est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Puudutada maailma enese ümber säästlikult. Tanel Veenre vastumürk

Kadri Mälk (3-4/2009)

 Kadri Mälk  teeb juttu Tanel Veenre näitusest ja raamatust “Ehe”
 
Tanel Veenre suur soolo Rotermanni kvartali Nisurukkiveskis esitas publikule pahvakuna – nagu kuum hingeõhk külmas ruumis – hulga küsimusi. Kuidas on võimalik, et noor mees hüpnotiseerib ruumi, astub välja ruumitäie töödega, näidates seda kõigest seitsme päeva jooksul kunstipublikule täiesti tundmatus kohas ja inimeste vool vaevu koos püsivatest ustest ei taha ega taha lakata? Ja seal sees on kõigest – EHTED!
Tanel Veenre, "Vastumürk", 2009
 
“Tanel Veenre tööd võiksid iseloomustada märksõnad nagu kultuuritüdimus ja dekadents. Kultuuri ja barbaarsuse vahekordade vaagijana näib Tanel Veenre olevat vaimusuguluses fin de siécle’i Viini mentaliteediga. Pean silmas teravat teadlikkust kultuuri ehk tsivilisatsiooni saavutusi lahutamatult saatvast barbaarsusest ehk vägivallast kas inimloomuse või looduse kallal. Erilise rafineerituseni jõudnud kultuuri iseloomustab igatsus naasta barbaarsuse ja vägivalla juurde või siis hoopis mingi puhtama, eneseteadvusest rüvetamata, pattulangemiseelse eksistentsini.” Sedasi arvas Veenre tööde kohta Märt Väljataga 2005. aastal ja tema teravapilgulisusele on aeg vaid kaalu lisanud.
 
Taotlus teha kunstnikest iseenese interpreedid sisaldab ohtu kunsti loomusele. See oleks nagu püüd huntidest zoolooge koolutada. Seda ohtu ei tundu Veenre puhul küll olevat. Kartmatus puudutada suuri teemasid on olnud Tanel Veenrele olemuslik tema kunstnikutee esimestest sammudest alates. Ta on osanud teha seda säästlikult. Küllap me teame, et vesi ei tule kraanist, et raha ei tule ei seinast ega sahtlist ja ka leib ei tule lauale põllult, nagu nisurukkiveski puhul arvata võiks. Kellegi käsi on mängus. Keegi peab selle külvama. Võiks öelda isegi, et selle näituse puhul oli Taneli üks koostööpartneritest, nõustajatest ja toetajatest Kõigevägevam, sest vesi tuli nii laest kui seinast kui ka silmist.  
 
Väljapaneku dominant, küünlavalgusega palistatud kaugusesse kulgev siht läbi laguneva saali jagas värelevas valguses vasakule ja paremale ehteid justkui teatraalse naeratusega Pierroo, kes maski taga tõsidust varjab. Jah, Veenre tegeleb oma töödes suurte teemadega, osates samal ajal delikaatseks jääda. Ta aitab meil muuta maailma tajumise viisi tundlikumaks.
 
Ka väikene hingitsev puukene veskimaja pragunenud fassaadil annab märku, et loodus on vägevam kui meie kõik. Ehetes annab sellest märku Veenre üha süvenev oskus väärtustada detaili. Kujundite abil, materjalide abil, eelkõige idee abil. Kujundite struktuur on siin üles ehitatud peentele assotsiatsioonidele, erinevatest kihtidest pärinevatele alltekstidele. Neutraalseid materjale pole olemas, ühel või teisel viisil on kõik laetud. Proosalised materjalid on tõstetud poeetilisse kõrgusse, võtmata kullalt tema väärikust, tema väärtust. Kuid milles on üldse ehte väärisus? On see mõõdetav rahaline väärtus? Või esteetiline naudingutunne? Või ehk maailma puudutamise väärikas viis? Või hoopis korrelatsioon ehte väärisuse ja väiksuse vahel? Veenrel on kõike seda koos.
 
Meelelisus neis töödes eelneb mõistelisele ja mõõdetavale. Meeleline kujund reedab end, ta reedab end jutule, mõistelisusele. Ilu pakub siin lohutavat lepitust ümbritseva ilmakorraga. Tanel Veenre ei ole iluga vaenujalal, ta kasutab seda kui ratsanik, kes oma keebi varjus tähtsa teate kohale toimetab. Ja sõnumitoojat ei tohi ju tappa, selles oleme me ometi kokku leppinud? Ja teadet võetakse kuulda.
 
Hirm, et igasugune kogemus on rikutud kogeva inimese isiklikust elutundest, ei tohiks meid teelt heidutada. Pigem vastupidi, see tõmbab ligi oma ehtsusega. Ka näituse pealkiri “Ehe” on alastuseni aus. Kunsti emotsionaalse energia lätteks jääb ikkagi orgaaniline substants, seos eluga – seda Veenre valdab. Teoseid, mis elusolendi ning keskkonna vastastikuse suhtlemise mustri vahel sihi silmist kaotavad, on kunstimaailm täis. Tanel Veenre valdab tasakaalukunsti.
 
Ehte kreoolistumine, üleilmne pudikeele-esteetika, mis pea kogu maailma vallanud, ei allu Taneli tahtele. Ent holistlik maailmakäsitlus on tema loomingus sellele reljeefset vastumürki pakkumas. “Vastumürk” (viiuli roobid, granaadid, ahhaat, hõbe, kuld, 2009), selle näituse ehk diagnostilisim töö, tilgub inimlikust igatsusest mitte alla anda, kuigi langev tilk on ilmselt maa külgetõmbejõu survel väljakannatamatult pikk. Pillikeelena pingestatud vaikus ja laest häälekalt tilkuvad piisad. Ja mis eriti just selles kõrges ruumis tajutav – kosmiline mõõde. Kusagil üleval kõmiseb. Kõlama jääb ehete galaktiline üksindus.
 
Igal juhul ei rahulda need tööd eksistentsialistlikku vajadust “keskmise suurusega tahkete kaupade järele” (Richard Shustermann). Eetiline maksimalism ei kauple viiulikeeltega. Rütm loeb, ja rütmiga ei vaielda. Ta lihtsalt põnksub võimsalt.
 
Kadri Mälk töötab ehte- ja sepakunsti osakonna juhatajana Eesti Kunstiakadeemias.
 
23.–30.10.2009
Rotermanni Nisurukkiveskis, Tallinnas
< tagasi

Serverit teenindab EENet