est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Peaaegu seaduslik

Johannes Saar (4/2014)

Johannes Saar kontekstualiseerib Jaanus Samma isiknäitust "Kampsunipood Hair Sucks".

 

Jaanus Samma isiknäitus jõuab vaatajani esmapilgul kahepoolse ekraanina maavillase käsitöö ja urbanistliku tänavakultuuri vahel. Kampsunite hubane kude, mohäär ja lambavill on rinnale soojendada võtnud getode kareda grafiti. Ei mingit käpikuisse kootud päikest. Koduvillane kudumiarmastus ja kirjad külmadelt kiviseintelt tunnistavad teineteist ainiti, tulnukana teineteise planeedil, võõristavalt. Selle kohtumise üldine esteetika on piisavalt jahe, et lumepall ei higistaks. See leiab aset tüünes kampsunibutiigis: peidetud neoonvalgus, mustvalge kujundus, sätitud klaasvitriinid, proovikabiin ja peeglid, diivanid, lõikelehed, mõistlikud hinnad, sujuv teenindus. Ainus koht, kus eri kultuurid võivad tarbimisühiskonnas probleemitult kohtuda – pood.

See kohtumine poes on "lapsevanemate" korraldatud – selle taga on projektijuht, kaastöölised, kujundajad, rahastajad, meediasuhtlus ning mõistagi kunstnik ideega sellest, mis ühiskonnas olemas, ent vajab selgemat sõnastust, esiletoomist. See on produtseeritud kohtumine, institutsionaalselt sanktsioneeritud sündmus, kunstimaailma ja -kriitika poolt rambivalgusse tõstetud probleemistik, mis on näituseküpseks kergitatud. Suure kujundatud pannoona on see tootmisteave leidnud koha näitusesaal-butiigis. Ehk siis tootjad pole enam vaguralt "tsehhis". Nad on kohal ja toimetavad sümboolselt ka müügipoolel.

But a shop is more than meets the eye. Sel kohtumisel poes on hind. Kampsunite kudumine oli veel hiljuti etnograafilisest kultuurist pärit käsitöö. Kampsuneil oli vanasti autor, ehkki enamasti tundmatu. Grafitilgi on loomuldasa autor, ehkki ka enamasti tundmatu. Ja veel suhteliselt hiljuti kuulus ta jäägitult tänavale. Eemal institutsioonidest toimetasid mõlemad ilma näota tegelased, esitamata anonüümsuse kiuste kurikuulsat küsimust autori puudumisest või tema surmast. Teabepuudus etnograafide, kunstikriitikute ja politseijõudude ridades pole samuti kunagi andnud alust kahelda autori olemasolus. Pigem on see abiks olnud sotsiaalsete protsesside personifitseerimisel müütilisteks tegelasteks. Toimikutesse ilmuvad tüüpportreed: cultural mastermind, criminal mastermind. Taarka, Anu Raud, Banksy, Edward von Lõngus, you name it. Hoole ja armastusega asutakse esimesi kultiveerima, teisi kriminaliseerima.

But a shop is still more than meets the eye. Jaanus Samma näitust on raske vaadata ilma normatiivsete ja tüübitruude arusaamadeta kultuurist, sest piinlikul viisil on just need eelarvamused pihta saamas. Tüüpportreed on muutumas, lindpriid on kaubastumas. Ei näe põhjust tõrkuda, kui keegi defineerib nii kampsunikudumist kui grafitit ühesuguse rahvakultuurilise käsitööna. Ja avab paraadukse mõlema institutsionaliseerimiseks ja industrialiseerimiseks. Mõelgem, rahvakultuuri õppekavad, grafitifestivalid, töötoad ning DIY-käsiraamatud, lõikelehed ja šabloonid on juba aastakümneid sillutanud teed nende kohtumisele kultuuritööstuse vabrikuis. Nn positiivse hõlmamise tulemusena on mõlemad pudenenud masstootmise ja -hariduse kiirendisse. Algupärased kontekstid kaovad. Demokratiseerumine ja liberaliseerumine on kampsunid ammu andnud Hiina odavasse masinkudumisse ning grafiti rahvaülikoolidesse õppetoolide ja kateedrite arutleda. Efektiivselt kannibaliseerib kultuuritööstus selle, mis kunagi otsis vargsi kohta kultuuriareaalide äärel. See crime scene, mis kunagi andis operatiivtöötajale ainet jälitustööks, on nüüd kunstikriitikute ja -kuraatorite art scene. Ning see, mis kunagi ajas etnograafi ekspeditsioonile, lebab nüüd lõikelehena tema diivanilaual. Tööstus võidab, galeriide, butiikide ja biennaalide ühine vereringe saab turgutust.

