Rosalie Alver – tundmatu, kes väärib tutvustamist

Jüri Hain (4/2019)

 

On täiesti loomulik, et kui räägime 20. sajandi eesti kunsti juhtivatest meistritest-klassikutest, tekib huvi ka neid kunstnikuteele juhtinud isikute, õpetajate vastu. Üks neist oli Rosalie Alver (1885–1959).

Kui esitasin 1969. aastal sellekohase küsimuse Märt Laarmanile (1896–1979), siis tema esimesed sõnad vastuseks kõlasid nii: "Kui teie küsimusse täiesti tõsiselt suhtuda, siis pean ütlema, et ma pole mingit esmast kunstiõpetust üldse saanudki." Hetke pärast ta aga jätkas: "Siiski on olnud mõned inimesed, kes püüdsid õhutada minu tärganud huvi joonistamise vastu. Esimene neist oli Rosalie Alver, minu saksa keele õpetaja Otepää progümnaasiumis. Tema oli kunstihuviline, käinud Rudolf Lepiku [1881–1918] kunstikursustel ja õppinud seal üht aiamajakest ehk peenelt öeldult laubet joonistama. Nii õpetas ta seda meilegi, kolmele koolipoisile, kel tundus olevat huvi asja vastu. Midagi pidi seal siiski olema, et nende kolme hulgas olime mina ja Ferdi Sannamees [1895–1963]. Tol ajal jättis mulle vist kõige suurema mulje paberipoogna hind, millele joonistati – see oli veerand rubla, minusugusele koolipoisile terve varandus."¹

Hiljem on ta täpsustavalt nimetanud, et joonistamine algas 1911. aastal enne jõule ja kevadeks jõuti tööga valmis, ning märkis ka kolmanda poisi nime, Oktavius Pettai (1881–1918), kellest kunstnikku ei saanud, kuid tubli mees igati.² Rudolf Lepiku, joonistusõpetaja, teatrikunstniku ning joonistuskursuste korraldaja tegevusest just viimases vallas, on linnulennulise ülevaate andnud Rein Loodus.³ Kool, mis viis kokku kunstihuvilise saksa keele õpetaja ning tema valitud kolm poissi, kellel õpetaja täheldas kunstiannet, kandis siis ametlikult nimetust Nuustaku Kooli Seltsi II järgu erakool, kuna Nuustaku oli Otepää alevi ametlik nimetus 1922. aastani.

*

Muide, selle kooliga Otepääl on seotud üks enam kui sajandi kestnud eksiarvamus: kool on leidnud käsitlemist esimese emakeelse progümnaasiumina Eestis. Eksiarvamuse põlistamiseks tehti palju, ja seda mitte ainult kirjasõnas. Näiteks 9. oktoobril 2007. aastal avaldas Lõuna-Eesti Postimees fotoreportaaži, mille trükisõnalisest osast võib lugeda järgmist: "Esimene eesti keeles tööd alustanud maakeskkool, Otepää progümnaasium, tähistas 100. sünnipäeva president Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese osavõtul" ning "[---] eelmisel aastal avati restaureeritud vana koolimaja seinal tahvel kirjaga: "Selles majas töötas esimene eestikeelne maagümnaasium (1907).""⁴

Kahjuks pole aga Nuustaku kooli väljakuulutamine esimese eestikeelse maaprogümnaasiumina faktitõene. Olgu siinkohal tõestuseks vaid üks lõik Eesti Haridusseltside ajalugu käsitlevast uurimusest, mis käsitleb ka Nuustaku progümnaasiumi probleemistikku: "Tõsiseks probleemiks kujunes siin õppekeele küsimus. Kooli asutamisel jäid peale oma hoiakult küll eestimeelsed seltsiliikmed, kes aga soovisid oma lapsi riigi keskkoolidesse edasi õppima saata. Seetõttu langetati otsus, et õppetöö toimub vene keeles. Kolme aasta pärast leiti siiski sobivam olevat segavorm: ettevalmistus- ja I klassis täielikult eestikeelne õpetus, II klassis osa õppeaineid eesti, osa vene keeles, III ja IV klassis toimus õppetöö vene keeles. See oli oluliseks sammuks emakeelse kooli suunas. Kuna aga küsimust lõpuni ei lahendatud, kutsus see esile üsna terava kriitika haridusseltside liikumises."⁵

*

Ent mingem nüüd tagasi 1911. aastasse. Märt Laarman ja Ferdi Sannamees on niisiis jätnud meile sümpaatse mälestuspildi enda saksa keele õpetajast, kes huvitus kunstist ja kunsti õpetamisest. Enamat nad Rosalie Alverist aga midagi ei teadnud. Kuid tema enesetäiendamise püüded ei lõppenud Rudolf Lepiku kursuse kiirkülastusega, vaid võtsid palju tõsisema pöörde 1912. aastal, kui ta hakkas kunsti õppima Helsingis.

