PR-pühapäev ehk avalikkuse struktuurimuutus Maxima saia vaimust

Janar Ala (2/2019)

3. V–15. IX 2019
Kumu kunstimuuseum, 5. korrus.
Kuraator: Kati Ilves.

Tundub, et kunsti ja moe ühendamine, üldse distsiplinaarsed ühisväljad jne on praegu aktuaalne teema: Kumus on näiteks praegu lisaks Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäitusele "Süütud ja neetud" vaadata väljapanek nimega "Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast". Ja Veneetsias esindab praegu Eestit Kris Lemsalu, kes alustas moekunstnikuna ja mingis mõttes sellena ka jätkab. Kunst ja tarbekunst kustutavad praegu omavahelisi piire ja võimalik, et see on kuidagi meie aja märk. Elame ju lõppude lõpuks ikkagi kiirel ja funktsionaalsel ajal, kus ühendused ja tarve on ilmselt tähtsamad kui mõte ja n-ö mitteühendused ja mittetarve. Mitte et mul sellise olukorra vastu suurt midagi oleks, lihtsalt tõdemuseks asjade seisust siin ja praegu.

 

 

Täpselt nagu Mona Lisa…
Tommy Cashi videoanimatsioon
Kumu kunstimuuseumis
2019
Foto autor Stanislav Stepashko

 

 

"Muidu Kumus ei käi"-inimesed

Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäitus on Kumu jaoks eelkõige PR-võit. Välismeedia on neid juba tublisti kajastanud, pluss, et see toob Kumusse ka inimesi, kes muidu Kumusse võib-olla naljalt ei tule. Isegi nägin näitusel inimesi, kelle riietuse ja oleku järgi oleks võinud öelda, et "muidu Kumus ei käi" – olukord oli minu jaoks isegi nii eksootiline, et käitusin, nagu inimene ikka eksootilises ja imet kohtavas situatsioonis käitub ehk tegin oma mobiiltelefoniga pilti.

Inimesed vaatasid samal ajal Tommy Cashi videoanimatsiooni, mis oli üles ehitatud sellisel lihtsal, ent efektsel printsiibil, et tuntud teosed kunstiajaloost olid popilikus postinterneti esteetikas omavahel läbi miksitud. Umbes sel viisil, nagu Marcel Duchamp kunagi maalis Mona Lisa näo ette vurrud. Mu sõber ütles, et tema vend tegi selliseid nalju umbes 14-aastaselt, kui avastas oma arvutist pilditöötlusprogrammi Photoshop. "Muidu Kumus ei käi"-inimesed aga vaid naersid ja vaatasid üksteisele vist ka kerge kohmetusega otsa.

Aga Tommy Cash ja Rick Owens on teinud koos Kumus näituse ja põhjused selleks pole sugugi pastakast välja imetud. Kuraator Kati Ilvese intervjuust ajalehele Postimees saame näituse avamise aegu teada, et Tommy Cash tuli poolteist aastat tagasi ise tema juurde küsimusega, et mida teha, et saaks Kumus näituse. Pariisis ja Veneetsias elavat californialast Rick Owensit peavad moegurmaanid samas põhimõtteliselt ebajumalaks ja tema rõivastest räägitakse enamasti ilmutuse võtmes. "Viimane sõltumatu moelooja", ütleb kuraator.

Tema rõivaste – või oleks õigem öelda kunstiteoste? – puhul kasutatakse sageli ka eesliidet "gooti", ja eks need visklevad, lõigutud ja balansist väljas struktuurid näevadki ka paljuski välja nagu Robert Smith mõnes ansambli The Cure muusikavideos või Johnny Deppi karakter Tim Burtoni filmis "Edward Käärkäsi" (Edward Scissorhands, 1990). Kui mainisin enne kunsti muutumist n-ö tarbelisemaks, siis Owensi rõivaste kohta võib öelda, et need tunduvad üsna mittetarbijasõbralikud – ja võimalik, et sisaldavad seetõttu ka mingit metafüüsilisemat ja/või kontseptuaalsemat mõõdet.

 

Rõve maitse

Ma pole kindel, kas tahaksin minna näiteks Rootsi kruiisile inimesega, kes kannab Rick Owensi disainitud rõivaid. Pole kindel, kas meil oleks paljust rääkida ja kes meil oleks lõbus. Kas viimati ei pruugi inimene, kes kannab Owensi rõivad, olla hoopis keegi selline, kelle puhul kõige huvitavam osa temast ongi need rõivad – ja järgnev on vaid pettumuse negatiivne gradatsioon? Mul ei ole alati usku inimestesse, kes käivad liiga uhkelt riides – ja samal ajal tean, et sellist juttu võidakse pidada tagurlikuks.

Tommy Cash on varem osalenud Rick Owensi moe-show'l modellina, Rick Owens omakorda imetleb Tommy Cashi muusika- ja videoloomingut, ja kuna olen näinud kõndimas Tommy Cashi Kalamaja vahel Rick Owensi tehtud kuub seljas, siis on imetlus vastastikune. Ka Tommy Cashi puhul on meedias kasutatud eesliidet "gooti".

Rick Owens on öelnud, et talle imponeerib Tommy Cashi rõve maitse. Tommy Cashi rõve maitse annab end tunda ka näitusel, sest kui ta seda ei annaks, ei oleks ju tegemist Tommy Cashi näitusega. Cash on õpetanud oma rõvedat maitset armastama ka inimesed, kes, ma eeldan, muidu rõvedat maitset eriti ei armasta – nagu Arvo Pärt on õpetanud oma vaikset, kristallsakraalset muusikat armastama inimesed, kes muidu vaikust ei armasta. Ja nagu võib-olla too varem Arvo Pärdi muusikat mitte armastanud inimene ostab Arvo Pärdi best of-kogumiku või tungleb Noblessneri valukotta ja teeb seal pärast selfie, siis läheb see muidu rõvedat maitset mitte armastanud inimene ka Tommy Cashi näitusele ja teeb seal selfie tünniga, mis väidetavalt sisaldavat Tommy Cashi spermat (või Cashi sussidega, mis on tehtud Maxima odavpoeketis müüdavast saiast). Ja need kaks inimest võivad väga vabalt olla üks ja seesama inimene.

See võimalik rõvedus või šokk või sensatsioon, mida vähemalt meediapealkirjad Tommy Cashi puhul ikka armastavad kasutada, on praeguse näituse puhul muidugi väga suvaliseks või lahjaks nõrutatud. Küll aga õnnestus mul samal päeval "Süütute ja neetute" avamisega lugeda meelelahutusportaalist elu24.ee uudist, et selle väljaande üks stammkunde, tšellist Silvia Ilves, kelle kohta liikus ka uudis, et talle meeldib mulda süüa, peab Tommy Cashi rõvedaks.

 

Kumu tase

Kuid jätkem nüüd need hüperboolid ja mingem näituse toore südame suunas, mida küll eriti ei ole. Tommy Cash on tähelepanuväärne muusik ja videokunstnik ja tema Instagrami voogu võib vist ka kiita, aga nagu ütles kunstikriitik Harry Liivrand telesaates "OP+", pole ta kunstnikuna veel "Kumu tase".

Nõustun siinkohal Liivrannaga. Pigem selline n-ö vaese mehe Jeff Koons või yBA. Või vaese mehe Aphex Twini video. "Enne peab veel harjutama, kui suurele lavale minna," nagu ütles legendi kohaselt üks Eesti staažikamaid popmuusikuid Ivo Linna 1989. aastal festivalil "Rock Summer" esinenud kuulsa šoti mürabändi Jesus and Mary Chain kohta. Võimalik, et Tommy Cashil polnud kõikide muude tegemiste juures piisavalt aega näitusele keskenduda, sest tema talendi puudumisse ma siiski antud juhul miskipärast väga palju ei usu.

Samas on muidugi võimalik sellest näitusest mõelda hoopis teistsugustes ja ilmselt siis mingites nn postinterneti terminites – mitte kunsti kui objekti, vaid kunsti kui suhtluse, turunduse, leviku jne terminites. Kui pildid näituselt tekitavad Instagramis piisavalt traffic'ut ja hashtag'e, siis võib seda nimetada ju kordaläinuks?

Nägin isegi näitusel tütarlast, kes käis riides, nagu Tommy Cashi fänn võiks riides käia ja kes liikus kõik saalid kesktempos läbi, filmides nähtut oma nutitelefoniga. Vahepeal kirjutas midagi oma telefoni, siis vist ka naeris. Hiljem trammilt maha minnes ja teist trammi oodates nägin veel kaugelt, et näe – seesama tüdruk nüüd läheb kuhugi ja korraks mõtlesin ka, et ei tea, millised ta muljed on. Aga tundus, et tüdruk parajasti chat'ib kellegagi Facebookis või siis vaatab laigisaagi üle. Ja et selline asi on väga ohtlik, võib auto alla jääda. Kõige enam ongi sel näitusel pildistatud purpurse sametiga kaetud ratastooli Tommy Cashilt, vähemalt nii on jäänud sotsiaalmeedia põhjal mulje. Vigastused ja deformatsioonid on praegu samuti väga "gooti" teema.

 

Avalikud suhted

"Süütud ja neetud" on näitus, mille vähemalt mina käisin ikkagi üsna kiiresti läbi. Erilisi spetsiaalseid tunde- või mõttekohti sealsed objektid ega nende ühendused minus ei tekitanud. Küll aga tekkisid mingisugused sekundaarsed mõtted kultuuri ja staari jne toimimise kohta tänapäeval. Võimalik, et see oligi mingis mõttes ka kuraatori ja kunstnike eesmärk. Ehkki ma ei usu, sest sedasorti sekundaarsuste esile kutsumine ei saa olla eriti ihaldusväärne eesmärk, sest, nagu sõna isegi ütleb, on tegemist ikkagi sekundaarsusega.

Küll aga on see näitus PR-i ja turunduse jne mõttes kahtlemata hea töö. Hakkasin juba ütlema ka, et vajalik, aga samas on nii kurb kuidagi panna sõnu nagu "PR" ja "vajalik" ühte lausesse. Selles mõttes on see aga kindlasti vajalik näitus, sest see toob "madala" popkultuuri "kõrge" kultuuri traditsioonilistele esitluspindadele. Popkultuur on ju see 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi alguse kõige informatiivsem kultuuriliik ja seda peaks ikka rohkem muuseumides käitlema. Käitlus – tarviline vara.

 

Janar Ala on popkultuurikriitik, kultuuriajakirjanik ja kirjanik. Kirjutab tänaseni regulaarselt kaastöid Eesti loetavamasse päevalehte Postimees.

 

Tsitaadinurk:

"Kõigepealt selgitan neile, kes ei pea moest lugu, paari sõnaga, kes on Rick Owens. Owens on Californiast, Porterville'i-nimelisest minilinnast pärit moemaailma ikoon, kelle karjääri tõmbas käima temast 25 aastat vanem abikaasa Michèle Lamy. Kõigepealt kodumaal ja seejärel Euroopas moetaevasse tõusnud ning sinna jäänud Owens on tuntud kui järjekindel gooti stiili viljeleja. Tema looming on tume, romantiline ja kontseptuaalne. Kui James Cameroni Alien peaks riietest lugu, kannaks ta kindlasti Rick Owensit. Kui ma oleks piisavalt pikk, kõhn ja väga rikas, kannaks ma samuti Owensit."

Anne Vetik, Kohvikus Pimeduse Printsi ja Vampiiride Kuningannaga. – Eesti Ekspress: Areen 8. V 2019.

 

"Viimaste aastate suurim moetrend on Ida-Euroopa stiil, mis tähendab, et lahe on kanda kolme triibuga Adidase dressi, olla pärit Koplist (või pigem omada sellise kirjaga pusa) ja kindlasti poseerida kõigil Instagrami piltidel ossikükis (välismaal tuntakse sama poosi slaavi küki nime all). [---] Postsovetliku tänavastiili tulekut rahvusvahelistele moelavadele võib seostada juba normcore'i trendi algusega 2013. aasta paiku (esimest korda kasutati sõna "Urban Dictionary" andmetel küll juba 2005. aastal). Normcore tähendab sokke sandaalidega, beeže pükse ja kampsuneid, võib-olla midagi sellist, mis minu 1990. aastate lapsepõlves seostus toona arusaamatu sõnaga "humanitaarabi". Sellised riided, mida kanti maal."

Kaarin Kivirähk, Kas on ok kanda Kopli pusa? – Postimees 25. X 2018.

 

"Arvo Pärdi järel on Eesti muusika tuntuselt teiseks ekspordiartikliks kujunemas artist, kes on peaaegu igas mõeldavas mõttes tema vastand: Tommy Cash. [---] Ta tuuritab kasvava eduga mööda maailma, temast räägitakse ülivõrdes nii rahvusvahelises muusika- kui ka moemeedias. [---] Tommy Cashi alatoidetud keha, süütu silmavaade ning retrolõikega vuntsid annavad talle lunastajailme, mis segatuna perverssuse piire kompava visuaalfantaasia, venepärase bling- ja trash-esteetika, forsseeritud slaaviliku inglise keele aktsendi, pealtnäha justkui error-meetodil disainitud riiete ja soengute, teatraalse megalomaania, naivistliku koreograafia, minimalistliku muusika ning kultiveeritud androgüünsusega annab tulemuseks ülimalt veetleva ja originaalse artistikuvandi, mida on viimase aasta jooksul mõistma ja hindama hakatud ka piiri taga."

Alvar Loog, "Ma otsin iga päev seda x-kohta, kus ma pole loominguliselt veel käinud". – Postimees 17. V 2018.

< tagasi