est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

PƵlvkonnavahetus?

Andreas Trossek (1/2014)

Andreas Trossek teeb sissejuhatuse käesolevale KUNST.EE institutsiooninumbrile.

 

"Et meie liidus on tekkinud põlvkondlikud lõhed, näitas üle hulga aja korraldatud aastalõpuball, kuna erinevad põlvkonnad enam kontakti ei saavutanud."
Ando Keskküla, Eesti Kunstnike Liidu esimees 1989–1992

 

"Aasta 2013 läheb ajalukku sellega, et mitmetes Eesti kunstiinstitutsioonides on toimunud põlvkonnavahetus." Nii teatab Kunstiministeeriumi…, vabandust, Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre 2014. aasta jaanuaris raadioeetri vahendusel. Ta loetleb: Eesti Kunstnike Liit, Tartu Kunstimuuseum, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum – kõigis neist asutustes on vahetunud juhatajad ja kõik nad on oma eelkäijatest märksa nooremad. Raadiosaate "Kunstiministeerium" kuulajad ei näe, aga Soomre mikromiimika väljendab rahulolu: asjad liiguvad.

Rahulolu õhkub ka teiste samal ajal stuudios viibinud inimeste nägudelt, kes kuuluvad, sarnaselt Soomrega, veidi peale kolmekümneste kunstitöötajate eagruppi. Noored rokivad! Viimane võrreldavas skaalas "rahvasteränne" toimus vist pärast Kumu kunstimuuseumi hoone valmimist nullindate keskpaigas, eks ole? Ja küsimus on ainult selles, kas koondada tähelepanu 2013. aastale või vaadelda laiemat pilti, kui rääkida järjekordsest põlvkonnavahetusest.

Saatejuht Maarin Mürk (kodanikunimega Maarin Ektermann), mitu aastat vabakutselise kunstitöötaja kibedat leiba maitsnud kunstiteadlane, on nimelt äsja läinud juhtima Kumu kunstimuuseumi hariduskeskust. Teine saatejuht Indrek Grigor aga töötab juba 2010. aastast Tartu Kunstimaja galeristina, olles sealgi teatepulga endast vanematelt üle võtnud. Saatekülaline Andreas Trossek muheleb solidaarselt eakaaslastega kaasa, kuigi otseseks rõõmustamiseks pole tal põhjust: olles küll 2012. aastal, ilma erilise kärata, valitud jätkama kvartaliajakirja KUNST.EE peatoimetaja ametis, pole tema käsutuses olev eelarve tõusnud sisuliselt sellest ajast, kui Eestis kehtis euro asemel rahvusvaluuta kroon ja riiki räsisid globaalse majanduskriisi tõmbetuuled. "Põlvkonnavahetus või mitte, aga raha annab riik tegutsemiseks järjest vähem," poriseb ta vaikselt omaette. "Ja samuti iseloomustab 2013. aasta muutusi institutsionaalsel väljal teatav kompensatoorne loogika."

*

Tõepoolest, võib-olla hakkas 2013. aasta "põlvkonnavahetuse" pall veerema juba 2011. aastal?

Tallinna Kunstihoone juhatajaks valiti siis arhitektuuriteadlane Karin-Hallas Murula, kes asus esimese sammuna koondama palgaliste majasiseste kuraatorite ametikohti põhjendusega, et need ennast päriselt ära ei tasunud. Ent võlusõna "kuraator" seostub siinses pisikeses ja piiratud kunstimaailmas enamasti vaid nende kunstnikega, kes on esile kerkinud Eesti taasiseseisvumise järel. Edasi juhtuski nii, et Kunstihoone koondatud kuraatorite solvumine spinniti Eesti peavoolumeedias põlvkondlikuks konfliktiks, klassikaliseks vanade ja noorte vastanduseks, ja ega see tõest väga kaugel polnud. Oli ju eelnevalt Kunstihoone nõukogul valida põhimõtteliselt kas minevikku või siis tulevikku vaatavate visioonide vahel, kui toimus juhataja konkurss. Ning umbes samal ajal oli ka saanud avalikkusele selgeks, et Eesti Kunstiakadeemia omale uut õppehoonet ei saa. Hey, kids! No Future!

Oli, kuidas oli, kuid näib, et edaspidi hakkas teiste kohalike kunstiinstitutsioonide personalipoliitikat dikteerima teatav kompensatoorne loogika: "Okei, Kunstihoonet me noortele ei andnud – ikkagi Eesti vanim ja väärikaim näitusepind. Aga las Anders Härm skvotib seal räämas tööstushoones asuvas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) julgelt edasi, sest iga-aastane Köler Prize on tegelikult väga tore üritus. Ja anname siis selle väiksema ja äbarikuma Tartu Kunstimuuseumi juhtida Rael Artelile, radikaalsele noorele kuraatorile. Ja paneme Maria Arusoo, noore kunstniku ja kuraatori, Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni manageerima, las rabeleb. Mõeldud, tehtud!"

Sellist monoloogi pole loomulikult keegi konkreetselt avalikult maha pidanud. Kuid võib ette kujutada, et selline kompensatoorne loogika on olnud taustaks mitmetele lähiaastatel langetatud kollektiivsetele otsustustele. Noori on edutatud ettevaatlikult ja pigem väiksemates struktuurides, samas kui suuremates institutsioonides on jäme ots endiselt ennast juba sisse töötanud inimeste käes. Sest suuri institutsioone, mille sõna kunsti küsimustes avaliku arvamuse areenil alati maksab, iseloomustab praegu pigem seisva vee võrdpilt. Kumu kunstimuuseum, mis pälvis 2008. aastal Euroopa Aasta Muuseumi tiitli, on olnud pealtnäha niivõrd edukas, et kui selles asutuses ongi olnud suuri probleeme või radikaalseid uutmiskavasid, on need mattunud suurde korporatiivsesse muuseumi masinavärki. Eesti Kunstiakadeemia, mis paikneb juba mitu aastat linna peal laiali nagu "organid ilma kehata", ei näita samuti avalikkusele mingeid märke, et neil oleks mõttes kuidagi teistmoodi jätkata. Kuhu on jäänud "põlvkonnavahetused" jms revolutsioonilised noodid neis institutsioonides, kui juba sel teemal jutuks läks?

Niisiis, kas elame praegu keset järjekordset institutsionaalset põlvkonnavahetust või mitte? Ja kas eri põlvkondade vahel eksisteerib siis mingi põhimõtteline konflikt ning kuidas seda sõnastada? Nii näiteks ütles 2013. aastal Eesti Kunstnike Liidu uueks asepresidendiks valitud Elin Kard oma kampaaniakõnes, et näeb endal kohustust olla ennekõike n-ö riiklik lepitaja eri põlvkondade vahel. Mida sellistel puhkudel tavaliselt öeldaksegi? Kus suitsu, seal tuld?

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet