est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Populariseerimisprobleemist

Maria-Kristiina Soomre (3/2013)

Maria-Kristiina Soomre kultuuriministeeriumist vastab käesolevas KUNST.EE numbris Aliina Astrova püstitatud küsimustele kunsti populariseerimisest.

 

Sooviksin alustuseks ära õiendada eelmises ajakirjanumbris mulle omistatud väite, nagu võimaldaks kunsti suurem populariseerimine (institutsioonidel) suuremat riiklikku toetust saada. Tegelikult on minu ammu väljendatud ja ka täna kehtiv usk koostöösse, ka valdkonna väga eriilmeliste institutsioonide vahel, palju laiem – see võimaldaks ükskõik millise ühise eesmärgi saavutamise ja tagaks ka läbipaistvama kunstipoliitika.

Kindlasti ei ole kunsti populariseerimine Eestis täna ühtse katuseesmärgina sõnastatud (küll aga käib institutsioonide vahel küllalt selge ja konstruktiivne koostöö rahvusvahelistumise suunal). See, et viimasel ajal on kunsti populariseerimist korduvalt mainitud, on siinse "erikorra" küsimus – väga aktuaalne on just kõige üldisem kunsti kui nähtuse rehabiliteerimise ja atraktiivsemaks rääkimise/tegutsemise liin, kuivõrd 1990. aastate järel tekitab kunst avalikkuses kohati agressiivselt negatiivset reaktsiooni – vähemalt, kui uskuda meediapilti. Koostöö – tegelikult lihtsalt väljasisene kollegiaalsus, mis võiks väljenduda ka artikuleeritud ja sisuliselt argumenteeritud kriitikas, diskussioonis samavõrra kui dialoogis – oleks siin väga oluline, kuid täna minu hinnangul pigem erandlik nähtus. Ei saa rääkida "turu arendamisest" kui see, mida see turg pakuks, on kõige laiema avalikkuse jaoks konsensuslikult mõttetus. Seega on loogiline, et kõigi kaasaegse kunsti väljal tegutsevate institutsioonide tegevuses täna, siin ja praegu, on kunsti populariseerimisel oma koht.

Eesti kunstirahastamise reaalsus on küllalt erinev nii Põhjamaade kui, laiemalt, läänemaailma praktikast – puuduvad riiklikud kunstiinstitutsioonid ja väljakujunenud eratoetuste traditsioon, fondisüsteem on piiratud. Kultuurkapital oma kollegiaalse otsustuskogu ja üksiktegijatele suunatud fookusega määrab aga väljal tegutsemise võimalused väga avaralt. Just sellest spetsiifilisest olukorrast peaks lähtuma ka "populismiküsimuse" tõstatamisel Eesti kontekstis.

Mitte ükski avalik rahastamismehhanism ei tee Eestis toetuse määramise otsuseid kunsti populariseerimise fakti, külastajanumbrite või muude n-ö populistlike mõõdikute alusel. See omakorda ei tähenda, nagu ei väärtustaks riik kunstiharidust ja kunstiinstitutsioonide avalikke programme osana professionaalsest institutsionaalsest praktikast, mida toetavad nii ministeeriumi kui kultuurkapitali komisjonid. Taotlus- ja aruandlusprotsessi loomulik osa on plaanitava või siis juba toimunud projekti igakülgne analüüs, sealhulgas (prognoositavat) külastatavust puudutav info. Kunstis on vähe mõõdetavat, reaalsed vaatajakontaktid paratamatult seda on. Nende kontaktide väärtustamiseks on praktikutest kolleegid kindlasti enam kui pädevad, eriti arvestades näiteks kultuurkapitali suurt konkurentsi ja seega ka võrdlusbaasi. Sisu on kolleegide seas alati numbritest olulisemaks peetud.

Samas, Eestis ei ole ühtegi kunstiasutust (sh riiklikud kunstimuuseumid), mis ainult avaliku raha toel (peamiselt kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali toetused) saaksid kogu oma programmi teostatud. Suured on ootused eratoetajatele ja piletiostjatele – ja siin on numbritel juba teine tähendus. Paljud sponsorid vaatavad väga nii oma toetuse sisulist konteksti kui potentsiaalset "kontaktide" arvu, piletiostjad hääletavad aga otseselt rahakotiga. Jõuame ringiga tagasi (ja see võib muidugi olla eksitee) kunsti populaarsuse küsimuseni. On see surnud ring või mingi suunaga spiraal, ma ei oska öelda, aga praktikuna ei jää vist palju muud üle, kui uskuda, et igal väljale loodud tervikul, igal näitusel, üritusel ja algatusel on mõju laiem kui tegijate ja nägijate otsene ring. Samuti ei saa avalikku raha lõputult, kriitilisi küsimusi küsimata, kulutada nähtustele, millel ei ole peale tegijate endi mitte mingisugust muud positiivset retseptsiooni (kohalikku või rahvusvahelist kriitilist tagasisidet, "järelelu" diskursiivses või näituste maailmas).

Lihtne oleks siin asju seletada ainult n-ö majanduslikult, kuigi kindlasti on kõige nähtavam just omatulust sõltuvate asutuste rebimine "populismirindel". Maria Lind on seda probleemi kirjeldanud Rootsi näitel ka palju laiema tendentsina . Võiks isegi väita et kogu külastajastatistika on valdkonna enese visatud bumerang, blockbuster-vaimustuses institutsioonide kriisieelne turundusvõte, mis täna neid endidki ähvardab otsaette tabada, sundides neidsamu turundusosakondi kohati üha meeleheitlikumate võtetega institutsioone "üle võtma". Oht kuraatoritöö marginaliseerumisele ja kunstnikupositsioonide hollywoodistumisele globaalses institutsionaalses kõrgliigas on täiesti ilmne. Meil Eestis on need ohud aga pigem täna skaala vastaspoolel – liiga suur osa meie kunstielust möödub suhtelises nähtamatuses, "läbipaistvalt" ka meie endi, kolleegide jaoks. Eestis käib võitlus "ühendatud anumates" – avalikult toetatud kunstiinstitutsioonid võitlevad nii avaliku tähelepanu kui tunnustuse eest, andes ühtlasi panuse kogu valdkonna populaarsusele.

Loomulikult on ka meil juba päris mitmeid n-ö kogukonnapõhiseid kunstialgatusi, kus võime rääkida kunsti kui teatud ühise väärtuse, koguni meetme viimisest võib-olla kaugemate sihtrühmadeni, mida globaalselt küllalt massiliselt kasutatakse ja millest kohati räägitakse ka kunsti "instrumentaliseerimise" võtmes. Väidaksin aga, et teema kunsti populariseerimisest on väga erineva rõhuasetusega, sõltuvalt sellest, kas vaatame kitsalt Eesti, mõne teise riigi või laiemalt n-ö kaasaegse kunsti maailma taustsüsteeme. Seega, ka siin on kitsam fookus aruteluks lõpuks ikkagi hädavajalik.

 

Maria-Kristiina Soomre on Eesti Kultuuriministeeriumi kunstinõunik.

< tagasi

Serverit teenindab EENet