Jaanus Samma on etnograaf. Tema troopikaks on Eesti, Skandinaavia ja Euroopa kivilinnad, reisikirjadeks linnaruumist kogutud grafiti. Enamasti avameelselt seksuaalse või seksualiseeriva sisuga lowbrow obstsöönsuste relvaarsenal, mille kultiveerimine ei tasu vaeva, kui just pole plaanis gängstaräpi repertuaarivalikute poole liikuda. Ehk on nimetatud näide sellest, et verbaalne agressioon, ekspluateerimine ja seksuaalne stigmatiseerimine on siiski kommertsialiseeritav miljardiäriks, andnud Sammale ajendi panna sellise suhtlusmaneeriga proovile ka nüüdiskunsti seedekulgla ja moebutiikide väljapeetud miljöö.

Kiri seinal saab kirjaks kampsunil ning kampsun kaubaks galeriis. Kui kaubad koos, leiab kiri kampsunikandjal ratsutades tee tagasi linnaruumi, ent mõistagi teeb ta nüüd karjääri teises seltskonnas, lähemal kesklinnale, ajalehtede esikaantele ning kunsti definitsioonile. Détournement – just selle mõistega (ümbersuunamine, kaaperdamine) tähistasid situatsionistid oma peamist kapitalismikriitika meetodit, peavoolu meediarepertuaari pööramist tema enda vastu, tema loosungite ja retoorika esitamist tühistavas kontekstis, nihestava nurga alt. Hilisem culture jamming ja appropriation art on jätkanud sama joont ning üritanud samuti kultuuritööstuse masinat kinni kiiluda rekontekstualiseerimise erinevate taktikatega. Jaanus Samma pakub masinale mitte selle enda repertuaari, vaid selle ülejääki. Ajal, mil tänavakultuur on suurelt jaolt inkorporeeritud osaks ametlikest esteetika ja tantsu õppekavadest, näituse- ja festivalitööstusest, on midagi siiski tänavale külmetama jäetud. Sammat ei huvita nii väga, mis see on, vaid pigem strukturaalne vägivald, mis sellise segregatsiooniga kaasneb. Teda huvitavad diskrimineerivad jõujooned malbe tolerantsuse maski all.

Michel Foucault ja Mihhail Bahtin on erinevas võtmes kirjutanud teatavast kirjutuse miinimumkünnisest, millest allapoole jäänu ei pääse annaalidesse, ajalukku ega ametlikku kultuuri. Foucault kõneleb radikaalsest väljasulgemisest, mis ainuüksi sellesama rituaalse žestiga manab tühjusest esile hulluse, selle avaldumise vormid ja selle menetlemise ametlikud reeglid. Hospitalid, kliinikud ning mõistagi vangla. Bahtin annab sellele väljasulgemisele nimeks karneval – üürike kokkulepitud aeg ametlikus elukorralduses, mil kõik kultuuriväärtused pööratakse pea peale, narrist saab kuningas, tema sõna maksab ja see sõna on ropp. Karnevali aeg ise on ühiskonnast välja suletud, selle kohal ripub teadmine ajutisusest ja peatsest naasmisest normide juurde. Legaliseeritud grafitifestivalides, tihti linnavalitsuste kinnisvaraosakonna korraldatuis, valitseb seesama vaim – lojaalsus kokkulepitud ajale ja kohale. Jaanus Samma ründab seda kollaboratsionistlikku distsipliini, soovimata vähimalgi määral kasida nende kõnepruuki, kel pole voli autoriteetselt kuuldavale tuua ametlikku kultuurikantseliiti. Volituse puudumine vaid suurendab trotsivat vajadust ebatsensuurse jõustamise järele. "Cunt me in!" ütleb kiri kampsikul ja läheb ringlema peenemasse seltskonda. Karneval algab.

 

Johannes Saar on kunstiteadlane ja -kriitik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute doktorant.

 

Samma

Tallinna Kunstihoone galerii näitusevaade,
foto autor Anu Vahtra
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet