotsessi käigus oma esimest impulssi alati meeles pidada?

Kui mul on idee, siis on see kusagilt tulnud. Kui sellega edasi töötada, proove teha, peab idee muutuma. Minu puhul ei ole kunagi nii, et idee on lõpp-produkt. Töö käigus tuleb tavaliselt sada erinevat mõtet, millest igaüks võib kujuneda teoseks. Algse ideega ma aeg-ajalt distsiplineerin ennast – et sellest liiga kaugele ei liiguks.

Kui tihti sa oma poolikute mõtete kausta sirvid?

Oleneb, kui vanad asjad on. Kui need on ikka üle kolme aasta vanad, siis on need liiga vanad. Mul on enda suhtes teatav optimism – et olen arenemisvõimeline elu lõpuni. Et ei jää ühte asja tegema. Isegi kui vormiliselt oled samasugune, siis fookus paratamatult rändab.

Kuidas sa tajud enda fookuse muutumist, alates sellest ajast, kui hakkasid pildistama?

Ma ütleks, et olen palju kriitilisemaks muutunud, mis on kohati probleem. Kui sai esimene näitus tehtud, siis see oli nagu popurrii, snapshot'ide galerii mingis mõttes. Seal oli üle saja töö, kusjuures valik tehti kümme korda suurema hulga seast, mis oli kogunenud umbes kümne aasta jooksul. Neil ei olnudki suuremat seost või olid need suhteliselt meelevaldsed.

Mis aastal see näitus oli? 2008?

Jah. Nüüd, kui mõelda mõne projekti peale, mõtlen ma väga selgetes raamides, olgu vormistuslikult või tehniliselt.

Sa hakkasid siis pildistama 1998. aastal, et 2008 sai kümme aastat täis?

Olen pildistanud kogu aeg, aga see oli n-ö sahtlisse pildistamine. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et peaks nende piltidega midagi tegema. Esimene näitus tekkis juhuslikult, mind suunati selle poole.

Räägime täiesti algusest ka. Ma polegi vist kunagi küsinud, kuidas sa üldse fotograafiani jõudsid?

Oma isa kaudu, mu isa on amatöörfotograaf. Kaamerad on ju omaette esteetilise väärtusega esemed, puhtalt omaette huvitavad objektid. Sellest hakkas kogu see värk pihta. Olin vist seitsmeaastane, kui isa mulle esimese kaamera kinkis. Käisin siis ümber maja mingeid objekte pildistamas, koeri ja ma ei tea, mida veel. Huvi tekkis hästi ammu ja sellest ajast peale on mul kaamera kogu aeg kotis olnud, isegi praegu.

Sa käid kogu aeg ringi, kaamera kaasas?

Mul on hetkel vist kolm kaamerat kaasas. [Naerab.] Kolm asja, mis suudavad pilti teha – telefon, tahvelarvuti ja kaamera. Päriskaamera on alati kaasas. See on nagu haigus, kuigi viimasel ajal kasutan vist ainult telefoni.

Ma olen tihti tajunud, et näe, pildistamisemoment, aga kaamerat pole kaasas. Mul seisavad kaamerad riiulis ja võtan need välja ainult siis, kui meelde tuleb või kui tean, et lähen pildistama. Mul on palju pilte jäänud tegemata, sest kaamerat pole kaasas.

Ma võin sind lohutada – isegi kui sul kaamera on kaasas, siis ei viitsi sa seda välja võtta. [Naerab.] Isegi telefoniga on nii. Ma ei tea, kas see on enesekriitikaga seotud või on see mugavus, aga teatud asju sa lihtsalt ei pildista enam, sest sa tead, mis sealt tuleb.

Su esimene näitus oli "Linnalülid", eks?

"Linnalülid", jah.

See oli siis pildistatud nii, et käisid, kaamera kotis, ringi ning kui midagi märkasid, siis seisatasid ning said pikapeale need paar tuhat pilti kokku ja siis Andreas Trossek võttis sul nööbist kinni, et võiks näituse teha?

Jah, Trossek nägi meie ühise tuttava kaudu minu pilte ja tal tekkis küsimus, et miks ei ole näitust tehtud. Võib-olla mul oli vaja sellist meest, kes ütleks, et kuule... ! Sest iseenesest pildistatud sai palju, mul on meeletul hulgal digitaalseid faile ja filme kodus. Ja nendest ei saagi enamasti midagi. Need lihtsalt jäävadki sinna.

Kas sa raamatu peale ei ole mõelnud?

Olen. Tegelikult mitu aastat juba. See on minu to-do list'is praegu esimesel kohal.

Mulle tundub, et kuna kunstiraamatud elavad tänapäeval nii hästi ja nii omaette žanris juba, on see hea võimalus oma tööde näitamiseks. Raamat ongi juba rohkem kunsti vaatamise koht kui näitus. Oleneb muidugi kunstist, aga foto istub ju üsna valutult raamatusse.

Foto istub väga hästi, see ongi ju mõnes mõttes raamatusse mõeldud, kopeeritava ja kasutatava meediumina.

Oskad sa oma loomingulist rutiini kirjeldada? Sa töötad arhitektina, lähed hommikul büroosse, õhtul tuled koju. Mis hetkel sa oma loomingu küsimustega tegeled? Või tegeled nendega vaikimisi kogu aeg?

Eks need on mul kogu aeg paralleelmaailmades. Praegu saan loominguga rohkem tegeleda, sest olen oma aja peremees, teen oma ettevõtet. Kui teen oma päevatööd, siis ei mõtle loomingu peale, looming on lükatud teisele ajale – õhtud, nädalavahetused. Aga sellel on pitser küljes, et see ei ole 24h vabast ajast.

Tahaksid sa olla täiesti vabakutseline?

Ei usu. Mulle meeldivad piirangud. Peab väga distsiplineeritud olema, et vabakutselisena efektiivselt töötada. Olen täheldanud, et siis vajub see asi laiali. Tundub, et kõikide ideede jaoks on aega, aga tegelikult ei ole. Tegelikult peab fokusseerima.

Kas kunsti ülesanne on maailma korrastada või pigem ebakorrapärastada?

Kui sa küsid minu kui arhitekti käest, siis on mu ilmselge vastus, et korrastamine ongi meie kõige olulisem töö. Mingeid mõisteid saab eri distsipliinide vahel üle kanda, aga lõpuni ühisosi võrrelda ei saa. Ühe idee sees on väga palju pisikesi ideid, mõtteid ja seoseid ning see, mida kunstnik seal sees otsib, ongi korrastamine, see on loomulik protsess.

Kõikidest mõtetest kõige tugevama välja sõelumine?

Jah. Mitte steriliseerimise mõttes, et teed kliiniliselt puhtaks, vaid et otsid tekstuuriga kohta, kus mõte kõige magusam või huvitavam on, kus mingi lüli on.

Ma saan korrastamise mõttest väga hästi aru – ühe idee üleskasvatamine, selle juurde jäämine –, aga kunsti kogemine peab ju pakkuma mingit tüüpi erisust argisest taustast. Arhitektuur peab olema kasutatav, seal on füüsilised parameetrid, mida ei saa eirata, sest muidu ei seisa maja püsti ning sellele ei saa funktsioone lisada. Kujutaval kunstil justkui praktilist funktsiooni poleks, aga peab olema midagi muud. Seega, kas teosest saadav elamus või tema suurus lähtub pigem tema korrastavast loomusest või erisusi loovast…? Ilmselt on mõlemad alged...

Jah.

Aga kuidas sina seda vahekorda tajud?

Vahepeal tundus, et ma puhastan liiga palju, muutun isegi liiga formaalseks. Et objekt, mida pildistan, on alati kaadri keskel, teatud kompositsioonireeglid, teatud valgus. Aga need on vormiotsingud, mille taga on ikkagi mingi muu asi. Kui vanasti oli kunstil õpetlik või moraalsusele manitsev või jutustav funktsioon, siis tänapäeval on kunst hoopis midagi muud. Kui me räägime kunsti korrastavast loomusest, siis see ongi ühe indiviidi arusaam mingist probleemistikust, ükskõik, kui kompleksne see ka poleks. Lõppude lõpuks ei saa näpuga näidata, mis kunsti sees on. Seal on väga palju teemasid.

Kas sõnastamine on sulle loomingulises protsessis oluline? Kui sul on palju hargnevaid mõtteid, kas sa sõnastad endale põhjused, et valida see üks?

Seal on mitu tasandit. Kohati tundub, et suudan väga selgelt oma mõttekäigu põhjusi kirja panna, et mis viis milleni, luua teatud evolutsiooni. Aga miks ja kas nad olulised on, seda ma ei tea. Lõppude lõpuks võin ju vilistada ja öelda, et, f***, ma teen seda ju ainult iseendale! [Naerab.] Aga kui ma panen oma tööd avalikult välja, siis ma eeldan tagasisidet.

Kui sul puuduks edaspidi võimalus oma töid näidata, kas sa jätkaksid? Olen kunstnikelt küsinud, kas nad jätkaksid oma loominguga tegelemist, kui nad satuksid üksikule saarele, kus on piiramatud vahendid teha ükskõik mida, aga ainus, mis puudub, on publik. Teostada on võimalik mida iganes, aga kunstnik jääb sellega igavesti kahekesi.

Ma arvan, et isegi neil, kes ütlevad, et tingimata tegelevad edasi, on pisike lootus, et see kunagi välja tuleb. Ma usun, et minu vastus oleks sarnane. Ma jätkaksin samamoodi. Seda kanalit ei saa kinni panna. Või siis oled nagu alkohoolik, kes lõpetab joomise ja muutub kurjaks – paned endas midagi kinni ja siis see avaldub haigustes ja ma ei tea, milles veel. Ma ei usu, et inimesed suudavad selliseid asju välja lülitada.

Kas ja kuidas sa ise teiste kunstnike loomingut koged?

Tahaks rohkem kogeda. Avastan pidevalt, et magan asju maha. Iga kord, kui sa koged midagi, olgu see või halb kogemus, halb näitus või halb raamat, on see lõppude lõpuks ikkagi sinu kogemus, sa võtad midagi kaasa. Isegi negatiivne inspiratsioon on kuidagi hea – vaatad halba filmi, aga sulle meeldib mingi detail sellest, mingi nüanss, üks moment. Selle sa võtad endaga kaasa.

Kui teos kõnetab sind, siis kas see äratundmine on sarnane sellega, kui sa enda sees mingi asja ära tunned, või saad sa pigem elamuse sellest, mis on sinust erinev?

Pigem meeldivad erinevad asjad; asjad, mis on võõrad, sest need nagu vaatavad kaugemale ja näevad teiste pilkudega. Vanasti oli nii, et võtsin isiklikult asju, mis olid minuga kuidagi sarnased. Ma olin isegi natuke solvunud nende peale, need tekitasid minus depressiooni. Nüüd ma olen tolerantsemaks muutunud.

Originaalsus on sulle oluline? Nii enda puhul kui selle puhul, mida koged?

Enam mitte nii väga. Varem olin selles osas väga enesekriitiline – kui minu töö hakkas meenutama midagi, mida olin enne näinud, siis kohe lõpetasin. Enam ma ei suhtu nii mustvalgelt, aga see ei tähenda, et ma oleks nõus kopeerima teiste ideid või laenama ja ümber töötama. Tahaks lihtsalt teha asju, mille puhul tajun, et olen nendeni ise jõudnud. Ma ei saa töötada võõraste ideedega. Puht visuaalselt ja vormistuslikult on tänapäeval muidugi raske mitte kedagi meenutada.

Mis sulle kunstielus närvidele käib, kui enda ümber vaatad?

Liigne professionaalsus ehk. Võib-olla seetõttu, et ma pole end ise kunagi professionaaliks pidanud, mitte ühelgi alal, mida ma teen. Minu asjad on alati natuke amatöörlikud. Häirib just selline professionaalsus, kui tehakse teoseid ja pärast loed, kui täpselt on ristikesed õigetesse kohtadesse märgitud; kui kunsti tehakse kui projekte. Mulle on ka enda puhul hakanud pinda käima, et mõtlen enda teostest kui projektidest, et need ei ole enam üks voolav ühik. Võib-olla on see formaadi küsimus. Et mõtled välja konkreetse näituse, kirjutad galeriile taotluse, siis on aasta otsa aega seda teha, siis taotled fondidest raha, et printida pilte, siis kirjutad pressiteate jne. See ei ole enam voolav, see asi.

Aga algul sul oli nii, et lihtsalt pildistasid?

Ma natuke igatsen taga, et ma ei suuda enam kriitikavabalt pildistada, et tekkinud on professionaalne kretinism jms. Armastan amatöörlust – selles on tahet. Ükskõik kui palju see aega võtab või maksab, sa tahad seda teha; on entusiasm, sisemine põlemine. Austan inimesi, kes tegelikult teevad kogu aeg teatud asju, liiguvad omal teljel. Eks igal kunstnikul on jätkuvad teemad ning just pikemas perspektiivis on huvitav jälgida, kuidas nad arenevad. Ise mõtlen ju ka, et kuidas minu vektor on kujunenud, mida ma teen, kuidas mu mõtted liiguvad. Seda ei saa defineerida nii poole aasta või aasta täpsusega, see käib keerulisemalt. Sellepärast ma arvan, et kunstnik alati areneb, liigub.

Millega sa praegu tegeled? Millist mõtet sa arendad?

Praegu vaatan üle oma vanu asju albumi jaoks – mida kasutada saaks, mida juurde pean tegema. Mul on teema, millest tahaks albumi välja anda, sellega olengi tegelenud.

Mainisid, et sulle meeldib amatöörlus. Kas tunned, et tehnilised võimalused pigem piiravad sind või loodki oma kontseptsioonid vastavalt võimalustele?

Olen aastate jooksul õppinud piirangutesse positiivselt suhtuma. Piirangud ei ole probleem, vaid osa lahendusest. Piirangud annavad sulle miinimumi ja maksimumi kätte. Need jätavad töösse jälje. Need ei luba sul liiga kaugele minna, seda ongi vaja – raame, piire.

Sa ei aja ennast hulluks, et kogu aeg on vaja paremat kaamerat, suuremat stuudiot, paremat valgustust ja kiiremat autot, et jõuaks igale poole?

Ei. Siis peaks mõtlema eesmärkide peale – miks see peab suurem, kallim, parem olema. Ma ei usu, et tehniline kvaliteet üksinda päästab. Kuid fotograafia on tehniline ala – pool sellest on ikkagi mingi masin, mis jäädvustab valgust ja suudab sellest kujutise luua. See peab olema piisav, pole mõtet mõelda maksimumi peale. See oleks ajaraiskamine.

Aga mis su absoluutne miinimum on?

Kui me räägime tehnilistest vahenditest, siis ma olen proovinud kõike, igasugustest jamadest kaameratest väga kallite kaamerateni, aga kusagil vahel on ikka see kuldne kesktee. See oleneb projektist ka. Vanasti sai filmi peale pildistatud ja siis oli hästi oluline, millist kaamerat ja millist filmi suurust kasutada. Nüüd olen tundnud, et kaamera peab olema lihtsalt piisavalt võimekas, et pildistada kiiresti ja hästi, et mitte protsessi lõhkuda.

Kas pliiats ja paber on ka sinu jaoks arvestatav arsenal või ei kujuta sa ennast niimoodi ette?

Oleksin õnnetu inimene, kui ma joonistada ei saaks. Mulle joonistamine väga meeldib.

Päriselt joonistad ka või? [Naerab.]

Väga palju joonistan. Eks ta ole midagi joonistuse ja kritselduse vahepealset, aga see on ikkagi mõttega tegevus, distsipliini harjutus. Üks joonistamine on see, kui sa joonistad mingeid ideid või skeeme üles; teine on see, kui alustad mingi graafilise mõttega, tahad joont tõmmata lehe servani või teha perfektseid ruute näiteks. Selliseid katsetusi teen ma pidevalt.

Kas sa joonistad oma fotode kompositsioonid läbi?

Teen aeg-ajalt skeeme. Fotode puhul teen ka tihti proove. Mõtlen ideed välja, aga mingil hetkel peab asjad paberile panema. Joonistamist kasutan rohkem oma erialases töös, kus see on tegelikult ülimalt oluline. See on ka üks põhjus, miks mulle meeldib arhitekti töö – saan joonistada.

Kas sa joonistad pliiatsiga paberile või joonistad arvutiga?

Kõigega. Harilikust pliiatsist tahvelarvuti ja digitaalse pliiatsini välja. Teine asi, mis on mul alati kaasas, on märkmik.

Kirjutad mõtteid üles?

Ei, joonistan. Joonistamine on vabastav tegevus. See on mõttetöö. Proovin alati märkmikku kasutada, sest märkmiku ma jätan alles – tore dokument, mida lehitseda. Kui tegeled mingi tööga, siis näed selle mõttekäiku seal sees, olles joonistanud sada korda ühte asja.

Mina pigem kirjutan märkmikusse, peast ei joonista ma kunagi.

Joonistamine on mulle kuidagi sisse kasvanud. See ei ole kunagi täpne tegevus, vaid alati kiire visand. Selle tulemusena ongi mul kodus 50 märkmikku, erinevaid värve ja suurusi.

Kuidas sa oma viimase näituse ("Mememe" Hobusepea galeriis 19. II–3. III 2014. – Toim.) tegid? Jäin vaatajana ausalt öeldes natuke hätta, sest ei suutnud su töökäiku tuvastada.

Tegemist oli fotode abil loodud kolmemõõtmeliste objektidega. Kõigepealt pildistasin igast objektist ligikaudu 70 kaadrit, üritades kätte saada ka kõik varjatud küljed. Seejärel tegin kaadritest fotogrammeetria abil kolmemõõtmelise mudeli, mille 3D printerist välja printisin. Minu jaoks oli oluline, et näiteks kangaste kortsulisus, mida on võimatu imiteerida, kanduks üle väljaprinditud mudelisse.

 

 

Paco Ulman

Paco Ulman
Seeriast "mememe"
2014
pigmentfoto
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Millest see idee alguse sai?

Katsetustest, see oli paar aastat vana idee. Hakkasin lihtsalt digitaalseid mudeleid tegema. Saad uue vahendi, katsetad seda. Palusin näiteks sõbral muru peal pikali olla, käisin kaks tiiru ümber tema, tegin pildid ja lõin temast mudeli, kus ta oli koos maapinnaga ühte sulanud. Või pildistasin oma voodit või riideid, millest sain suhteliselt võõristavaid 3D mudeleid.

Kas kohtumine uue instrumendi või tehnilise olukorraga soodustab uue töö teket? Kui sa jääd, piltlikult öeldes, näppima mingit uut masinat, siis vaatad, kuhu see masin su mõtted viib?

Kõige huvitavamad asjad juhtuvadki nii, et lahtise meelega inimesed saavad mingi masina kätte ja suudavad sellega niimoodi toimetada, et sealt hakkab mingit imelikku asja välja tulema. Foto ajaloos on olnud palju momente, kus tehniline uuendus on kardinaalselt muutnud valdkonna arengut, näiteks Leica ja tänavafotograafia. Kaamerat sai järsku kaasas kanda ilma statiivita ja kiiresti reageerida tänaval toimuvale. Tehniline areng on fotograafiaga sedavõrd seotud ja eks minu viimane näitus oli ka selles mõttes eksperiment, et reaalsusest pärit esemed jõuavad kolmemõõtmelistena reaalsusse tagasi – mis sest, et väikeste mudelitena.

Mulle tundub, et sürrealistlik alatoon on su loomingus üsna läbiv.

