est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Populariseerida kunsti

Aliina Astrova (2/2013)

Aliina Astrova esitab küsimusi kunstivaldkonnas palju kasutatud mõiste "populariseerimine" kohta.

 

Tänavu juba kolmanda Köler Prize'i nominentide näituse pressiteatest loeme: "Köler Prize on 2011. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) asutatud kunstiauhind, mille eesmärgiks on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke ja rühmitusi." Lisaks EKKM-ile, mis on üks alternatiivsema suunitlusega institutsioone Eesti kunstimaastikul, on kunsti populariseerimise oma eesmärgiks võtnud ka mitmed teised kohalikud kunstiinstitutsioonid. Nii Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) kui ka Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK), mis mõlemad tegutsevad rahvusvahelises sfääris, on oma argumentides kasutanud kunsti populariseerimise vajadust. Seda on teinud ka 2011. aastal Tallinna Kunstihoone juhatajaks saanud Karin Hallas-Murula, lubades tõsta külastajate arvu. Praegune Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre on ühe võimaliku institutsionaalse koostöö alusena välja toonud just kunsti populariseerimise, mis võimaldaks kunstil suuremat riiklikku toetust saada. Niisiis, vaatamata kõigile institutsionaalsetele erinevustele, on kunsti populariseerimisest saamas üks ühine eesmärk.

Selline retoorika toimib hästi ka massimeedia kajastuste ja avaliku arvamuse taustal, mida peetakse nüüdisaegse kunsti suhtes üldiselt üsna ükskõikseks. Niisugune taust esineb seejuures juba omaette populariseerimise õigustusena. Samas tundub, et nii terminoloogiana kui ka poliitikana on populariseerimist käsitletud üldiselt ebaproblemaatilise ja iseenesestmõistetava nähtusena. Seega tahaksin suunata antud diskussiooni natuke kriitilisemasse mõttesängi, võttes eeskuju ja näiteid mujal maailmas toimunud analoogsetest aruteludest. Näiteks võib tuua Põhjamaade Nüüdiskunsti Instituudi (The Nordic Institute for Contemporary Art – NIFCA) korraldatud näituse "Populism" (2005); veebiväljaanne e-flux journal #22 (2011), mis käsitleb populismi ja kunsti vahelist suhet kriitilises võtmes; ning ajakirjanumber "Open 20: The Populist Imagination – The Role of Myth, Narratives and Identity in Politics" (2011), mis üritab leida populistlikes strateegiates demokraatiale kasulikke õppetunde.

 

*

 

Mida eeldaks kunsti populariseerimine ehk suuremate rahvamasside kaasamine kunstivaldkonnas toimuvatesse protsessidesse? (Mõtlen siinkohal peaasjalikult seda, milliseid strateegiaid oodatakse institutsioonidelt, mis tegelevad nüüdisaegse kunstiga?)

• Mis võiks olla potentsiaalne kasu ja kahju populariseerimise protsessi käigus? Kes peaksid enda tegevust kõige rohkem kohandama? Kellelt oodatakse kompromisse ja kellelt pingutusi?

• Kelle nimel võitlus käib? Kas rahva nimel, kes peaks saama kunstist rohkem kasu? Või siis kunsti nimel, mis peaks saama rahvalt rohkem toetust?

• Kui populariseerimist mõõdetakse eeskätt numbrites, siis kuidas suhestub populariseerimise protsess kaasaja kunstiga kaasneva kriitilise aruteluga? Tihtipeale arvatakse, et populaarseks saamise nimel peab kunst loobuma oma elitaristlikest omadustest, mille hulka kuuluvad ka "ülearu keerulised diskussioonid", mis ei pruugi ilma vajaliku hariduseta kõigile arusaadavad olla.

• Kuidas peaks kunstiharidus suhestuma kunsti populariseerimise trendiga? Siinkohal mõtlen nii ülikoole kui ka haridusprogramme, mida institutsioonid korraldavad. See on huvitav küsimus eriti seetõttu, et haridusprogrammi olemasolu tagab sageli institutsioonile suurema rahalise toetuse. Kas sellises olukorras pole tõenäoline, et institutsioonid hakkavad korraldama "hariduslikke üritusi" ainult selleks, et saada toetust oma tegelikele eesmärkidele?

• Kuhu nišši mahuvad populariseerimise agenda raames rahvusvahelised näitused ja alternatiivsemad programmid? Just sellised üritused kipuvad laiema publiku seas olema kõige ebapopulaarsemad. See oli probleemiks näiteks Kunsthal Charlottenborgi puhul, mille mitmekesine programm oli Mark Sladeni juhatuse ajal küll rahvusvaheliselt tunnustatud, kuid ei toonud lõppkokkuvõttes kohale piisavalt külastajaid (Taani kultuuriministeerium nägi ette 55 000 külastajat, Charlottenborg saavutas vaid 23 000 – tulemusena Sladen lahkus ning institutsioon ühendati kunstiakadeemiaga).

Aliina Astrova töötab KUNST.EE inglise keele toimetajana.


Tsitaadinurk:

"Oluliseks ülesandeks on kunsti leviala ja kandepinna laiendamine, selle mõistmise süvendamine ühiskonnas."

Vano Allsalu, Eesti Kunstnike Liidu president

 

"Me vaimustume vähe ja justkui kardame oma kultuuri teistega jagada. Tunnustus peab tulema kõigepealt väljast, mujalt, kuid samal ajal ei tee me ise veel piisavalt midagi selleks, et meie väärt tegijaid maailmas näha ja kuulda oleks. Kunsti vallas tunnen, et võiks olla oluliselt rohkem positiivset koostööd, ühiste eesmärkide sõnastamist."

Maria-Kristiina Soomre, kultuuriministeeriumi kunstinõunik

 

"Ma näen, et on suur hulk inimesi, kellega oleks vaja aktiivsemalt kommunikeeruda, kelle jaoks kunsti uuesti väärtustada, pakkudes sama heal tasemel programmi, aga mis ei oleks niivõrd niššidesse orienteeritud. Inimesed on vaja kunstihoonesse tagasi tuua!"

Karin Hallas-Murula, Tallinna Kunstihoone juhataja

 

"Galeriide ning kohalike kunstikogujate pikaajalise panuseta jääb Eesti kunstile rahvusvahelise maine ehitamine ainult mõne entusiastliku üksikisiku toimetada, mis ei ole vale, kuid kahjuks ei ole selline viis jätkusuutlik."

Karin Laansoo, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse tegevjuht

 

"Eesti probleem on olematu kunstiturg ja stipendiumide puudumine. Eestisse jäädes juhtub noorte kunstnikega tihti see, et kunst muutub küll elustiiliks, aga võrdlemisi marginaalseks ja enesekeskseks."

Anu Liivak, Kumu kunstimuuseumi direktor

 

"Meie eesmärk eeloleval hooajal on kahtlemata publiku hulk hoida vähemalt samal tasemel ja loodetavasti seda kasvatada."

Anders Härm, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juhatuse liige

< tagasi

Serverit teenindab EENet