Peeter Allik ei ole wiener

Das Kollektive Unbewusste aus Reval (3/2012)

 

9.–21.VII 2012

Draakoni galerii

 

Arvestades, et alljärgnevalt kõne alla tuleva objekti näol on tegemist peaasjalikult lihatoiduteemalise näitusega, ei kõla käesoleva tõsiteadusliku analüüsi pealkiri "Peeter Allik ei ole wiener" meie arvates sugugi kohatult. Enne järgneva arutluskäigu edasist jätkamist vajab see tees siiski nüansseerimist, ja mitte vähe. Nimelt, mis mõttes ei ole kunstnik Peeter Allik wiener? Sellele küsimusele vastamiseks peaksime esmalt defineerima, kes või mis on vastavalt Peeter Allik ja wiener? Peeter Allik (snd 1966 Põltsamaal) on mees, kes kujunes 1990. aastatel tänaseni viljakaks graafikuks ja maalikunstnikuks, kelle humoorikat sürrealismimaigulist loomingut on jooksvas kriitikas enamasti seostatud kümnendi alguses taasiseseisvunud Eesti kunstiareenil vallandunud üleüldisema neopopi lainega. Wiener on omakorda saksakeelne sõna, mis märgib Viini linna elanikku, ent ka üht saksa vorstiliiki, mis on laensõnana levinud paljudesse Euroopa keeltesse, sh eesti keelde (viiner). Et Viin on maailmakaardil teatavasti tuntud ka psühhoanalüüsi kodulinnana, huvitab meid antud juhul Sigmund Freudi ja Peeter Alliku suhe. Kuna Freud suri enam kui veerandsada aastat enne Alliku sündi, siis saab see suhe olla vaid ühepoolne, retrospektiivne, kultuuriline. Ühesõnaga, lugejasuhe. Adekvaatne on seega püstitada tees, et Peeter Allik ei ole wiener, s.t Viini elanik, sest ta elab Eestis, viimastel aastatel peamiselt Tartu linnas. Niisamuti ei ole ta eespool viidatud saksa vorst, kuna inimkonna teadaolevas ajaloos ei ole senini üles tähendatud ühtegi juhust, mil vorst omaks kunstilis-esteetilisi eelistusi ja suudaks iseseisvalt viljeleda näiteks linoollõiget, mis on olnud aastaid Peeter Alliku meelistehnika ja tema omalaadne kaubamärk. Vähesed on tänapäeval võimelised tegema linoollõiget niivõrd kvaliteetselt, nagu seda oskab Peeter Allik. Viimase väite kinnituseks tsitaat näituse külalisteraamatust: "Peeter ruulib!"

Peeter Allik
Veenuse sünd
2012, kangale trükitud linoollõige, 126 x 203,5 cm
Kõik õigused kunstnikul, Draakoni galerii

 

Eespool sedastatud kõrgkultuurilistest nootidest hoolimata peame siiski taktitundetult nentima, et Peeter Allik on julgelt puudutanud oma hiljutist näitust ette valmistades mitte ainult toitu, vaid toidu temaatikat laiemalt. Ning mitte taime-, vaid lihasööja apologeetilisest vaatepunktist. Või nagu sõnastab kunstnik ise näituse pressiteates oma (väidetavalt) maailmaparandajaliku autoripositsiooni: "Inimesed on nii pahad, sest nad ei söö piisavalt liha." Kõnealune näitus püüab seda (väidetavat) puudujääki omalt poolt parandada ja nii näeb vaataja galerii seintel suuri pilte näiteks rasvasest vorstist ning mahlakast lihakäntsakast. Ent meie teravatele kunstikriitikute silmadele ei jää märkamatuks teatav irooniamoment, millega kunstnik vaatajat kostitab. On raske uskuda, et ainult vorsti, viineri või sea kaelafilee käntsakaga saaks päästa kogu maailma. Vastupidi, see kõlab nagu halb nali – mis saaks sel juhul nendest inimestest, kes religioossetel, tervislikel vms põhjustel lihatoitu boikoteerivad? Kuid leiame, et selles peitub kunstniku geniaalsus, et ta toob selle paradoksi inimeste ette, tehes selle üdini nähtavaks. Selgub, et pelgalt lihast ikka ei piisa inimliku õnnetunde saavutamiseks. Kunstnik paljastab lihatoidu problemaatika kuni skeletini välja.

Kunstiajalugu tunneb toidu temaatikat muidugi juba sajandeid. Võiksime viidata natüürmordi žanrile, vanitas motiivile, Rirkrit Tiravanijale jne. Mõned aastad tagasi toimus Tallinna Kunstihoones rahvusvaheline rühmanäitus pealkirjaga "Halb nali", kus käsitleti kuraator Johannes Saare sõnul mh "mõningaid kohatuid käitumismudeleid, mis /…/ kujundavad meie suhtumist kõnelevasse viinerisse". Toit (ja sellega kaasnev jutt) ei ole seega võõras problemaatika ka meie kaasaegse kunsti diskursuses laiemalt. Veelgi enam, toidu temaatikat käsitleva kunstniku strateegia puudutab tegelikult vaikimisi kogu euroopaliku inimtsivilisatsiooni põhiväärtushinnanguid. See on tegelikult puhas keha ja vaimu dihhotoomia, mis meile siit vastu vaatab. Kumba orjata, keha või vaimu? Tõepoolest, tervis, ka vaimne tervis tuleneb elustiilist, sh sellest, mida me sööme. Seda, mida me sööme, saab omakorda kaudselt mõõta kehamassiindeksiga. Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on meile andnud kehamassiindeksi kalkuleerimiseks vajalikud suunised: "Kehamassiindeksit arvutatakse järgmiselt, igaüks võib proovida: võtke oma kaal kilogrammides, seejärel võtke oma pikkus meetrites teise astmesse. Jagage kilod meetritega. Kui indeks on üle 25, siis te peaksite midagi tegema. Kui see on üle 30, siis te peate kindlasti midagi ette võtma. Ja kui indeks on suurem kui 35, siis minge palun hästi kiiresti arsti juurde."

Meie kriitikute kollektiiv tegi antud mõõtmise ära ja tulemused ei andnud põhjust rõõmustamiseks: meie kehamassiindeksiks kujunes number, mis ei juhatanud meid mitte arsti juurde, vaid otse surnukuuri. Sellegipoolest leiame, et oleme elus ja et meie sõnal peabki olema kaalu. Siinkohal ei saa jätta mainimata asjaolu, et ka Peeter Alliku kõnealusel näitusel on nii mõnigi eksponeeritud teos valminud sarnasel nn teerulli-meetodil, näiteks "Veenuse sünd" (2012, kangale trükitud linoollõige). Nimelt tavaliselt üürivad graafikud endale teerulli, kui linoollõiget tuleb kanda kangale mõõtudega 126 x 203,5 cm, ent kuna Peeter Allikul nii palju raha ei ole, on ta mustvalge kujutise ise oma kehamassiga trükiplaadilt kangale pressinud. Pole midagi öelda, hoopis teine kaalukategooria – puhas käsi- ja jalgtöö praegusel kehalist lõtvust ja lodevust soosival digitaaltrüki ajastul. Geniaalsete kunstnike elulugudest tuttav müstiline "kunstniku puudutuse" mütoloogia laieneb sel viisil sõrmeotstelt varvasteni. Kunstnik, kes on jõuline nagu teerull – kas ei kõla võimsalt?

 

Das Kollektive Unbewusste aus Reval (KUR) on baltisaksa juurtega kriitikute kollektiiv, mis toodab tekste Baltimaade kunstiajakirjadele, kus neid reeglina ei avaldata.

< tagasi