est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Rahvuspaviljonid 53. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil

Ave Randviir (3-4/2009)

Ave Randviir valis selleaastastest rahvuspaviljonidest vabas järjekorras välja kuus meeldejäävamat.
 
SUURBRITANNIA 
 
Suurbritannia paviljoni lisamine sellesse nimekirja polnud algselt kavas, kuid lugedes siit-sealt Steve McQueeni filmi “Giardini” arvustusi ja kommentaare, ei saanud jätta küsimata: “Mis Giardinis ikkagi toimus?” Enamus kriitikuid räägivad McQueeni linateose üle õhates ilust ja melanhooliast, mõtiskledes selle üle, kas lavastusliku elemendi lisamine andis filmile juurde või võttis sealt midagi ära. Režissöör, kes on 2008. aastal teinud sellise filmi nagu IRA näljastreikijatest jutustav “Nälg” ja kes üritab aastaid ellu viia projekti “Queen and Country”, mille lõpptulemusena peaks trükitama 179 Briti postmarki, igal neist erineva Iraagis teenistusel hukkunud Briti sõduri portree, oleks nagu mingil arusaamatul põhjusel hakanud vaeva nägema kaunitest looduspiltidest esteetiliste koosluste tekitamisega – ilutsevate seinakalendrite parimates traditsioonides.
 
Mitte et kunstnikult poleks õigust loomingulisele vahemängule, mis “Giardini” teatud mõttes paistabki olevat, kuid jääksin sellegipoolest eriarvamusele nendega, kes näevad filmis vaid romantilist jalutuskäiku talvises Veneetsias, ja väidaksin, et seal leidub siiski vähe tumedamaid alatoone. Biennaalidevaheline hüljatud Giardini mitte ainult ei getostu sel filmitud ajaperioodil täielikult risuhunnikute vahel, vaid erinevate riikide monumentaalsed sammaskodadega paviljonid – ning just sellistel peatub McQueeni kaamera pikemalt – võtavad pigem lausa arheoloogi sekkumist ootavate hauakambrite kuju. Ainus heli pargis on kirikukellade kõla, omalaadse koori moodustavad eemal asuvad ebamäärased inimhäälte rõkatused. Peaaegu ainus asi, mida McQueen ise oma töö kohta öelnud on, on see, et paviljonide vahel ringi jooksvad kummituslikud inglise hurdad on oma aja ära elanud võistluskoerad, kes ainult heategevusega seotud inimeste toetusel veel hinge on jäänud – reeglina lastakse sellised koerad maha. Mis puudutab kahte pargis kohtuvat meest, siis siin tõmbaksin paralleele McQueeni esimese tähelepanu tekitanud linateosega “Bear” 1993. aastast, kus kahe “maadleva” musta mehekeha omavahelised vastasmõjud jäävad ülimalt ambivalentseteks: ähmastuvad piirid homoseksuaalsuse ja sõpruse, mängu ja reaalse vägivalla, seksuaalsuse ja surma vahel. Sarnast võib leida ka “Giardini” kohmetus kehalikkuses ja vägivaldses embuses, mis võib ühtviisi edukalt kujutada kahe geiarmastaja südamlikku kohtumist või kahe mehe ja pussnoa öist randevuud. 
 
Nii et siis surm Veneetsas. Poole suugagi seda Manni või siis Visconti teost mainida tundub valusa klišeena, aga kas Manni novell ei rääkinud mitte elu ja kunsti suhetest, ja midagi kunstnikest, kes ei lahku iialgi oma ringkonnast, kus elu täidab kohustustekoorem toota, ainult toota? Ja siis sellest, mis nendega Veneetsias võib juhtuda...
 
TÜRGI
 
Türgi näituse puhul tuleb kõigepealt mainida paviljoni ennast: ajutine, vaid biennaali ajaks Arsenalesse püstitatud vineerseintega kuuritaoline hoone, ehk siis ühe “aia taha” jäänute perre kuuluva riigi interventsioon kunstiolümpia pühale pinnale. Türgi paviljoni näitus “Lapses” koosnes kahest kunstiprojektist Ahmet Ögüti “Plahvatanud linnast” ja Banu Cennetoglu mahukast trükisest “Catalog 2009”, näituse kuraator oli Başak Şenova. 
 
Ahmet Ögüti “Plahvatanud linn” on reaalsete terroriaktide ja rünnakute tõttu hävinud või kannatada saanud hoonete makettidest ning sõidukite mudelitest koostatud fiktiivne linn. Maketile on lisatud saatetekst, kus maailmarändur Marco Polo jutustab oma “Plahvatanud linna” külastuselt saadud muljetest: kõik linnaelanikud teavad, mis nende kodude, hotellide, bussidega ja muuga ühel hetkel juhtub, ei lase ennast lähenevatest katastroofidest häirida, kuid elavad kokkuvõttes ainult mingis ebamäärases tulevikuootuses.
 
Nagu autor ise on ka öelnud, võib selles töös leida sarnaseid mõttekäike Borgese “hargnevate teede” ja Calvino kujutluslinnadega. Peaasjalikult uurib töö aga mälu ning erinevaid ajaloonarratiive, mis Ögüti nägemuses on sündinud kollektiivses mälus aset leidnud “vääratuste” (lapses) tagajärjel: nii näiteks on tema poolt välja valitud hoonete tähendus peale vägivallaakte totaalselt muutunud, nende ajalugu ümber kirjutatud. “Vääratused” sünnivad kollektiivse mälu rolli eest võitleva meedia või muu ümbritseva info mõjul. Ühesõnaga: eksperimendi korras oli huvitav mõtteharjutus kujutleda Ögüti linna ka üks kurikuulus Teise maailmasõja memoriaal.
Elmgreen & Dragset, Death of a Collector, 2009
 
TAANI JA PÕHJAMAAD
 
Kunstnikeduo Michael Elmgreen ja Ingar Dragset kureerisid Taani ja Põhjamaade paviljonid kokku üheks näituseprojektiks “The Collectors” , kus osales 24 kunstnikku. Lisaks kunstnike teostele eksponeeriti paviljonides ka ikoonilist skandinaavia disaini. Kuraatorid esitasid publikule loo kahest heas piirkonnas asuvast majast, millest ühes (Taani paviljon) on viimase ajani elanud õnnetu perekond – nüüd on maja müügis; teine (Põhjamaade paviljon) on aga hedonistliku homost kunstikollektsionääri urg, mis vooderdatud näiteks Tom of Finlandi ja Wolfgang Tillmansi töödega.
 
Veel väheke pingutusi ja Elmgreenil ja Dragsetil oleks õnnestunud muuta Giardini esimeseks spetsiaalselt artworld’ile mõeldud elamustepargiks: omamoodi Disneylandiks või kunsti “Hameau de la Reine’iks”. Videointervjuus Vernissage.tv-le viskavad nad kildu, et kui teised riigid oleksid osutunud sama vastutulelikeks kui Taani, oleksid nad hea meelega kogu biennaali kunstlikuks külaks muutnud, nii et Saksa paviljonist oleks saanud linnahall ja Ameerika paviljonist politseijaoskond. Nali naljaks, aga vaatamata sellele, et kunstnikud-kuraatorid said seekord tegutseda soovitust väiksemas mahus, on elamustepargi ahhaa-efekt kahtlemata üks nende projekti edu põhjuseid (muuhulgas äramärkimine biennaalil), nii et äriloogika põhjal nad lihtsalt peaksid järgmise sammuna avama kusagil püsiväljapaneku ja siis, miks mitte ka järgmise ja järgmise ja…
 