Siinkohal tuleb olla ettevaatlik õpikoha nimetamisega, sest selles pole me eestikeelses kirjasõnas kuigi järjekindlad olnud. Nimelt, kui 1846. aastal asutati Soome Kunstiühing ja kahe aasta pärast ühingu joonistuskool, siis polnud eesti kunstielu veel sedavõrd edenenud, et luua kontakte sellel pinnal. Aastaks 1857 valmis arhitekt Theodor Höijeri projekti järgi Helsingi kesklinnas kuulus hoone, mis sai nimeks Ateneum, kuid selles majas tegutsenud tähtis kunstikool sai Ateneumi nime alles 1939. aastal ning sinnamaani tegutses hoones üheaegselt mitu kunstikooli. Ühte neist, soomekeelse nimega Suomen Taideyhdistyksen Helsingin Piirustuskoulu (Soome Kunstiühingu Helsingi joonistuskool), astuski Rosalie Alver.

Näiteks kaks aastat varem selle kooli lõpetanud Juuli Suitsu kohta ütleb Ervin Pütsep teoses "Kunstielu Eestimaal I": "Ka tarbekunstnik Juuli Suits (Tartu 1884–Tallinn 1957) õppis Ateneumis."⁶ Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon aga märgib, et Suits õppis Helsingis Soome Kunstiühingu koolis.⁷ Kuid Rosalie Alverit pole neis ega ka enamikus teistes eesti 20. sajandi esimese poole kunsti käsitlevates teostes üldse nimetatud, ja seda hoolimata asjaolust, et ta oli eestlastest, kes Helsingis selles koolis õppinud, üks edukaim.

Viimane väide võib nõuda tõestust ja üks võimalus selleks on võtta aluseks kooli arhiivipõhine lähenemine. Igas kunstikoolis valmib õppetöö käigus tuhandeid joonistusi ja kunstiproove, millest absoluutne enamik kaob ilmalaande laiali (et mitte öelda otse, et utiliseeritakse). Helsingi joonistuskooli puhul on asi selline, et kool on enda eduka tegevuse näidete valiku suhtes olnud eriti range ja nõudlik. Ja ka see, mida otsustatud säilitada, on jagatud omakorda kaheks: selleks massiks, mida hoitakse-arhiveeritakse niimoodi, et pole õieti võimalik neid originaalis näha, ning eriti valitud vähemikuks, mida ollakse valmis külastajaile näitama ja mis paiknevad õppehoone pearuumides.

Ja just viimaste hulgast tõuseb esile üks Rosalie Alveri kohviserviisi loomekavand! Selles n-ö valitud seltskonnas ei puudu ka üks näide Juuli Suitsu loomingust – akvarell, mis kujutab veekannu. Ja kuigi Juuli Suits on meie rahvuskunsti suurkuju ning Rosalie Alveri nimi on seni olnud samahästi kui täiesti tundmatu, võib soomlaste poolt parimateks arvatud tööde võrdluses kaalukauss langeda "tundmatu isiku" kasuks.

 

 

Rosalie Alver
Kohviserviisi kavand
1914
Soome Kunstiühingu Helsingi joonistuskoolis
valminud õppetöö

 

*

Soomes joonistuskooli lõpetamise järel kvalifitseerus endine saksa keele õpetaja joonistusõpetajaks, silmapaistvamaks sai ja jäi tema tegevus Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis aastail 1919–1925. Seal oli tema kolleegiks maalikunstnikuna ja järgnevalt alates 1926. aastast kunstikoolis Pallas maaliklassi õppejõuks saanud Villem Ormisson (1892–1941), kellega Rosalie Alver oli tutvunud juba Rudolf Lepiku kunstikursustel 1911. aastal. Viljandist lahkumise järel töötas Rosalie Alver aga mitmes väikeses maakoolis, mille vähesed õpetajad pidid andma tunde enamikus põhikooli programmi kuuluvates ainetes ja joonistusoskuse arendamine ei saanud kuuluda õppeprotsessi kuigi oluliseks osaks.

Kuid Märt Laarmani ja Ferdi Sannamehe kunstirajale suunajana väärib Rosalie Alver tähelepanu ka täna. Ja teadmine, et Soome Kunstiühingu Helsingi Joonistuskooli 1915. aasta lõpetajate seas ühe parimana tähelepanu äratanud isik oli just tema, võiks samuti kuuluda meie kunstiloo faktoloogiasse.

¹ Jüri Hain, Usutlusi kunstnikega. Tallinn: Arlekiin, 1995, lk 10.

² Heini Paas, Ferdi Sannamees, 1895–1963. Tallinn: Kunst, 1974, lk 10.

³ Rein Loodus, Pärnu kunstilinnana. – Kunstiteadus. Kunstikriitika 5. Tallinn: Eesti NSV Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsioon, 1983, lk 42–43.

⁴ Marika Männik, Otepääl täitus 100 aastat eestikeelset keskharidust maal. – Lõuna-Eesti Postimees 9. X 2007.

⁵ Feliks Kinkar, Eesti haridusseltside ajaloost. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996, lk 129.

⁶ Ervin Pütsep, Kunstielu Eestimaal I. Stockholm: Department of Baltic Studies at the Stockholm University, 1991, lk 228.

⁷ Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon (EKABL). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk 495.

Jüri Hain on üks autoriteetsemaid graafika ja kunstiajaloo tundjaid Eestis või nagu ta on ise öelnud, "hariduselt kunstiajaloolane ja kutsumuselt faktoloog".

< tagasi