est eng

KEVADNUMBER VEEL JAEMÜÜGIS! "Ühelt poolt tunnistus, et kunstnik on kerjus, kes sisuliselt maksab riigile peale kunsti eest, s.t võimaluse eest kunsti teha – see sõnum öeldi Eestis väga selgelt välja just nullindatel naiskunstnike poolt." – Eha Komissarov: "Nullindad on teema, mida on väga raske brändida." (KUNST.EE 2/2021)

 

"Probleem teadmatusega, mida teha..."

Sandra Jõgeva (3/2016)

Katkend intervjuust John Giornoga 11. detsembril 2014. aastal New Yorgis, Bowery 222 – majas, kus filmiti üles Andy Warholi "Sleep" (Uni, 1963). Sandra Jõgeva ja Marian Kivila läbi viidud intervjuu täispikka transkriptsiooni loe näitusekataloogist.

 


14. VII–14. VIII 2016
Pärnu Muuseum
Kuraatorid: Marian Kivila, Sandra Jõgeva.



Sandra Jõgeva (S.J.): Kuidas see kõik alguse sai? Kuidas te Warholi seltskonda sattusite? Kui ma õigesti aru saan, siis käisite Andy Warholiga ka kohtamas? Kas te sündisite siin, New Yorgis?

 

John Giorno (J.G.): Jah. Sündisin siin ja sain siin ka hariduse. Columbia ülikoolis. Nii et kuidas kõik alguse sai? Kõik saigi alguse sellessamas hoones ja siin ümbruskonnas.

 

S.J.: Nii et olete kogu aeg siin elanud?

 

J.G.: Olen elanud selles hoones 1960. aastate algusest. See oli väga väike filmitegijate, luuletajate, maalikunstnike ja skulptorite ringkond. Ligikaudu 80 inimest. Andy juhtus olema üks neist. Popkunstnikke oli selles kunstiringkonnas kõigest seitse. Tundsin toona palju kunstnikke ja tutvusin Andyga 1962. aastal, ühel peol. Kuid see ringkond oli väga väike ja me kõik tundsime üksteist. Üks koht oli näiteks Judson Church Washington Square'il. See oli tuntud kui Judson Dance Theatre. Toimus palju asju... häppeningid Allan Kaprow'lt, Carolee Schneemann tegi oma "Meat Joy'd" (Liharõõm, 1964). See oli häppeningide algus. Andy käis nendel üritustel nagu minagi, see oli laiem ringkond.

 

Marian Kivila (M.K.): Oli see armastus esimesest silmapilgust? (Vabandust…)

 

J.G.: Ma ei teagi. Kohtusin Andyga enne tema näituse avamist Sidney Janise näituse avamisel. Kolm päeva hiljem, 3. novembril 1962. aastal…

 

S.J.: Te mäletate konkreetset kuupäeva?

 

J.G.: Sest see oli kolm päeva pärast halloween'i. Alguses oli see ringkond väga väike ja nende seitsme popkunstniku töid näidati Sidney Janise galeriis 31. oktoobril, mis on teatavasti halloween. See oli puhas popkunst, võite ette kujutada – Jim Rosenquist, Roy Lichtenstein, mis iganes. Ja seda peeti nii pööraseks, et kõik abstraktsionistid, kes olid Sidney Janise galeriis esindatud, nagu Mark Rothko, Willem De Kooning ja Jackson Pollock, hülgasid galerii selle "rämpsu" tõttu, mida seal näidati. Mäletan seda, kuna olin ise kohal. Ja kolm päeva hiljem, 3. novembril, toimus Andy esimene näitus.

 

S.J.: Kõige esimene näitus?

 

J.G.: Kõige esimene näitus. Seal olid nii kuldne Marilyn kui ka Campbelli supipurk ja kõik see. See oli Eleanor Wardi galeriis.

 

S.J.: Ja ta kutsus teid välja?

