est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Plekist kujundini. Märkmeid ühest 1960. aastate kunstimeetodist

Elnara Taidre (2/2022)

Elnara Taidre kirjutab ühest esmapilgul vaevumärgatavast, ent järjepidevast elemendist Ülo Soosteri, Valve Janovi, Jüri Arraku ja Tõnis Vindi noorpõlveloomingus.



Juhtus nii, et 2021. aasta lõpus avati Tallinna eri näituseruumides üsna paralleelselt kolm väljapanekut, mille eksponaate ühendas nii ajastu kui ka teemadering, aga ka viimase käsitluseks valitud kunstimeetodid. Näituste "Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid" (18. IX 2021–24. IV 2022, Mikkeli muuseum, kuraatorid Aleksander Metsamärt ja Tõnis Tatar), "Juhitud juhuslikkus. Tõnis Vindi varased tušijoonistused" (1. X–14. XI 2021, Temnikova ja Kasela galerii, kuraator Eva Vint) ning "Valve Janov. Algusest avangardi 1942–1965" (3. XII 2021–27. III 2022, Adamson-Ericu muuseum, kuraatorid Ülle Kruus ja Enn Lillemets) omavaheline kolmikkõne ei olnud küll kavandatud, kuid seda suurem rõõm oli selle õnnestumise üle.1

Seejuures hakkasid silma mitte ainult n-ö suure narratiivi tasandil üldisemad kokkupuutepunktid, vaid ka väikesed ühised elemendid – esmapilgul vähetähtsad, kuid oma järjepidevas esinemises ometi intrigeerivad. Üheks selliseks elemendiks on värvi- või tušiplekk, mis osaval kasutusel kasvab välja ilmekaks kujundiks, kusjuures selliseks kujundiloovaks plekiga manipuleerimiseks on mitmeid võimalusi. Siinne tekst ei pretendeeri küll ammendavale käsitlusele pleki kasutamisest nimetatud kunstnike loomemeetodina, vaid pigem kaardistab materjali, mis vääriks edaspidi põhjalikumat uurimistööd ja analüüsi.


Tartu ja Tallinn

Eesti kunsti Teise maailmasõja järgses uuenduses, milles olulist rolli mängis Nõukogude kultuuris vägisi juurutatavast sotsrealistlikust kunstikaanonist vabanemine, on Valve Janov (1921–2003), Jüri Arrak (s 1936) ja Tõnis Vint (1942–2019) kõik olulised figuurid. Nende 1960. aastate kõige otsingulisemad ja eksperimenteerivamad teosed jäid aga omal ajal, nii tsensuuri kui ka enesetsensuuri tõttu, laiemale vaatajaskonnale sageli eksponeerimata ning on täisväärtuslikult kunstiajaloolisse käibesse lülitumas alles käesoleval sajandil. Kui tallinlased Arrak ja Vint on Eesti kunstiloolises kirjutuses saanud oma kindla koha, siis tartlane Janov leidis pigem kollektiivse positsiooni – nn Tartu sõpruskonna liikmena, Ülo Soosteri (1924–1970) ühe mõttekaaslasena.

Märkimisväärsel kombel on Vinti ja Arrakut ühendanud grupeering ANK '64 suutnud genereerida individualistliku kunstimüüdi – kunstirühmituse motoks oli saanud sügavalt individuaalse kunstikäekirja kujundamine, mis ületas müüdi ANK-i kui noorte kunstnike grupeeringu uuenduslikust sünergiast. Põgusamal tutvumisel jääb Janovist mulje mitte kui individuaalse, vaid kollektiivse käsitluse objektist ning tundub, et Tartu sõpruskonna – "Karlova avangardi"2 – individuaalsete narratiivide loomine on alles pooleli ning ees on mitmeidki põnevaid avastusi ja meie kunstiajaloo ümbervaatamisi. Selle protsessi väga õnnestunud osana demonstreeriski eespool viidatud näitus Adamson-Ericu muuseumis, et Janov on isikupärane ja jõuline loojanatuur, kelle esiletoomine rõõmustab praegu ka seetõttu, et tegu on meeskunstnike varju jäänud naiskunstnikuga.

Kuigi Tartu sõpruskonna kui n-ö Soosteri orbiidil tegutsenud kaasamõtlejate käsitlus vajab ehk samuti revideerimist, peab siiski tunnistama, et antud juhul on Janovit, Arrakut ja Vinti ühendavaks lüliks justnimelt Sooster. Moskvas elanud, kuid Eestiga sidemeid hoidnud Sooster on olnud oluliseks lähtekohaks ja katalüsaatoriks nii 1960. aastal Tartus tekkinud mitteametlikule kunstigrupile kui ka esimeseks Teise maailmasõja järgseks (ametlikuks) kunstirühmituseks peetava ANK '64 liikmetele Tallinnas.

Vähemalt on nende loometee alguses Soosteri eeskuju mänginud väga olulist rolli, kuigi tema kaudu avaldasid mõju ka teised allikad: Nõukogude kunstikäsitluses väga doseeritud teadmised lääne kunstiajaloost ja eriti moodsast kunstist, mida Sooster ja tema mõttekaaslane Juri Sobolev (1928–2002) üritasid koondada kõikvõimalikest kättesaadavatest infokildudest. Sarnane kunstiajaloo ja iseäranis moodsa kunsti arenguloo rekonstrueerimise projekt oli ANK '64 ja selle liidri Tõnis Vindi lähteallikaks, kusjuures lisaks Soosterile on Vint nimetanud oma teoreetiliseks eeskujuks Olav Maranit (s 1933).


Teooria ja praktika

Teabe kogumine toimus seejuures käsikäes selle praktilise rakendamisega. Kubismi, sürrealismi ja abstraktse kunsti eri vormid, tašism ja automatism olid justkui kohustuslikud õppeained, mida kunstnikel tuli läbi teha. Kõige muu seas on noortele anklastele näidanud teed Soosteri uute kujutamisviisidega katsetamine tušijoonistuse tehnikas, mis võimaldas kiiret mõtlemist ja teostamist.

Soosteri enda jaoks oli tušijoonistus üks põhimeediume ja väga kaalukas osa tema kunstipärandist. Siinkohal väärib mainimist töö, mille pealkiri on "Spotsid" (1960). Selles pealkirjas on otseviidet pleki ingliskeelsele vastele – spots –, aga ka plekkide kasutamist kunstimeetodina tutvustavatele ingliskeelsetele allikatele. Kuigi värviplekkidega töötamise on enda loomemeetodina jõuliselt kinnistanud ameeriklane Jackson Pollock (1912–1956), on 1940.–1950. aastatel abstraktsete plekikompositsioonidega või plekkide abil loodud faktuuriga töötanud prantsuse informalistid ja tašistid – André Masson (1896–1987), Hans Hofmann (1880–1966), Max Ernst (1891–1976) jpt. Kuna Soosteri jaoks oli Ernst oluline eeskuju ka figuratiivse sürrealistliku kujundistu loomisel, võib ehk Ernsti mitmekülgseid mõjutusi näha ka tema plekkidega eksperimenteerimises.

Tõnis Vint on rääkinud, et oma varases loomingus on ta mõnda aega palju katsetanud Soosteri meetodiga – juhuslike plekikoosluste tekitamisega, millele järgnes potentsiaalsete kujundite ja kompositsiooni väljalugemine ning teadlike joontega lõpliku kujutise "järeleaitamine".3 Nõnda areneb Soosteri joonistus "Spotsid" tänu energiliste sirgete joontega täiendustele tihedaks abstraktseks kompositsiooniks. Kuid plekid võisid meenutada ka midagi konkreetset – Soosteri joonistuses "Kompositsioon" (1957–1962) on näiteks väljaloetav vaikelu, "Kasvudega muna" (1968) puhul on üksik pusakujuline plekk inspireerinud Soosteri ühe meeliskujundi ulmelist moondumist.

Omakorda on Tõnis Vindi teostes plekid võtnud kartograafilise kujutise ("Maakaart", 1966) või veepinna ("Meri", 1966) kuju, aga ka kasvanud välja kunstniku küpsele loomingule iseloomulikuks motiiviks – kummastavateks inimfiguurideks tinglikus ruumis. Tundub, et Tõnis Vint on paljuski suunanud plekkide kuju ja rütmi, balansseerides automatistliku ja teadliku kujutamise vahel: kunstniku lese Eva Vindi tabava sõnastuse järgi on see ikkagi olnud juhitud juhuslikkus. Tõnis Vindi huvi idamaade kunsti ja filosoofia vastu põhjustas selle, et tema teostes lisandus "plekimeetodisse" ka meditatsiooni aspekt, viide budistlike munkade kalligraafilistele harjutustele-mõtisklustele – tema plekid on rõhutatult esteetilised, tuletades meelde idamaade hieroglüüfkirja, täpsemalt selle "kiirversioone" nagu jaapani kursiivkiri sōsho.

