Peatoimetajalt saateks

Andreas Trossek (2/2020)

Hea KUNST.EE püsilugeja!

Kui Sul on sõber, kes pole varem ühtegi KUNST.EE numbrit lugenud, siis võib-olla just sellest siin võiks ta alustada. Käesolev number (2020/2) on nimelt kollaažilik tagasivaade – valik faksiimiletrükis esseid, intervjuusid ja arvustusi aastatest 2000–2020. 

2020. aastal saab Eesti kunsti ja visuaalkultuuri kvartaliajakiri KUNST.EE 20-aastaseks. Seda eeldusel, et peame aastatel 1958–1996 ilmunud almanahhi Kunst oma otseseks eelkäijaks, ja veel enne seda, aastatel 1928–1929 ilmunud Taiet oma eel-eelkäijaks.

Teisisõnu võiksime hea tahtmise korral tänavusel aastal tähistada samuti oma vastavalt 62. ja 92. sünnipäeva. Kuid milleks ajada ajaloo aritmeetikat asjatult liiga keeruliseks?

Fakt on see, et kvartaliajakirja formaadis – s.t uus number igal kevadel, suvel, sügisel ja talvel – ilmub siinne perioodikaväljaanne nüüdseks juba 20. aastat järjest. Igal juhul on tegemist vanima eestikeelse professionaalse kunstiajakirjaga.

Ettetellijatele tulevad värsked numbrid kenasti postkasti kohale. Juhuslikum otsija leiab endale vajaliku info alates 2009. aastast arendatavast väljaande veebiarhiivist ajakirikunst.ee. Täismahus ingliskeelse rööptõlke mudel on alates 2012. aastast vahetanud välja varasemad osalised tõlked ja resümeed. Eesti kunst kõnetab nii kodu- kui ka välismaist publikut, nii see lihtsalt tänapäeval on.

Niisiis, suur aitäh kunstnikele, kriitikutele, ajaloolastele, filosoofidele, fotograafidele, disaineritele, korrektoritele, tõlkijatele jne-jne – kõikidele KUNST.EE kaastöölistele! Ja teid on oi-oi-oi kui palju!

Pidu katku ajal? Noh, mitte päris. Kui Eestis kehtestati seoses COVID-19 viiruse levikuga välja eriolukord, mis kestis 12. märtsist 17. maini ja mille raames jäid publikule suletuks ka muuseumid ja galeriid, siis oli käesolev pidupäevahõnguline valimik juba töösse läinud. Ent ka mitte kunagi varem pole kultuuritarbimine olnud niivõrd retrospektiivne kui nn koroonakriisi ajal. 

Üha vähem adume, mis toimub kultuuris meiega n-ö sünkroonses ajas, sest "praegu" oleks justkui pandud pausi peale. Ja tulevik tundub samuti olevat justkui "edasi lükatud". Vaid minevik on see, millest saame veel mõnevõrra sotti – ja millest suudame süvenemise korral ehk isegi midagi õppida, kes teab?

Seega on KUNST.EE 2020. aasta 2. number pühendatud otsesemalt väljaande 20. sünnipäevale ja kaudsemalt Eesti kunsti lähiajaloole. Number on koostatud kronoloogilisel printsiibil, nii et igast aastast oleks vähemalt üks kaastöö.

Samuti on lõppvalikusse settinud artiklite teemaspekter hoitud võimalikult laiana – piltlikult: sotsrealismist sürrealismini ja postfeminismist postinternetini. "Isegi kui sa varem Eesti kunstist kohe absoluutselt midagi ei teadnud, siis pärast selle numbri läbitöötamist juba üht-teist tead," saame öelda oma esmakordsetele lugejatele.

Ei maksa samas teha nägu, et valik oli objektiivne. Ei olnud ega saanudki olla. Ainuüksi ruumipuudusel jäi välja kümneid ja kümneid tublisid autoreid ja kunstnikke. Huvi pärast tehtud arvutus näitas, et artiklite paremiku ehk best of-tüüpi kogumik eeldanuks minimaalselt ligikaudu 500–600 lehekülje pikkust trükist. Kuid ärgem välistagem, et keegi kunagi tulevikus ka sellise hiigelettevõtmise kätte võtab.

"Uus aastatuhat saabub optimistlikult," kirjutas 2000. aasta novembri alul müügile tulnud ajakirja 112-leheküljelises avanumbris (2000/1) peatoimetaja Heie Treier. Ta möönab samas, et palju vajalikke teemasid jäid ootama ärakirjutamist tulevikus. Nüüd, ligi 20 aastat ja 80 ilmunud numbrit hiljem, vaatame tulevikku sama lootusrikka pessimismiga, sest… kas meil on olnud üldse kunagi teist valikut?

Püsige lainel!

< tagasi