 

J.G.: Õhtustasime koos sellesama maja ülemisel korrusel. Mu sõbral oli seal katusekorter. See korter siin oli William Burroughsi n-ö punker. Ja ülemisel korrusel oli korter, kuhu meid Andyga õhtusöögile kutsuti, enne kui Judson Dance'i teatrisse läksime. See pidi olema veebruaris või märtsis. Ja alles pärast seda hakkasime käima. Sest mäletan, et järgmisel õhtul oli Jack Smithi filmi "Flaming Creatures" (Leegitsevad olendid, 1963) esilinastus. Aga olime Andyga mõlemad seda juba vähemalt 24 korda näinud, sest Jack muudkui näitas seda. Korduvalt. Me ei tahtnud seega kumbki esilinastusele minna, aga viisakusest pidime minema. Meie kohting oli siis järgmisel õhtul ja alates sellest hetkest käisime kõikjal koos.

 

S.J.: Isegi Wikipedia väidab, et te läksite lahku 1964. aastal.

 

J.G.: Jah. Sest 1964. aasta lõpus kohtusin William Burroughsi ja Brion Gysiniga, nad tulid New Yorki. Minu maailm muutus. Nad saabusid kuskil 1964. aasta novembris. Ja alates jaanuarist elasin ma nende maailmas. Tundub veider, ent William Burroughs, Allen Ginsberg ja kogu see maailm oli… sama erinev, nagu Hiina oleks olnud. Elasin selles teistsuguses maailmas aastakümneid.

 

S.J.: Ja te hakkasite luuletajaks või olite juba?

 

J.G.: Olen alati luuletaja olnud, juba päris noorest east.

 

S.J.: Aga kuidas teist sai filmi "Uni" peategelane?

 

J.G.: Andy ei teadnud, mida ta teeb – nii ma sellesse rolli sattusingi. Pärast tema 1962. aasta näitust lõi Jonas Mekas 1963. aastal filmitegijate ühingu – Cinematheque'i. New Yorgis oli veel palju väikeseid kinosid, mis olid jäänud 1920. ja 1930. aastatest. Need olid üsna väikesed, vaid umbes sajakohalised. Neid jagus üle terve linna ja need olid veel täiesti toimivad kinod. Ent vahel olid nad esmaspäevast kolmapäevani suletud, sest publikut ei olnud piisavalt. Seega, nad olid avatud neljapäevast pühapäevani.

Jonasel tuli siis hea mõte neid kinosid ööseks üürile võtta – neid oli kokku umbes kümme, kesklinnast äärelinnani. Teisipäeval näidati näiteks nelja filmi – Jack Smithi, Kenneth Angeri ja teiste omi. Vahel näidati filme kahel või kolmel õhtul nädalas, erinevates kinodes. Esmaspäevast kolmapäevani, ent eri kinodes. Ta sai need ilmselt väga odavalt kätte ja näitas filme põhimõtteliselt ilma rahata. Ja meid oli päris palju, kes me võimaluse korral kohal käisime.

Meie Andyga käisime neil seanssidel peaaegu kaks või kolm korda nädalas. Ta polnud suurem filmimees kui mina, aga ta oli kunstnik. Teda huvitas filmimise protsess. Eriti kõike korduvalt näha. Uut filmi näidati alati lõpus. Õhtu jooksul näidati nelja filmi ja uut filmi alati viimasena. Ja enne tuli teised kolm ära vaadata. Ent esimene oli Jack Smithi "Leegitsevad olendid", mida olime juba 20 korda näinud. Ja Kenneth Angeri filmi "Scorpio Rising" (Skorpioni tõus, 1962) olime juba näinud 15 korda. Ja Conneri ning teiste filme samuti.

Kui näete asju korduvalt, siis taipate, mis on hea ja mis halb. Nii õppiski Andy filme tegema. Seda iseloomustas lõputu 16 mm filmirullide vahetamine. Tundus, nagu ta küsiks endalt pidevalt, miks nad asju teisiti ei tee. Oli näha, kuidas ta märkas vigu ja võimalikke paremaid lahendusi. Ja mõned kuud hiljem tekkis tal mõte ka ise filmimist katsetada. Nii ta alustaski.

 

M.K.: Miks see film – "Uni" – teie arvates nii eriline on?

 

J.G.: Mul pole aimugi.

 

M.K.: Meeldib see sulle?

 

J.G.: See on keeruline. Tegemist on tema esimese filmiga ja ta ei teadnud, kuidas seda teha. Ta nägi selle kallal terve aasta vaeva ja see lõppes peaaegu katastroofiga. Kahtlemata oli see väga huvitav, kuidas ta suutis sellest filmi teha.

 

 

 

Andy Warhol
Sleep
1963, 16 mm film, 5 h 21'
Kõik õigused Andy Warholi Muuseumil
Näitusevaate autor Marian Kivila

 

 

 

 

M.K.: Kas mäletate midagi selle filmi võtetest? Kas te uinusite päriselt või pidite võtma unerohtu?

 

J.G.: Noh, üldiselt mulle meeldib magada. Nii et ma magasin palju. Jõin ka toona palju. Juues on sul alati kas pohmakas või oled purjus – nii et võid alati... Nii et magasin tihti, kui ta helistas. Ja ta otsis filmi jaoks täiesti suvalisi argitoimetusi. Näiteks kuidas Bob Indiana seeni sõi ja...

 

S.J.: N-ö võluseeni?

 

J.G.: Ei, täiesti tavalisi, see oli lihtsalt üks tobe mõte, et Bob Indiana võiks seeni süüa. Kuid sellele kulub ainult umbes viis minutit ja tema otsis midagi, mis vältaks kauem. Nii ta uneni jõudiski.

 

M.K.: Milline oli selle filmi tagasiside, kui see valmis sai? Kas see võeti publiku poolt hästi vastu?

 

J.G.: See oli juba enne linastumist kurikuulus, sest Andy hakkas just kuulsaks saama. Ta oskas ülimalt hästi endale tähelepanu tõmmata. Tal oli palju sõpru ja ta oli pidevalt tähelepanu keskpunktis. Ta filmis seda 1963. aasta suvel. Aga see sai kohe kuulsaks. Tema 8-tunnine film polnud veel valmis, aga moeajakirjad juba kirjutasid, et "Andy Warholi 8-tunnine film "Uni"", ja see oli kurikuulus juba enne linastumist.

Sealjuures ei teadnud ta, kuidas filmi teha. Aga ta oli äsja ostnud Bolex kaamera ja me veetsime juulikuus kaks nädalat "Und" filmides. Ja pärast esimest nädalat saatis ta vist osa materjali ilmutusse. Ja siis filmisime teise nädala lõpuni. Siis tuli film ilmutusest tagasi. Bolex kaamera mahutas toona kahe minuti jagu filmi ja iga kahekümne sekundi tagant tuli vedru üles keerata. Seda ta kahe nädala jooksul tegigi – keeras iga 20 sekundi tagant taas üles. Ja kui see ilmutusest tagasi tuli, oli filmis iga 20 sekundi järel jõnksatus. Ta oli seega filminud sadu filmirulle, mis läksid kõik raisku.

Siis kohtus ta me ühise sõbra Bud Wirtschafteriga, kes oli filmimees, ja Bud ütles: "Andy, on olemas üks vidin, mis ühendab kaamera vooluvõrku ja kerib vedrut automaatselt." Andy hankis siis selle vidina ja me filmisime veel kaks nädalat. See oli juba augustis. Ja see materjal oli ilmutusest naastes täiesti perfektne. Ent filmilõike ei saanud kokku panna, sest osadel oli jõnksatus sees. Ja kuna ta polnud professionaalne filmimees, siis filmis ta mitme eri nurga alt, mis kõik lõppversiooni ei jõudnud. Ja see ei toiminud. Ta ei osanud filmi monteerida. Ja siis ilmus nädalalehes Village Voice artikkel selle filmi valmimisest. See juhtus üsna varakult, augusti lõpus, ja seal oli häid kaadreid filmist. Ja ka see kuulus kaader. Village Voice kajastas seega seda juba võtete ajal. Ja see muudkui jätkus. Andy töötas filmi kallal iga päev ja tal oli tohutu probleem teadmatusega, mida teha.

Ühe huvitava asja sain teada kunstikriitik Branden Josephilt, kes... Londonis näidati seda hiljuti… Elavas ettekandes esitati Erik Satie pala "Vexations" (Vaevamised, ca 1893) ja taustaks näidati 34 tundi järjest "Und", Tate'i Turbine Hallis. Olin ise kohal. Ja Branden ütles mulle seal: "John, olen seda filmi tuhat korda näinud ja avastasin midagi. Seal on jada. Kaadrid korduvad." "Unes" on kuue ja poole tunni jooksul kordused. Teatud kaadrit korratakse kolm korda ja siis jälle teist. Ja need vahelduvad veidralt.

Ning mulle meenus üks huvitav detail. Läksime 1963. aasta septembris Andyga välja ja John Cage esitas Erik Satie 34-tunnist pala "Vexations" esimest korda ning kuigi see kirjutati 19. sajandi lõpus, polnud seda varem esitatud. John Cage üüris selleks saali. 12 klaverit mängisid vaheldumisi korduvat muusikalist fraasi ja see kestis kokku 32–34 tundi. Olin seal Andyga koos ja vaatasin seda paari tunni kaupa ja käisime kordamööda vahepeal ära. Tulin tagasi kell üks öösel ja jäin ei-tea-mis-kellani. See oli lihtsalt korduv muusika, elavas ettekandes. Ja ma mäletan... Mul on suurepärane mälu, nii et ma mäletan seda ööd. See kontserdipaik oli kolmandal avenüül ja ma mäletan, et kavalehel oli Satie pilt ja teose "Vexations" sünniloo kirjeldus. Kavalehe taga aga oli lühike kirjeldus selle kohta, et Erik Satie oli roosiristlane ja et roosiristlased tegelevad maagiliste valemitega. Ja seal oli kirjas ka näide: A, B, C, B, C, B, C, A – umbes nii. Seal oli toodud näitena kolm valemit. Mäletan, et võtsin selle kavalehe koju kaasa. Nii et Andy "Unes" korduvad kaadrid ühe sellise valemi järgi.

Andy polnud roosiristlane, ent ilmselt otsustas ta meeleheites korduste kasuks ja võis kasutada seda valemit. Me ei saa seda kunagi teada, aga tal oli see kavaleht olemas. Oktoobri alguses filmis ta "Und" edasi. Ta ilmselt teadis, millised plaanid sobivad, ja ütles, et tahab mõned kaadrid uuesti ja paremini filmida. Oktoobris filmisime seega viimast korda. Osa sellest materjalist kasutaski ta "Une" lõppversiooni kordustes.

 

M.K.: Kuidas te kirjeldaksite Andyt inimese ja kunstnikuna?

 

J.G.: Ta oli muidugi suurepärane kunstnik... ja ta oli väga lahke ning häbelik. Lisaks veel kõike muud – ülitundlik, eraklik jne. Ennekõike aga lahke ja häbelik.

 

S.J.: Kas ta oli teie arust üksildane?

 

J.G.: Tema üksildus oli kuidagi teiselpool üksilduse piire. Mul on Andyga seoses üks kummaline mõte. Kui Andyga 1962. aastal tutvusin, või isegi enne seda, siis kõik vihkasid popkunsti. Absoluutselt kõik, kaasa arvatud Bob Rauschenberg ja Jasper Johns. Sest juba toona kutsuti Andyt popkunsti isaks, mis tegi neid sisuliselt vanaisadeks. Kujutage ette – Bob Rauschenberg, popkunsti vanaisa! Ta läks marru, kui need asjad toimusid. Ja Andy oli… lihtsalt sellepärast, et ta muutis kunsti tohutul määral, millest tal endalgi toona aimugi polnud. Ja teda vihati selle pärast terve elu.

1970. aastatel, pärast seda, kui teda tulistati, muutus tema kunst minu arvates kardinaalselt. Pärast tulistamist ei saanud ta enam uimasteid tarvitada. Andy lemmikuimasti oli amfetamiin. Amfetamiinist võib vahel elus kasu olla, sellest oli abi. Näiteks Jack Kerouacile ja teistele. Amfetamiini puhul on hea see, et ta kaotab hirmud. See aitas Andyl uuenduslik olla. Tegime kõik amfetamiini ja taipasime seda. Pärast tulistamist öeldi talle, et kui veel uimasteid tarbib, siis ta sureb. Ta kartis surma ja loobus uimastitest täielikult. See ilmselt muutis ta maailma. Ta oli endiselt geniaalne kunstnik, ent tema otsused olid varasemast palju vähem uuenduslikud.

 

S.J.: Kui tihti te suhtlete inimestega 1960. aastate Warholi ringkondadest? Kas kohtute vahel näiteks Brigid Berliniga?

 

J.G.: Ei. Peaaegu üldse mitte. Kohtusime põgusalt aastate eest. Suhtlen inimestega Warholi muuseumist ja fondist. Sealsed töötajad on mu sõbrad ja me suhtleme tihti. Homme näiteks sõidan Pittsburghi Warholi muuseumisse. Seda maailma näen tihti, ent kõik teised on haihtunud. Nad on ilmselt vanad või haiged. Näiteks andekas ja geniaalne Viva lihtsalt kadus kuhugi Californiasse. Talle meeldib nüüd golfi mängida ja…

 

S.J.: Jeesus!

 

J.G.: Aga mulle meenus praegu, et ma jätsin enne lõpuni rääkimata, et Andy tõrjumine kestis tegelikult kogu tema elu. Teda vihati juba enne, kui ta hakkas kuulsuste portreede ja kitšiga tegelema. Popkunstnikud muidugi meeldisid üksteisele, kuid kogu ülejäänud kunstimaailm, näiteks abstraktsionistid, Bob ja Jasper, ning konservatiivne kunstimaailm vihkasid algul Andyt. Ja 1970. ja 1980. aastatel, enne tema surma, vihati teda veel rohkem, sest ta oli nii kuulus ja rikas.

Pärast tema surma tegi Kynaston McShine New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) Andy näituse. Oleme head sõbrad ja ma õhtustasin temaga sel perioodil. Ja ta ütles: "See on nii raske." Ja jätkas: "John, kas mõistad, et Andyt vihati surmahetkel rohkem kui mis tahes hetkel tema elus?" See oli šokeeriv. Tal olevat olnud raske isegi näituseks raha leida. Kuigi ta ei võtnud uimasteid ja oli gei, ent ei teinud midagi, peeti teda ikka narkomaanist geiks.

 

S.J.: Mis mõttes "ei teinud midagi"?

 

J.G.: Ta ei tegelenud juhuseksiga, ta oli lihtsalt gei. Ja viimased 25 aastat ei tarbinud ta uimasteid. Ent raha ei antud, sest ta olevat narkomaan ja gei. See oli aastal 1987 või 1988. Ja siis taipasin, et kui Andyl surres elu silme eest läbi jooksis, nägi ta ilmselt neid lõputuid äraütlemisi 1950. aastatest, kui abstraktsionistid teda geina tõrjusid… DeKooning jt. Kuni surmani välja. Kuigi ta oli nii kuulus, edukas, rikas ja armastatud – teda vihkasid samas kõik.

Mul on sarnane probleem konservatiivsemate inimestega kunstis ja kirjanduses. Aga Andy oli oma elus äärmuslik. Ta oli nii kuulus ja nii vihatud. Mõtlen alati, et see oli kõige kurvem asi Andy elus. See on nagu vähk. Sind kritiseeritakse lakkamatult ja koheldakse halvasti jne. Ja sellele ei mõelda enamasti Andy puhul, sest teda peeti kas rumalaks robotiks või siis niivõrd kuulsaks, et see ei läinud talle korda. Ent see läks talle ilmselt vägagi korda.

 

 

Sandra Jõgeva on kunstnik, elab ja töötab Tallinnas.

Marian Kivila on kunstiteadlane, elab ja töötab Pärnus.

< tagasi

Serverit teenindab EENet