Sa kasutad üsnagi naturalistlikku pildikeelt, su pildid mõjuvad pigem loomulikult, aga on ka mingid nüansid, mis on hästi võõrapärased. Juba kunagistes linnavaadetes on mingi kummastav, erakordne situatsioon. Sa justkui keerutad ümber reaalsete objektide senikaua, kuni neile tekib ebarealistlik aura ümber, ja sinu kujutised ei tiirle enam perfektselt ümber kujutatava objekti, vaid tekib kuidagi lopergune trajektoor.

Fotoga on see hea asi, et inimesed usuvad seda. Kui sa vaatad fotot, siis juba esimesel silmapilgul sa usud seda – ükskõik, mis seal peal on. Aju ütleb, et see on foto, teiseks ütleb aju, et see kõik päriselt nii juhtuski, ja siis, kui kriitiline meel lõpuks tekib, hakkad sa analüüsima. Fotol on vajalik jõud olemas, et selliste peensustega tegeleda. Praegusel digiajastul, kus fotomanipulatsioon on sisse programmeeritud igasse kaamerasse, on inimesed pildikeeleliselt juba hästi tundlikud ja saavad tegelikult aru, kui miski on valesti. Foto iseenesest on ju illusioon, peitepilt reaalsusest. Kui sa oled olnud ruumis, mida keegi on pildistanud, siis sa ju tead, et pilt moonutab. Nii et on uskumise ja mitteuskumise piir, aga selle taga on teised kihid, kogu tähenduste ja seoste maailm, mis iseenesest sinna juurde tekib. Kui on hea foto, siis on need seal olemas. Seosed on sees. Huvitavad asjad on ikka need, mis meenutavad midagi muud, mis näivad teisena. Asjad, mis tahavad olla need, mis nad on, on igavad.

Kuulsin hiljuti molekulaarselt muundatud toidust – et on keedumuna, millele on antud leiva kuju, või kalamari, mis näeb välja nagu roheline sibul, ja tabasin end mõttelt, et miks seda vaja on. Aga siis sain aru, et ma ise maalin ju fotode järgi, mis on sama trikk teiste vahenditega! [Naerab.] Kahtlustan, et mingid asjad on sedavõrd sisse harjunud, et oma eriala sees ollakse nende suhtes väga tundlikud, aga mingitel teistel aladel, millega otseselt kokku ei puututa, näiteks kulinaarias, tundub sama idee täiesti mõttetu. See on väga hirmutav, sest seisukohad peaksid ju laienema kogu maailmale…

Jah. Oma üllatuseks olen märganud, et inimesed, kellest ma tõesti hästi arvan, targad ja intelligentsed, eriti oma valdkonnas, ei tea teistes valdkondades praktiliselt mitte midagi või on eelarvamuslikud ja matslikud. Võib-olla tuleneb see huvipuudusest.

Aga ma arvan, et kontekst siiski loeb. See, kas mingi asi on mõttetu või mõistlik, on seotud laiema kujundi või metafoori tekkimisega – ühel juhul võib (toiduga) mängimine olla lihtsalt mängimine, teisel juhul omandada aga üldistava mõõtme. Oskad sa üldistatult öelda, millise mõõtmega sa töötad? Mis on sinu jaoks kõige olulisem?

Olen palju mõelnud sellest, mida ja milleks ma midagi teen. Äkki ma tahan lihtsalt viibida nendes maailmades, mida loon? Vastust ma ei tea ja minu meelest kumab see küsimus läbi kõigist minu töödest.

Tõnis Saadoja on fotorealismile keskendunud maalikunstnik, elab ja töötab Tallinnas.


CV
Paco Ulman (sündinud 1980) on fotokunstnik ja arhitekt, elab ja töötab Tallinnas. Esimene isiknäitus "Linnalülid" toimus Tallinnas endises Projekteerijate Majas (Rävala pst 8) 2008. aastal. Tema olulisemate isiknäituste hulka kuuluvad lisaks "Tallinnas" Hobusepea galeriis 2009. aastal, "Tallinn-Helsinki-Stockholm" Tallinna Linnagaleriis 2011. aastal ning "mememe" Hobusepea galeriis 2014. aastal. 2012. aastal osales III Artishoki biennaalil Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis.

< tagasi

Serverit teenindab EENet