Oma tušijoonistustes on Jüri Arrak eelistanud suuresti kontrollitud joont, mille abil sai luua vaimukaid kompositsioone kubistlikus (eelkõige picassolikus) ja sürrealistlikus võtmes, kus domineeriv absurd ja grotesk toob ridade vahel esile ka Nõukogude reaalsuse kriitikat. Kõige "soosterlikum" plekk Arraku tušijoonistuses "Pinge" (1965) on suures kontrastis ülejäänud lineaarselt läbitöötatud detailirikka kompositsiooniga, mõjudes pigem katkestusena kui kujundite algallikana. Samas meenutab siin piklik tušiplekk näiteks välku ning võib kehastada kollektiivsest või isiklikust pingest tekkinud elektrisähvatusi ja -lööke. Teoses "Kompositsioon putukaga" (1967) on plekid suured ja peaaegu ringikujulised, sirgete joontega täiendused muudavad neid sarnasteks mingisuguste mikroorganismidega. Värvilises töös "Püha loputus" (1978), mis on teostatud juba Arraku küpsele, religioossetest narratiividest inspireeritud loomingule iseloomulikus visuaalses keeles, sobisid väikesed plekid ristimisvee kujundi võimendamiseks.

Valve Janovi loomingus ei ole tušijoonistused nii olulisel kohal, kuid tema maalidel võib omakorda leida paralleele Soosteri samas meediumis valminud teostega, kus plekkidest koosneva kihi lisamine võimaldas luua väga taktiilselt mõjuvat faktuuri. Janovi töö värviplekkidega ei olnud antud juhul mitte juhuslik, vaid süstemaatiline, eesmärgiks tiheda mustritaolise struktuuri loomine. Võib-olla on siin Soosteril ja Janovil olnud hoopis kolmas mõjutaja ning ühine lähtekoht, näiteks Max Ernsti faktuursed maalid, ent suurema tõenäosusega siiski Janovi näituse kuraatorite esile toodud prantsuse informalism.

Kummardusena Soosteri omamütoloogiale, isikupäraste kosmogooniliste sümbolite süsteemile mõjub Janovi maal "Talve kala" (1963), samas kui "Kalast edasi" (1961) manifesteerib tahet väljuda Soosteri mõjust, leides oma teed ja kunstikeelt, mis on autoril igati õnnestunud. Erinevalt Soosterist polnud Janovi jaoks kuivõrd oluline plekikoosluste potentsiaal (graafilise) märgina, suurepärase koloristina otsis ta pigem selle struktuuri kaudu oma maalide isikupärase värvikoe rikastamise vahendeid.

 

 

Valve Janov
Talve kala
1963
Segatehnika, 28 x 50 cm
Fotograaf Malev Toom
Erakogu

 

 

 

Valve Janovi näitusega kaasnenud vihikus on Enn Lillemets osanud sõnastada plekkide kasutamist nüansseeritumalt, eristades Janovi maalipraktikas selliseid võtteid, nagu voolamine, pritsimine, tilgutamine.4 Puhttehnoloogilise eripära kõrval on igal võttel oma iseärasused, nii vormi- kui kujundiloome tasandil. 


Kokkuvõtteks

Vaatamata näilisele lihtsusele, leidis "plekipraktika" nelja kõnealuse kunstniku – Ülo Soosteri, Valve Janovi, Jüri Arraku ja Tõnis Vindi – käsituses väga mitmekülgse teostuse, toimides omapärase kunstikatsete laboratooriumina, millest kasvas välja iga autori individuaalne kujutamisviis. Kord pelgalt kunstivõttena toimiv plekkide kasutamine kasvas kohati välja omaette kunstimeetodiks, kaasates lisaks kujundiloome eri võimalustele ka maailmavaatelist aspekti, meditatsiooni potentsiaali üle.


1 Tänan Sirje Helmet kõnealuses kontekstis Valve Janovi näitusele tähelepanu juhtimast ning kõigist kolmest näitusest kirjutama julgustamast.

2 Enn Lillemets, Karlova avangard. Valve Janovi juhtum. – Valve Janov. Algusest avangardi 1942–1965. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Adamson-Ericu muuseum, 2021, leheküljed nummerdamata.

3 Siinkirjutaja toetub Tõnis Vindiga 2000. ja 2010. aastatel vestlustest saadud informatsioonile.

4 Enn Lillemets, leheküljed nummerdamata.



Elnara Taidre on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator. Töötab Eesti Kunstimuuseumi graafikaosakonna juhatajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet