Palju kära, aga mitte kuigi palju villa

Mika Hannula (4/2015)

 

Osalejad: Kader Attia, Sylvie Blocher, Tanja Boukal, Vadim Fiškin, Rainer Ganahl, Lise Harlev, Clara Ianni, Amal Kenawy, Cristina Lucas, Goshka Macuga, Cinthia Marcelle & Tiago Mata Machado, Jonathan Meese, Tom Molloy, Tanja Muravskaja, R.E.P. Revolutionary Experimental Space, Mika Rottenberg, Jari Silomäki, Mladen Stilinović, Suohpanterror.
Kuraatorid: Marja Sakari, Kati Kivinen, Patrik Nyberg, Jari-Pekka Vanhala.


On tõsiasi, et maailm muutub. Mis kunagi oli enesestmõistetav ja selge, on nüüd liikumises, väga ebakindel ja püsimatu. Asjad pole enam need, mis nad olid, ega nii, nagu nad olid. Aga kuidas me reageerime sellele tohutule võimaluste ja väljakutsete paljususele? Ja millist rolli, kui üldse mingit, saab nüüdisaegne kunst mängida selles vastasseisus reaalsusega, mis libiseb meil käest ega allu katsetele seda määratleda?

Pole üllatus, et paljud institutsioonid nii lähemal kui ka kaugemal on püüdnud mõtestada meie orienteerumise ja toimetuleku mustrites aset leidvaid muutusi seoses sellega, kes me oleme, kust me tuleme ning mida me peaks tegema siin ja praegu. Samuti ei ole üllatus, et niisugused katsed mõtestada seda, mis näib meile arusaamatuks jäävat, on loomu poolest tõeliselt ja igati asjakohaselt interdistsiplinaarsed ning ühtlasi ajutised.

Kiasmas säärase mõtestamistöö ette võtnud projekt kannab pealkirja "Demonstrating Minds" (Meele avaldused). See koondab kokku rea kunstnikke, kes ei tee üheskoos palju enamat, kui löövad kaasa selles ühises ettevõtmises ning väidavad ise või leiavad teised, et nad tegelevad valdkonnaga, mida võib sildistada poliitiliseks, s.t poliitika haardeulatuse avamisega alates struktuuridest ja erakonnaorganisatsioonidest kuni individuaalsete vaadete ja huvideni.

Kõiki neid kunstnikke ja nende töid ühendab aga tõepoolest see, kuidas nende kirglikud katsetused toovad mitte just väga elegantselt esile, millist raskust valmistab: a) toimetulek reaalsusega, mis on kiire, vihane ja heitlik; b) suhestumine kusagil kaugel toimuvaga, mille toob lähedale lamestavalt kiire ligipääs informatsioonile, mitte aga näiteks ja vastanduvalt just igapäevakogemus oma aegluse ja higilõhnaga; c) väga tüütu hoiak, et teatakse a priori, kes on hea ja kes halb, keskendudes seejuures headele poistele, ning lõpuks; d) erinevus turisti ja kaasteelise vahel, ehk, teisisõnu, erinevus vaatemängu reeglitest juhindumise ja nn ausa dilemma poole liikumise vahel.

See on väide, mis jagab essee kaheks osaks. Esimene võtab näituselt ette kolm teost, analüüsides neid pealkirja all LÄBIKUKKUMINE. Teine osa muudab suunda, käsitledes kahte näidet, mis tõepoolest suudavad pakkuda alternatiivset vaatenurka ja annavad tulemuseks isegi midagi uut, nagu ütleb ka pealkiri MINGI IVA. On ütlematagi selge, aga väärib siiski rõhutamist, et tegu on isiklike tõlgendustega, ning, jah, need ei ole süütud, kuid lootkem, et leiavad põhjendamist vastastikuseid kompromisse nõudva sõbraliku konflikti vaimus.

 

LÄBIKUKKUMINE, I osa

Mis küll võiks sedalaadi ettevõtmise juures kõige suurem läbikukkumine olla? Eri ulatuse ja sügavusega läbikukkumisvõimalusi on mõistagi palju, et mitte öelda lõputult, aga küsimus taandub iseäranis sellele, mida pakutakse, võrreldes sellega, mida lubatakse. Võttes appi autori, keda paljudes näitusel olevates teostes kuidagi kummaliselt ja sageli kohmakalt kasutatakse, just selle ühe ja ainsa Karl Marxi, võib öeldu ümber sõnastada nii: mis kord oli tragöödia, muutub taasesitamisel farsiks.

Sest just seda ta on – neetud klišee ja igav farss, mida Cristina Lucas pakub oma teosega "La liberté raisonnée" (Ratsionaalne vabadus, 2009). Tausta on kerge kirjeldada. Lucas keskendub klassikalisele poliitilise kunstiteose näitele, Eugène Delacroix' maalile "La Liberté guidant le peuple" (Vabadus viib rahva barrikaadidele) aastast 1830. Seejärel, ja ma ei mõtle seda ise välja, leiutab ta 4 minuti ja 29 sekundi jooksul algse maali välja pakutud sündmuspaigale juurde alguse ja lõpu – tuues seega mängu nii vabaduse, vendluse ja võrdsuse kui ka alles lahenduseta mõisted ja tähenduskobarad.

Aga mida täpselt Lucas teeb? Kas ta üritab klassikalist maali ellu äratada, võttes appi tänapäevase liikuva pildi ning kõiksugu pürotehnika ja suurepärase märuli abil piinliku täpsusega taaslavastatud stseenid, kus kujutletud reaalsuse loomisel ei ole ainsatki eurot kokku hoitud? Kui jah, siis miks ta peaks seda tegema? Delacroix' maal ei vaja päästmist või uue meedia ja tehnoloogia abil uude aastatuhandesse toomist. See on täie tervise juures sellena, mis see on, ning ootab, et seda vaadataks ja kogetaks seal, kus see on. See ei vaja remake'i.

Vahest on Lucase eesmärk taaslavastus? Aga mille taaslavastus? Kuidas ja kelle jaoks ning millises seoses algse positsiooni sündmuspaiga ja olukorraga, selle mineviku, oleviku ja tulevikuga? Mida huvitavat saab – taeva pärast! – olla professionaalselt ja hästi taaslavastatud maalis, mis on originaalil põhinev derivaat ja farss? See on ja saab alati olema niisama ebahuvitav kui nalja lahtiseletamine olukorras, kus pole midagi tähenduslikku toimumas.

 

LÄBIKUKKUMINE, II osa

Tanja Boukal esineb näitusel ühe teema ja nelja teosega, mis kõik kombineerivad sama eetost ja paatost. Siin ei ole probleem niisama ilmselge kui eespool analüüsitud näite puhul, kus ühe meediumi juurest teise juurde siirdumine oli a priori tupiktee. Boukal keskendub kahtlemata tohutu suurele probleemile, mida kujutab endast Hispaania enklaav Melilla Aafrika põhjarannikul. Sellest on saanud üks pagulaste ja Euroopa Liidu territooriumi vahel valitseva segaduse ja lõhe põletavamaid ja käärivamaid sümboleid koos argitegelikkusega, mis toob iga päev endaga kaasa lootusetust ning vägivalda.

Melilla on praegu ühtaegu värav ja unistus, mida rüvetab ületamatu piir. See on vaat et otsatu kurbuse ja kannatuse paik ja seisund. Boukali strateegia selle segadusega tegelemiseks on teisendada ja tõlkida see täiesti uude vormi. Näiteks võtab see tehnika tasandil kuju kui tikandid ja trükitud lõuendid, käsitsi kootud kašmiirtekk või kootud kangapaneelid – ja kõik kannavad Melillast pärit kujutisi, alates ametlikest politseifotodest, kus on näha eri viise ja vahendeid, mille abil inimesed on püüdnud tara ületada, kuni kunstniku enda fotodeni samast tarast ning kombineerides neid piltidega, mille kunstniku korraldatud töötoas valisid välja põgenikud ise.

Siiamaani on kõik väga hästi. Kunstnik ei tegele lihtsalt mingi kauge küsimusega, mille kohta tal puudub vahetu kogemus. Ta näitab, kuidas ta on panustanud aega ja energiat probleemi käsitlemisse, tegeledes probleemi päritolu ja keerukate üksikasjadega. Kuid kas see töötab? Mõnevõrra brutaalselt võib küsida järgmist: kas kunstnik suudab oma tegevusega edasi anda midagi enamat, kui me saame teada päevauudistest ja reportaažidest?

Kahjuks need ootused ei täitu. Kummalisel kombel ei ole kunstnik suutnud kogu oma vahetule materjalile vaatamata vastu panna võimalusele kinni haarata järjekordsest klišeest. Seekord on reprodutseeritud klišeeks ood "An die Freude" (Rõõmule, 1785), mis on tuntud Beethoveni 9. sümfoonia (1824) libretona ning pärineb Friedrich Schillerilt. Lõik poeemi tekstist on tikitud näitusel välja pandud salli sisse. Nagu teisedki sellised esemed – küll vahest mitte iha objektid, aga kodutunnet väljendavad esemed, mis mõjuvad karjuvalt, sest neid ei kasutata niisuguses kontekstis just väga tihti –, muudab see asi vaatenurka ning kogemise maiku ja tundlikkust.

Kuid kahjuks ei anna see kokku midagi enamat, kui juba olemas oli. Võtta "Oodi rõõmule" kui näidet Euroopa Liidu poliitika nurjumisest, näidata, kes on vastutatavad ja kes mitte, on läbikukkumine. Siin on liiga palju soovmõtlemist ja veelgi enam lihtsustamist teadvustatud ajalugude eri sfääride vahel liikumisel.

Mingil põhjusel Boukal lihtsustab ega suuda vastu panna kiusatusele tujutõstvalt näpuga näidata: siin on meil head, pagulased, kes kannatavad, ja seal Euroopa Liidu poliitika abstraktse sümboli kujul halvad, kes ei saa probleemist aru. Ent asja mõte ei ole küsida: no ja mis siis? Asja mõte on toonitada, et, jah, kõik nõutud ja vajalikud elemendid on olemas, aga sellest siiski ei piisa. Õige poole ja õigete materjalide valik ei ole veel piisavalt sisukas, et tõeliselt rinda pista just selle poliitilisega. Selleks on tarvis enamat, palju enamat. Tarvis on isiklikku seisukohta ja visiooni, mis seob üksiku üldisega. Jõuda arusaamisele, et seda on palju nõuda, ongi see poliitilise ja nüüdisaegse kunsti olemusliku keerukuse ahvatlev iva. Ning, jah, kui juba asja kallale asute, katsuge palun rohkem vaeva näha, ja palun tehke, mis te teete, ja katsetage, mida tahate, aga ärge hakake bugi-vugit Beethoveni kaela ajama.

 

LÄBIKUKKUMINE, III osa

Jonathan Meese installatsioonist leiabki juba palju enamat. Aga üsna etteaimatavalt on see "rohkem" kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. Boukali ja Meese erinevus on silmatorkav. Kui esimene püüab olla poliitiliselt aktiivne kunstnik, ja tal on selle tõenduseks veenev dokumentatsioon, siis viimane rahuldub pöörase ja veidra provokaatori mängimisega, tundmata mingisugust huvi sekkuda mõnda oma kaasaja poliitilisse valupunkti või küsimusse.

Meese tähelepanu keskmes on, nagu ikka, ajalugu ja kodusel Saksamaal minevikuga rahu sõlmimine. Mõistagi on see minevik – eeskätt see, kuidas toda minevikku käsitletakse või keeldutakse käsitlemast filmides, ajakirjades ja kunstis – peaaegu nagu masin, tootes lakkamatult uut, sageli ülipüüdlikult moralistlikku materjali. Meesel on käepärast justkui piiramatus koguses materjali, mida ta tarvitab ja kuritarvitab, samal ajal laginal naerdes heade kodanike üle, kes hoolivad ja tahavad õigesti käituda. Seekord alustab Meese pealkirjaga, mis võiks olla vaat et isegi naljakas, kui ta ei üritaks olla nii meeleheitlikult ülilahe: "HIPPOTHALAMUS FANCY'S PHARA(O)BYSSOZ (WALK LIKE A MEESYPTION, ADAGOO MI ON)" (2015).

Probleem on selles, et isegi kui päris alguses, ütleme 15 aastat tagasi, suutsid Meese performatiivsed maaliinstallatsioonid provotseerida, viksi ja kenasti kategoriseeritud sümboolse korra proovile panna, siis nüüd on ta suutnud selle strateegia õnnetuks äraleierdatud trikiks taandada. Olles aastate jooksul vähemalt tosinal korral näinud neid ettemääratud provokatsiooniesitusi, pidasin ma ehk kõige kummalisemaks mõtet, et kuidas selle ühe ja sama asja lõputu kordamine võiks ehk olla isegi huvitav ja lõbus? Nojah, loomulikult on tegu äriga, ja tõsise äriga, millesse Meese kahtlemata paneb kogu käepärast oleva energia, meenutades – isegi omamoodi kaunil moel – pangajuhti, mitte anarhisti, kellena ta end ikka veel kujutleb.

Peamine on aga see, et tulemuseks on igav nüüdisaegne kunst. Lihtsalt iga-a-a-a-a-a-av. Kopitanud ja staatiline vaatemäng, mis ei paku seda, mida lubab. See on kõigest tühi müra koledal taustal ja tüüp, kellele kuluks ära nii habet ajada kui ka juuksuris käia – ja kui juba nii kaugele minna, võiks talle inimlikust headusest visata ka mõned puhtad riided.

 

MINGI IVA, I osa

Enne veel, kui asun käsitlema esimest kahest näitest pealkirja all MINGI IVA, võtaksin kokku põhjused, miks olen pealtnäha väga karmilt eristanud ja häälekalt tõlgendanud seda, mis läheb ja mis mitte.

On ütlematagi selge, et kui käsitleda tänapäeva õhustikus poliitikat heade inimeste poolelt lähtudes, ei ole me just väga harjunud selgelt artikuleeritud arvamuste ja lausete ning otsesõnalisusega. Sedalaadi keel kuulub pahade inimeste poolele, nende poolele, kellel on vähe visiooni ja veel vähem haridust ning peaaegu puudub arusaamine kultuuride, sugude ja ütleme näiteks usuliste vaadete vahelistest erinevustest. Aga mis on viga otsesel vastusel, eriti veel siis, kui teoste teema ja fookus on tahtlikult poliitiline just nimelt avalike vaidluste ja diskussioonide tähenduses?

Asja mõte siinkohal ei ole mitte mingi müsteeriumi lahendamine ega mõttekäigu peatamine, vaid hoopiski vajaliku mõtteaine pakkumine, asudes tõeliselt ja avalikult ühele või teisele poolele, selle asemel, et peita end mugavustsooni kuuluva, juba ette kinni makstud poliitilise go-go korrektsuse taha. See kõik meenutab meile oma aja ainsa tõelise sotsiaalpoliitilise aktivisti, kordumatu James Browni nimelise mehe laulusõnu – 1960. aastate lõpus sai Jamesil nimelt pisut kõrini oma afroameeriklastest kaaskodanikest, kes olid nii õnnelikud ja rahul, karjudes küll õigeid sõnu, kuid jättes peaaegu alati nende järgi tegutsemata. Too hüüe tasakaalu järele on ikka veel väga terav ja ajakohane: "Talkin' Loud and Sayin' Nothing" ("Palju kära, vähe villa" – Toim.).

Nüüd aga on aeg siirduda esimese näite juurde. Selleks on Cinthia Marcelle'i ja Tiago Mata Machado teos "The Century" (Sajand, 2011), mis pakub meile kogu näituse raames adekvaatselt installeeritud ja positsioneeritud videoprojektsiooni. Meile antakse põgus pilt ümbritseva olukorra ja tegevuse tulemustest. See on nagu tagajärje edasiandmine, omamoodi järelmõte toimuva kohta ning selle kohta, mis võib valesti minna ja lendu pääseda, kui asjad väljuvad kontrolli alt ning olukord läheb kuumaks.

Videokaamera ei liigu. Liigub kraam, mida pillutakse näha olevasse mitte-kohta – mingile tühjale tagahoovile või krundile, millest saab koht mitte valiku tulemusel, vaid seeläbi, et ta lihtsalt juhtub olema seal, kus ta on. On suitsu ja müra – miski puruneb, luues brutaalselt mõjusa helimaastiku, ülejäänud kraam aga jätab maha vähem dramaatilise helijälje.

Meile antakse stseen ja antakse ka kontekst, aga meid ei piinata meeleavalduse või rahutuse tegeliku kujutisega. Tegu ei ole dokumenteerimisega. Meile pakutakse midagi muud, meid kutsutakse kaasa mõtlema ja kaasa tundma. Lõigu absurdsus seisneb selles, et meile ei näidata teo põhjust, vaid meid seatakse vastamisi osaga, mis esimese osa väljalõikamise järel justkui kaotab tähenduse (ja samal ajal omandab uut laadi tõlgenduse). Ning, jah, selles seisnebki niisuguse teose potentsiaal: sel õnnestub vabaneda tegelikkuse koormast, reaalsuse ahvatlusest ning viia vägivalla ja meeleavalduse sümbolid abstraktsele tasandile, mis teeb ukse lahti avatud mõtlemisele selle asemel, et see juba tuttavate faktide ja hoiakutega sulgeda. See võimaldab meil ja sunnib meid kui osalejaid looma seoseid üksiku ja üldise, isikliku ja avaliku vahel.

 

 

Cinthia Marcelle & Tiago Mata Machado
Sajand
2011
video, 9'37''
Kõik õigused kunstnikel ja Vermelho galeriil

 

 

 

MINGI IVA, II osa

Nüüdisaegse kunsti poliitiliste aktide õnnestumisi ja ebaõnnestumisi vaagiva rännaku lõpetuseks jõuame teose juurde, mis esmapilgul näib olevat kõike muud kui poliitiline. Selleks on Kader Attia viieosaline skulptuur pealkirjaga "Culture, Another Nature Repaired" (Kultuur, teine parandatud loodus, 2015). Teose pealkiri jätab ehk soovida, aga teoses endas on intensiivsust ja ausust, millest jääb sedalaadi rühmaüritustel sageli puudu.

Teose lähtekohaks on raskelt moonutatud Esimese maailmasõja veteranid. Attia tuletab meelde, et päris paljud neist sõduritest olid pärit kolooniatest, võideldes õiguste eest, mida neil ei olnud. Kolonialismi ajalooline taust tuuakse seejärel tänapäeva, kasutades koostöös senegali ja kameruni käsitöölistega meisterdatud vaikivaid, kuid väga kõnekaid figuure, pjedestaalile paigutatud päid.

Need kohutavad, moondunud, üleelusuurused pead on tõepoolest mõjuvad. Nad sisendavad aupaklikkust oma jäiga liikumatuse ja uhke vaikimisega, mis sünnitab järelkaja ilma süüdistavalt näpuga näitamata või lahendust pakkumata, pannes meid nägema ja tundma seost abstraktse üldise ning üksiku, kehastunud individuaalse kannatuse vahel. Ei midagi enamat ega midagi vähemat. See on adekvaatne, usutav, sisukas ja väga poliitiline. Neil skulptuuridel on omamoodi tundlik ja tundeküllane taust, nad on nagu kuriteokaaslased. Need kaks teost on nagu lõng lõuendil, nagu minimalistlik maal, mille õmblused on näha. Need on väikesed, aga mõjuvad žestid, lakoonilised sekkumised lõuendi pinda, mis ei karju "Mõrv!" ega aja taga vaatemängulisust. Nad seisavad sirge seljaga ja uhkelt, omapärases pühalikkuses ja kainuses. Tegu on märkimisväärse taieste rühmaga, mis võimaldab meil olla ja mõelda – ning ise suhestuda, silmast silma. Ilma igasuguse moralistliku ambitsioonita näppu viibutada või enesega rahulolus kümmelda, koos tunnete ja mõtetega, mis saadavad kaotust ning traumat.

 

Mika Hannula on publitsist, kuraator, õpetaja ja kunstikriitik, kes elab ja töötab Berliinis.

 

Tsitaadinurk:
"Olen vähemalt viimased kakskümmend aastat arutlenud nii endamisi kui ka pidanud vastama küsimusele selle kohta, kas kunsti abil saab maailma muuta. Vahel usun, et saab, vahel mitte.
Usk kunstikontekstis loodud piltide ühiskondlikku mõjuvõimu on löönud kõikuma mitmel põhjusel. Üks neist on mõistagi see, et maailm lihtsalt ei näi paremaks muutuvat. [---] Natsionalismi problemaatikat oma paljudes teostes käsitlenud Tanja Muravskaja stereovideoinstallatsioon "Kolm õde" (2015) esitab vaatajale kõrgeid nõudmisi. Kahe teineteise võidu rääkiva naise jälgimine on juba iseenesest raske, kuid kui teos paikneb veel avatud ruumis teiste vaatajate ja teoste poolt tekitatavas häireväljas, on selle vastuvõtmine tervikuna võimatu. Kuni adud, et nii see peabki olema. Videoteoses räägivad Muravskaja nõod – filmija ise on see kolmas. Lapsena kutsusid nad üksteist omavahelist lähedust rõhutades õdedeks. Nüüd on maailm ja eriti Ukraina sündmused neid üksteisest eemale pillutanud: üks elab ja töötab Eestis, teine on Ukrainasse jäänud Maidani aktivist ja kolmas on siirdunud elama Venemaale. Kõigile kolmele on etnilise identiteedi määratlemine muutunud keeruliseks, kaalukausil on ka omavaheline lähedus. Kõik nad elavad erinevate natsionalistlikult määratletud jõudude mõjusfääris. Argumendid ei veena. Peagi tabasin end mõtisklemas oma Eesti-suhte üle. Mul on palju eestlastest sõpru ja tuttavaid, kelle seltsis ma viskan sageli nalja eestlaste ületähtsustatud natsionalismi üle. Praegusel ajal on aga tagajärjeks tihti see, et mind peetakse kommunistiks, kes ma küll kunagi olnud ei ole. Sellest hoolimata tuleb mul Eestis tahes-tahtmata mõnikord seda põletusmärki otsa ees kanda. Ürita siis veel analüütilist vestlust arendada. Ja ometi tuleb seda teha, keset kõike müra ja desinformatsiooni. Ehk saabub ühel ilusal päeval ka üksteisemõistmine."

Otso Kantokorpi, Kunsti maine jõud. – Sirp 23. X 2015.

< tagasi