est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Paranoia on uus must

Kadri Veermäe (1/2017)

Kadri Veermäe uurib Karel Koplimetsa järjekordset juhtumiuuringut.

 

 

14. XII 2016–7. I 2017
Hobusepea galerii ja Draakoni galerii


Alustaksin isiklikul noodil: kui keegi küsib, kus ma Tallinnas elan, tunnen miskipärast alati veidi piinlikkust, kui pean ütlema, et Kalamajas. Tegemist on küll meeldiva elupaigaga, kuid sama paratamatult on see ka kant, kus igal kevadel tuleb varjuda trendikale asumifestivalile sattumise eest.

Karel Koplimets on teinud hea valiku, valides Kalamaja asumi oma järjekordse uurimuse keskseks objektiks. Nagu ta on nii mõneski oma eelnevas projektis näidanud, suudab ta väga edukalt välja tuua vaadeldava nähtuse või olukorra ogaruse, mattes selle samas kuskile vormiliselt ülipõhjaliku, pedantse järjekindlusega kokku kogutud materjali vahele. Koplimetsa paranoiline lähenemisnurk ning fiktsiooni ja reaalsuse segamine muudab ta praeguses laiemas ühiskondlikus kontekstis üheks nüüdisaegsemaks kunstnikuks. "Tõejärgsus" kõigi oma derivaatidega – ta on suutnud teemale reageerida enne, kui see on täielikuks peavooluks muutunud.

Fotodest, videotest ja ruumiinstallatsioonist koosnevat "Juhtum nr 12. Kalamaja" (2016) oleks üsna keeruline kirjeldada neile, kes seda näinud ei ole ja Koplimetsa varasema loominguga kursis pole. Kunstnik on märganud, et tema elupaigas Kalamajas toimuvad kummalised ja kohati paranormaalsed sündmused. Ei jäta just väga mõistuspärast muljet, kuid just taolised "oma silm on kuningas"-tüüpi lähenemised hoiavad elu sees väiksema ja suurema mastaabiga paranoiateooriatel.

Koplimets viitab näituse pressitekstis Kalamaja Facebooki-gruppi ilmunud hoiatusele, mille järgi on linnajao ühistransporti siginenud taskuvargaid ja massiliselt tulnukaid ("Kalamaja bussidesse on ilmunud vargad. Mul tuttaval varastati taskust kallis telefon. Mees, kes tema kõrval istus, tõusis püsti ja väljus kohe, kui mu tuttav tundis, et midagi on valesti. Olge valvsad, siia on ilmunud massiliselt tulnukaid."). Ta asubki Hobusepea galeriis maaväliste olendite jälgi ajama, leides tänavailt terve hulga kahtlasi viiteid. Koplimets oskab leida detaile, mis oma naeruväärsuses iseenda tõsiduspretensiooni tühistavad, ning konstrueerib sinna ümber terve fabrikatsiooni. Osalt meenutab "Juhtum nr 12" Koplimetsa 2013. aastal valminud tööd "Juhtum nr 7. Pic de Bugarach", mis keskendus väiksele, 187 püsielanikuga mägikülale Bugarach'ile, kuhu hakkas kohale voorima hulgaliselt UFO-huvilisi ja new age'i fanaatikuid, sest kuulduste kohaselt pidi tegu olema ainsa paigaga, mis pärast maiade kalendri otsasaamist (21. XII 2012) sellele järgnevas vältimatus maailmalõpus alles jääb. Koplimets jäädvustas kohapealset õhustikku maailmalõpu eel ja järel, kuid ei piirdunud juba iseenesest tänuväärse materjali dokumenteerimisega, vaid lisas omalt poolt konstrueeritud paranoiakihi.

Dokumentalismiga segunev omamütoloogia on "Juhtum nr 12" näitel teinud tugeva sammu just omamütoloogia rõhutamise suunas, sest nüüd on peaaegu täielikult fiktiivne ka nn dokumentalistlik osa ise, mitte ainult viis, kuidas see on kontekstualiseeritud. Nii on näiteks UFO-huvilised asendunud kummalise tegevusega pimedal Kalamaja tänaval – stseen, mille müstilisim element on täiesti autovaba tänav, sest kes seal öösel ringi on liikunud, teab, et tegelikult on täis pargitud kõik kohad, mis vähegi võimalikud.

See, et Koplimets on oma tööd juhtumiteks nimetanud, ei viita minu jaoks asjaolule, et vaataja on oodatud neid detektiivi kombel lahendama, sest lahendust tegelikult ju ei olegi või pole selleni jõudmine väärtus omaette. Pigem tõmbaks juhtumiseeria puhul paralleeli mockumentary'tega, mis näevad välja nagu dokumentaalfilmid – kõike esitatakse tõena ja see paistab ka tihti usutav välja –, kuid ei ole seda.

Ent ka teadmine, et tegu on täieliku väljamõeldisega, ei takista tegelikult mingite elementide uskumist ega levikut. Näiteks 2002. aastal linastus Artes Prantsuse filmitegija William Kareli "Dark Side of Moon" (Kuu varjupool), mille autor keskendus teooriale, et 1969. aastal ei maandunudki Apollo 11 Kuul, vaid tegelikult filmis selle oma stuudios üles kuulus režissöör Stanley Kubrick. Kuigi võltsdokumentaal lõppeb sellega, kuidas seal osalenud respekteeritud inimestel on raskusi nende lausete meeldejätmisega, mida nad linateoses ütlema peavad, ei ole see vandenõuteoreetikute indu jahutanud – miks peaks inimesed sellises tobedas projektis osalema, kui nad seda just mingi suurema pettuse varjamiseks ei tee?

Lisaks võib arvata, et konkreetselt Eesti kontekstis on teatud noore põlvkonna UFO-uskumisele rohkem kui Igor Volke kaasa aidanud 1990. aastate teisel poolel siinsetele teleekraanidele jõudnud seriaal "The X-Files" (Salatoimikud). Kuid Koplimets tühistab "Juhtum nr 12" puhul igasuguse lähenemisvõimaluse stiilis "I want to believe" (Ma tahan uskuda; kultuslik poster seriaali peategelase Fox Mulderi töölaua kohal), sest valgusallikas polegi saladuslik, nagu näitab seda installatsioon Draakoni galeriis. Ometi jääb mingisugune ambivalentsus sinna juhtumisse lõpuni sisse – nagu sageli tema loomingus. Ka pole sel korral domineerivalt esil üht Koplimetsa paljukasutatud efekti, turvaliste keskkondade taga hiilivat hirmu- ja ohutunnet, mis võib tihti osutuda illusoorseks. Pigem võib näha seost, et see, mis näeb ohtlik välja, osutub süütuks: näiteks 2012. aasta teos "Hirmu äärealad" algab pahaendelise videoga magalarajooni tänavaist, aga, nagu lõpuks selgub, on see filmitud vähendatud maketil. Mis aga paistab turvaline, ei pruugi seda üldse olla: 2015. aasta teoses "Juhtum nr 9. Moment kuritööle" näeb samuti maketti, mis koosneb ainult ühest väikekodanlikult korralikust majast, kuid viitab Austria võigastele inimröövijuhtumitele, kus ohver on pidanud aastaid vangistaja keldris veetma.

Juhtumiuuringud moodustavad Koplimetsa puhul seeria, mis muutub iga järgneva väljapanekuga ainult sisukamaks, mõjutades ühtlasi eelnevate uuringute tähendusvälju. Tugev külgetõmbejõud on neil kõigil. Tallinna Kunstihoone galeriis saab kuuldavasti peagi näha Koplimetsa näitust "Juhtum nr 11. TALSINKI" ning tõesti pakub juba ette huvi, kuidas paranähtuste ja hirmuga tegelenud autor sel korral lahendab käsitlemiseks ette võetud teema – pendeltöö.

 

Kadri Veermäe töötab ajalehes Postimees ajakirjanikuna.

 

 

 

Karel Koplimets Juhtum nr 12. Kalamaja

Karel Koplimets
Juhtum nr 12. Kalamaja
2016
installatsioon, kanalisatsioonikaev, asfalt, äärekivid,
valgustus, suitsumasin, varieeruvad mõõdud
Draakoni galerii installatsioonivaade
Kunstniku loal

< tagasi

Serverit teenindab EENet