Raoul Kurvitz. Presidendinäitus Tallinna Kunstihoones
Raoul Kurvitz (1/2000)
Peetakse heaks tooniks, kui näitusel osalejad ise näituse kohta sõna ei võta, ent ma pole kunagi viitsinud kinni hoida üldlevinud tavadest. Esiteks: ma pole sugugi nõus kriitikute poolt juba ette kujundatud hoiakutega, et tegemist on kehva ja mõttetu näitusega. Teiseks ei saa ma ka kuidagi nõustuda Anu Lambi Eesti Päevalehe retsensiooni tonaalsusega, mis ikka liigrängalt aastatetaguse, kodukootud konventsionaalsuse ja erialase informeerimatuse järele lõhnab.
Minul isiklikult oli küll huvitav vaadata, mida kolleegid on viimastel aastatel teinud. Paljud eksponeeritud kunstnikest pole ju viimasel ajal personaalnäitustega esinenud või on need jäänud kuhugi tagaplaanile. Nagu näiteks Tiit Pääsukese näitus Kastellaani Majas, millest enamik kunstihuvilisi vist pole kuulnudki.
Pääsukese uuem laad on jõuline, värvikeskne ja ülitundlik, ning kummalisel kombel isegi moodne. Fragmentaarsus, millega ta oma lemmikmotiive (mõni õrn mõni õrn naisterahva käsi jms.) üldise abstraktsiooni raames diskreetselt esitleb, on sümpaatne just “eneseksjäämise kunsti” mõttes, millele hr. Merigi pidas kataloogi eessõnas vajalikuks rõhuda, ja Pääsukese puhul ma sel teemal isegi ei ironiseeriks. Alati on huvitav vaadata Vinogradovit ja märgata muutuvaid nüansse tema minimalistlikes tehnikates. Kelpmani uuemad katsetused on nii tehnilises kui kontseptuaalses plaanis põnevad. Pean silmas seekord tema püstiste …. abil maalipinnale tekitatud teravust – kaudses mõttes meenutab see Lucio Fontana lõuendilõikumisi ja Dennis Oppenheimi vähetuntuks jäänud mänge kolmemõõtmeliste peegeldavate pindadega lõuendi suhtes risti.
Lembit Sarapuu on täiesti omaette teema. Vindunud (Mati Undi kohaselt ülipositiivne adjektiiv, vintske + veendunud) maalimis-friigina elatub ta kuuldavasti põhiliselt pudelitekorjamisest; seega mingisugusest müügiedukusest, milles kogu sellele näitusele valitud seltskonda on kahtlustatud, ei saa tema puhul küll juttu olla, nagu ei saa tegelikult Eesti tingimustes rääkida kaasaegse maalikunsti müügiedukusest üleüldse. Sarapuu “Poeedi kingitus isamaale” on autorile iseloomulikus naivismis “ülemetafoorselt” täpne kommentaar mainitud teemale. Allusioonidega paljudele teistelegi kõneainetele muidugi meie väikese vabariigi taaskehtestamisega kaasnenud idealistlikele illusioonidele ja nende purunemisele, näiteks. Ja muuseas, nagu ma olen varemgi korduvalt rõhutanud, on Sarapuu üks neid väheseid eesti maalijaid, kellel vähegi tõhusa mänedžeeringu korral välismaailmas ehk hoopis tõsisemaid läbilöögivõimalusi oleks, kui kohaliku külahullu või “kunstnikuhärra” alevikuhõnguline staatus.
Olev Subbi endagi töid on huvitav uuesti vaadata, ehkki nad nüüd, vahetult peale tema mastaapset isikunäitust eelkõige vaid tema kohaolekut tähistavad. Paigutatuna saalistiku kõige tagasihoidlikumasse kohta mõjuvad nad eelkõige sümpaatse žestina, kutsudes samas senisest tähelepanelikumalt uurima taltsutamatute tooreste karmiinpunaste ja mittetransparentsete roheliste paaritamiskatseid autori kinnisideeliste värviharmooniate hüvanguks. Igavesti põnev paaritus, eriti kui gammasse (maal “Sügise saabumine”) on kaasatud valik kõige raskeminikäsitletavaid monotoonseid pruune nagu seekord.
Muidugi on analoogseid kunstnikekooslusi lähiminevikus rohkemgi eksponeeritud, kuid Toomas Vindi laus-demokraatlike ettevõtmistega võrreldes on siin tegemist kardinaalse vastandiga, omavahel ma neid kahte näitust üldse ei võrdleks. Subbi rangeid põhimõtteid tuleb austada – omaette elamuseks kujunes mulle näiteks seegi, kuidas ta kuraatorina minu kui enda poolt väljavalitud osaleja poole pöördus. Lühidalt ja selgelt loetles ta üles tehnikad, mille puhul tema tõekspidamiste kohaselt saab rääkida maalikunstist, ja need on: guašš, tempera, akrüül, õli ja / või kombinatsioonid eelmainitud neljast. Kõik. Ei mingit akvarelli, ei mingit kollaaži. Oleksin just tahtnud välja panna oma “Käbide sõja” – kuuse- ja männikäbidest moodustatud assamblaaži –kui igavesti Eesti värgi. “Jah, käbisid me seekord ei taha,” ütles Subbi. Fine. Selge ja täpselt piiritletud kuraatori kontseptsioon vähemalt.
Teatud osas on näituse kritiseerijatel siiski õigus. Kui näituse pealkiri ütleb: “Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel”, siis on minu meelest antud juhul tegemist küll mingi anakronistliku kurioosumiga. Voldemar Väli ja Evald Okase vastu pole mul midagi, eks nemadki ole “Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel”, ent raskuspunkti oleks sel juhul tahtnud näha mujal. Isegi mitte neil noorematel autoritel, kes valikusse ei mahtunud (Joonas, Laurentsius jt.), vaid niisugustel, kelle töödest-tegemistest mul pole veel au olla kuulnudki. Oleksin tahtnud näha metanüümset retoorikat, erinevaid maali aluspindu alates pleksiklaasist ja lõpetades traditsiooniliste, näiteks töötute vaimuhaigete poolt spetsiaalselt kootud lõuenditega, oleksin tahtnud näha tähendusküllast materjali ja hoopis vahetumat korrelatsiooni ajakohase reaalsusega.
Ent sellisel juhul poleks kuraatoriks saanud olla Subbi ja pealegi oleks asi meil juurdunud tavade kohaselt hakanud ilmselt lõhnama järjekordse Maalijate Liidu seinast-seina sousti järele.
See näitus pole soust või kompott midagi, nagu väidetakse. Hoopis subbilik “Esteedi lõuna” on. Jõekarbiga täidetud lihatasku taldriku ülaservas, magushapu kaste ettevaatlikult nõristatud teises servas, salat kolmandas ning pikantne dekoratiiv-delikatess neljandas servas. Presidendi kui selle lõunaroa “väljategija” tänamine või mittetänamine sõltub juba “kinderstubest”.
Ent restorani – või mis iganes söögiasutus ta ka ei oleks – köögipoole eest ei saa päriselt vastutada ei president kui tellija, ega ka Subbi või ükskõik milline teine kuraator kui n.-ö. ülemkelner.
Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel
Tellija: president Lennart Meri
Kuraator: Olev Subbi
Kunstihoone, august 2000
< tagasi