POOLA
 
MIT visuaalsete kunstide professori Krzysztof Wodiczko “Külalised” (Goscie/Guests) on suurepärane näide ühest lihtsast perfektselt teostatud mõttest. Paviljoni sisenenud inimesed, kah külalised, jälgivad pimendatud ruumis “igaveste külaliste”, erinevatest rahvustest, erinevatesse riikidesse elama asunud immigrantide töötavaid, vestlevaid, puhkavaid siluette, kes asuksid justkui paviljoni jäätunud klaasidega akende taga – siinsamas käeulatuses, kuid siiski läbimatu barjääriga tõkestatud. Nagu on öelnud Giorgio Agamben: “põgeniku staatust peetakse alati ajutiseks seisundiks, millele peaks järgnema kas naturalisatsioon või repatrieerumine. Inimese kui sellise püsistaatus on rahvusriigi seadusandluse jaoks käsitamatu.” Wodiczko on andnud hääletutele hääled, nähtamatutele kuju. Peale niigi aktuaalse teema käsitlemise on projekt taas ka omamoodi kommentaar rahvusriigipõhisele biennaalile ning paviljoni ülesehitus lõi sellise totaalse keskkonna, mida siinkirjutaja on tavaliselt millegipärast oodanud teatrilt. Üldjuhul edutult.
 
ASERBAIDŽAAN
 
Kui Veneetsia biennaalil viibimise eesmärgiks võtta võimalikult paljude näituste võimalikult kiire ja kompaktne külastamine, siis selleks asub Aserbaidžaani paviljon täiesti ebasobivas paigas, Giudecca saarel. Sattusin sinna ainult tänu oskusele San Giorgio Maggiore saarel toimunud Peter Greenaway “Kaana pulma” spektaaklilt väljudes (Jüri Sillarti filmieriala tudengid tegid kunagi esimesel kursusel arvestuse kirja saamiseks maalidele samasuguseid stsenaariume, küll veidi tagasihoidlikumate tehniliste vahenditega) kavatsetule vastupidises suunas sõitva vaporetto peale istuda. Viletsavõitu asukohta, kus ollakse kogu biennaaliajaloo jooksul ka alles teist korda, kompenseerivad Aserbaidžaani kunstnikele endise Centro Civico ulatuslikud ruumid, mis interjöörilt meenutasid siinsete kunagiste suuremate kolhoosikeskuste kultuuriklubisid ja sööklaid.
 
Näituse võib põhimõtteliselt jagada kaheks, sest esindatud oli kaks täiesti erinevat diskursust. Üle poole ekspositsioonist oli tõsirahvuslik: sinna alla kuulus näiteks Tarlan Gorchu projekt “Virtuaalvaibad”, kus külastajatel lasti arvutiprogrammi abil traditsioonilistest Aserbaidžaani vaibamustritest oma “vaip” kokku panna ja see väljaprindituna kaasa võtta. Tore projekt etnograafiamuuseumi töötoa tarbeks, aga et see biennaalile kaasa võtta – huvitav mõte, igatahes. Väiksem osa väljapanekust koosnes igati ootuspärasest, rahvuslike tunnusteta ja ka muidu suhteliselt isikupäratust biennaalikunstist, valdavalt videost (Teymur Daimi – indiviid versus “hullunud välismaailm”, Farid Rasulov – olemise talumatu monotoonsus). Aga sellesse rühma jäi ka üks biennaali leide: Farid Rasulovi “Maailma turvakaart” ehk maakaart, kust tuumarelva omavad riigid olid ära kustutatud. 
 
Miks ma sellest paviljonist ikkagi räägin? Sellepärast, et aserbaidžaanlaste soov näidata ausalt ära kõik, mis neil pakkuda on, siiras lähenemine oma kaasaegsele kunstile kogu selle mitmekesisuses, hakkas konkreetses kontekstis (selleks hetkeks, totaalne kunstiküllastus) nende kasuks mängima – tekitas kurioosumite kabineti ergutava efekti. Muuhulgas oli neil ka diskokera! Ja keskaegseid aserbaidžaani miniatuuritraditsioone jätkav Naila Sultan oli rahvarõivastes armastajapaaride vahele joonistanud Michael Jacksoni!
 
PS: Kui uskuda ühe Austraalia kunstiblogi statistikat, siis oli Naila Sultan nii nagu Kristina Normangi üks vaid 46 naisest, kes 2009. aasta Veneetsia biennaali rahvuspaviljonides esines! Kokku esines paviljonides 189 kunstnikku, naisi neist seega hädine 24,3%.
 
VENEMAA
 
Mälestused eelmisel biennaalil Vene paviljonis eksponeeritud rühmituse AES+F veretu vägivallaga täidetud düstoopiast (“Viimane mäss” 2005–2007), mis nägi välja pigem jõudemonstratsiooni kui selle kriitikana, nagu väidetakse, olid sellekski biennaaliks veel piisavalt eredad. Nüüdse ekspositsiooni punane, tuleviku üle võitu kuulutav Nike, näib olevat eelmise näituse loogiline jätk, mis taaskäsitleb jällegi kriisi, konflikti ja esitab erinevaid utoopiaid/antiutoopiaid. Vene paviljoni ei saa jätta mainimata ka nende riikide seas, kes otsustasid minna kohaspetsiifiliseks – tendents, mis paistis sellel biennaalil eriti tugevalt silma.
 
Näituse pealkiri “Võit tuleviku üle” viitab tuntud futuristlikule ooperile “Võit päikese üle” (1913), kus lavakujundajana oli tegev Kazimir Malevitš koos oma must ruuduga. Mitmed paviljonis esinenud seitsmest kunstnikust (Pavel Pepperstein, Aleksei Kallima, Goša Ostretsov, Andrei Molodkin, Anatoli Šuravlev, Irina Korina ja Sergei Šehhovtsovon mingitpidi seotud või mõjutatud vene avangardi traditsioonist, kuid ennekõike on sellelt planeedilt saabunud vastuoluliste ja provokatiivsete seisukohtadega tuntuks saanud kontseptualist Pavel Pepperstein, kelle sooviks on “Venemaa rahvuslik suprematiseerimine” ja keda iseloomustab ka põhimõtteline vastuseis kõigele läänelikule. Ei oska arvata, kui paljud paviljoni külastajad pöörasid tähelepanu Peppersteini räpploole “Future” (muusika: Alien Delon), mida võis kuulda tema “psühhedeeliliseks realismiks” nimetatud akvarellide taustal, aga leian, et mõned read sealt on sobivad lõpetamaks artiklit paduneomodernistiku kuraatorinäitusega hiilanud Veneetsia biennaalist (MySpace’ist on lugu kahjuks maha võetud):
 
the capitalism is gambling with the world
is gambling with the souls
it’s not just cheating and explotation
it’s much worse
it’s destruction of nature
pacification of love
sertification of memory and all that stuff
...
and this moment you come to the party to enjoy what you call a contemporary art
and you think these art masters are
brave, free, bright, experimental, politicaly correct, multicultural, breaking the taboos, fresh, deep and smart
well, so on
you know all this sh*t by your heart
...
all this art is here just to establish yout f*cking feeling of exclusivity
so you can pronounce the words “taste of masses” with arrogance as result
...
listen a little truth about your fetish, the modern art
it’s not free at all
and it breaks only those rules what it’s obliged to break
and it takes only this truth that it's obliged to fake
and there are hundreds of taboos that it even can’t think to touch
...
the modern art has been a fight for free form
now it's instrument of colonisation in fact 
 
Ave Randviir on KUNST.EE toimetuse liige ja Jyväskylä ülikooli digitaalkultuuri magistrant.
 
Faktinurk
 
53. rahvusvahelist Veneetsia kunstibiennaali külastas tänavu enam kui 375 000 inimest, näitab ametlik külastusstatistika. Korraldajate väitel tuli globaalsest majandussurutisest hoolimata tõdeda, et üldarvuliselt oli külastusi 18 % rohkem kui eelmisel biennaalil (375 702 külastajat 2009. aastal versus 319 332 külastajat 2007. aasta biennaalil). Ühtekokku oli sel aastal avatud 77 rahvuspaviljoni, biennaaliga kaasnevaid näituseid oli 44, akrediteeritud ajakirjanikke oli kohal ligi 6000 – kõik arvud on näidanud kasvutendentsi. Veneetsia biennaal hõlmab territoriaalselt Giardini ja Arsenale kõrvutiasetsevaid piirkondi (sissepääs piletiga), lisaks on Veneetsia linna peale laiali pillutatud hulgaliselt rahvusesindusi (tasuta sissepääs).
< tagasi

Serverit teenindab EENet