Ryoji Ikeda (unistus) supersümmeetriast
Andi Hektor (1/2016)
Andi Hektor küsib, kes on Ryoji Ikeda ja kuidas tahab ta meile maailma füüsikalist olemust avada ning kas kunstnikku ja teadlast ühes potis keetes saame mõnusa seljanka või radioaktiivse mürgikokteili.
11. XII 2015–28. II 2016
Kumu kunstimuuseumi suur saal
Näituse koordinaator: Kati Ilves.
Ryoji Ikeda on põhiliselt Pariisis tegutsev jaapani päritolu kunstnik. Ta on tuntud ennekõike helikunstnikuna, aga viimastel aastatel aktiivselt tegev ka video- ja meediakunstis. Kumus hiljuti väljas olnud installatsioon "supersymmetry" ehk "supersümmeetria" on Ikeda varasema teose, audiovisuaalse performance'i "superposition" (superpositsioon) edasiarendus ja laiendus. Lõplikult töötas ta selle välja 2014.–2015. aastal, olles Euroopa Tuumauuringute Keskuse (CERN) kunstiresident ja "supersümmeetria" pälvis ka Collide@CERN 2014 Prix Ars Electronica auhinna.
Tsiteerides näituse seletuskirja, põhineb maailma füüsikaline olemus (Ikeda nägemuses) "osakestefüüsikast pärit supersümmeetria teoorial, mis üritab elementaarosakeste – bosonite ja fermionide – abil selgitada, miks on osakestel mass. Supersümmeetriliste osakeste otsimisega tegeleb Genfi lähedal asuv maailma suurim osakestefüüsika labor CERN, kus suures hadronite ehk liitosakeste põrgutis läbiviidavate kokkupõrgete käigus üritataksegi uusi osakesi avastada." Füüsikuna pean nentima, et Ikeda "supersümmeetrilist" nägemust on tõenäoliselt kujundanud sassis peaga (pean silmas juukseid) mõjukad vanema põlvkonna füüsikateoreetikud. Needsamad, kes pühapäeviti kogunevad CERN-i lõputute katakombide lõpus asuvasse salasaali, et seal üheskoos pomiseda sõnu "supersümmeetria", "supergravitatsioon", "R-paarsus" jms.1
Teisalt, noorema põlvkonna füüsikud on juba tõstnud mässu: kauaoodatud märke supersümmeetrilisest lunastusest ei paista kusagilt! Isegi mitte CERN-is asuvast LHC-nimelisest hadronite põrgutist. Siinkohal ongi paslik meelde jätta, et supersümmeetria on vaid üks hüpoteetiline füüsikateooria maailma kirjeldamiseks, ja seda paljude teiste hüpoteetiliste teooriate seas. Seega, ärgem otsigem Ikeda näituselt maailma füüsikalist olemust! Seda on seal sama palju kui Valdur Mikita esseedes lingvistikat ja semiootikat.2 Otsigem sealt aga ühte unistust, unistust ideaalsest, supersümmeetrilisest maailmast.
Tegemist on visuaalselt ja heliliselt võimsa teosega. Töö võimsus koosneb kahest osast: füüsiliselt häirivast visuaalsest poolest ja vaimustavast helilisest poolest. Ikeda viimaste audiovisuaalsete teoste, sh "supersümmeetria" heliline pool on puhas ja minu jaoks palju paeluvam kui visuaalne pool. Teose heliplaan on minimalistlik ja samas paeluvalt vahelduva rütmilisusega. Võib-olla just vastuolu minimalistliku helipildi ja "makromalistliku" visuaali vahel tekitab ebakõla ja häirib. Visuaal ei võimalda ennast vaadelda, vaid matab ja imeb enda sisse – ettevaatust, epileptikud! Kunstinäljane inimene imetakse ühest toruotsast sisse, pimestatakse, näpistatakse ja raputatakse läbi, visatakse siis teisest toruotsast välja, visuaali pilgeni täis topitud, et vantsida siis suriseva aju ja iiveldusega koju.
Teisalt, ehk on just Ikeda meie uus messias, kuulutades uut kunsti? Tema teosed sobiksid ideaalselt kiirustavasse keskkonda (lennujaama, kaubanduskeskusesse jne), kus värvikirevast nutimaailmast küllastunud inimesed paisatakse ootamatult pea mustvalgesse värelusse, taustaks Ikeda baashelid. Proovige – võtke ühte kätte oma nutitelefon ja teise kolmekilone kilekott hea ja paremaga, suunake oma pilk nutitelefoni ekraanile ning jalutage läbi Ikeda installatsiooni. Noh, kuidas tundus? Proovige nüüd sama mõnes teises Kumu näitusesaalis.
Ryoji Ikeda
supersümmeetria
2014
audiovisuaalne installatsioon, varieeruvad mõõdud
Foto autor Ryuichi Maruo
Soovitan soojalt tutvuda ka mõne Ikeda varasema tööga, kasvõi tema kodulehekülje vahendusel: "supersymmetry" jätkab kindlasti teostes "superposition" (2012) ja "datamatics" (2006–2008) arendatud ideestikku. Ehk ongi "supersymmetry" probleem selles, et see on liiga arendatud, liiga konkreetne, liiga võimas. Eriti "datamatics" moodustab nii visuaalis kui helis terviku, edastades meile oma alateadvuslikku sõnumit palju hillitsetumalt, samas surudes selle palju sügavamale ajukurdude vahele. Füüsikuna häirib mind ehk ka "supersymmetry" oma konkreetselt sõnastatud seosega füüsikaga ja visuaali ilmne sarnasus (taotluslik?) suurte füüsikaeksperimentide kontrollruumidega. Võin endale erilise vaevata silme ette manada, kuidas värelevate ekraanide taga istuvad valgetes kitlites füüsikud, kelle paksudelt prilliklaasidelt peegelduvad ekraanil jooksvad numbrijadad ja klaaside tagant jõllitavad hullunud silmad.
Aga nüüd CERN-i kunstiresidentuurist Arts@CERN. Tegemist on juba pea viis aastat tegutsenud kunstiresidentuuri programmiga, mis jagab 3-kuulisi kunstiresidentuuri kohti töötamaks CERN-is. Lisaks jagatakse auhinda Collide@CERN 2014 Prix Ars Electronica, seda koos Genfi linna ja kantoni, eraannetajate ja festivaliga "Ars Electronica" Linzis. Et rahvusvaheline teadusasutus nagu CERN korraldab kunstiresidentuure, on üsnagi uus nähtus. Teisalt, konkreetselt Šveitsi kontekstis polegi see nii haruldane. Šveitsis on eraannetajate roll nii kunstis kui teaduses kindlasti üle Lääne-Euroopa keskmise ja ehk mängib selles oma osa seegi, et Šveits oli maailmasõdade ajal kunsti- ja teaduspagulaste üks varjupaiku Euroopas. Asutusi ja ettevõtteid, kes on oma kunstiresidentuuridega alustanud, on üksjagu, viimase aja trendina just paljud teadusasutused.3 CERN-i residentuuri üks eesmärke on ka inter-, trans- ja multidistsiplinaarsuse soosimine kunsti- ja teadusvaldkondade vahel.
Miks ja kuidas panna teadlane ja kunstnik koos tööle? Loomulikult peavad mõlemad pooled uskuma, et sellest tekib neile mingi kasu. Seda "kasu" ei maksa siinkohal mõista liiga otseselt. Sageli rõhutavad just koostöösse kaasatud teadlased, et koostöö kunstnikega muutis nende uute ideede otsimise meetodit. Teadlaste haridustee sisaldab rohkelt tehnilisi kursusi, aga sageli jääb unarusse teadlase loomingulisuse arendamine. Teadlasena tundub mulle, et kunstihariduses on palju suurem rõhk loomingulisusel. Kunsti poolt teaduse ja kunsti koostööd vaadates võib leida ju leida lausa koolkondi, mida on raske ilma teaduslikkuseta ette kujutada. Kõige klassikalisem näide on ehk viimaste kümnendite läbimurdja, biokunst. Teema on igatahes põnev ja ka Eestis uurimist leidnud.4
Andi Hektor on füüsik ja CERN-i teadur.
1 Vt ka Dan Brown, Da Vinci kood. Tallinn: Ersen, 2005.
2 Valdur Mikita, Lingvistiline mets: Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Tallinn: Grenader, 2013.
3 Vt nt http://www.artistsinlabs.ch.
4 Piibe Piirma, Hybrid Practices. Art and Science in Artistic Research. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2015.
