est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Sel kevadel ei juhtunud midagi. Kunst pärast koroonat

Kaarin Kivirähk (3/2020)

Kaarin Kivirähk kirjutab, et koroonapandeemia tõi kunstimaailmas kaasa palju ebakindlust ja hirmu, aga on raske uskuda, et aeglustumine jätkuda võiks.

ÜLDINE / KOROONAKRIIS



Raamatus "Aviaator" (Авиатор, 2016, eestindatud 2019) jutustab kirjanik Jevgeni Vodolazkin ulmelise loo mehest, kes on 70 aastat veetnud külmutatud olekus ja ärkab taas 1999. aastal. Temast saab meediakuulsus, kellelt hakatakse pressikonverentsidel pinnima: aga mida mäletate oktoobrirevolutsiooni päevast? "Sadas lörtsi – alguses oli vihm, mis läks üle märjaks lumeks," vastab peategelane mõtlikult…

Ajalugu on kirja pandud hiljem, aga ajaloo läbielajad ei pruugi enda ümber toimuvat samasuguse loogilise narratiivina mäletada. Mida meie mäletame koroona algusest ja eriolukorrast? "Oli üsna külm kevad", võiks ju vastata…

Jah, ajaraamistik on olnud liiga lühike, et öelda põhjapanevalt, kuhu täpselt koroona tuleviku kunstiajaloolaste silmis asetub. Samas ka piisavalt pikk, et mitte enam tajuda eriolukorra ajal valitsenud õhustikku, seda pinget, mis justkui sisendas: kõik ei saa enam kunagi endiseks.

Aga sai ju? Nüüd, pärast eriolukorra lõppu Eestis, oleme taas jõudnud justkui samasugusesse ellu, nagu oli enne. Teisalt ei tea keegi, kas pandeemia Eestis on lõppenud või vaid hetkeks silma looja lasknud. Sellele vaatamata proovin kokkuvõtlikult kirja panna mõned pidepunktid, mida hiljem uuesti meenutada, kui aeg juba järeldusteks küps.

 

Hirm

Koroonapandeemia tekitatud eriolukord lõi palju teadmatust, ebakindlust ning hirmu. Hirmu esiteks muidugi iseenda ja lähedast tervise osas; kahtlusi, kas meditsiinisüsteem suudab pandeemia võita; kõhedust majandusliku ebakindluse ees, aga ka pinget poliitilise radikaliseerumise ja tsensuuri osas, mida sellised olukorrad kergesti võivad tekitada.

Pingeolukorrad mõjuvad üldiselt ikka esimesena kõige vähem kindlustatud ühiskonnaliikmetele. Kahjuks tähendas see paljuski ka vabakutselisi kunstnikke ning vähem kindlustatud ja omatulust sõltuvaid kunstiinstitutsioone. Juba aastaid eri tasandeil arutluse all olnud vabakutseliste loomeinimeste prekaarsuse probleem lahvatas nüüd veel heledama leegiga.

Analüüsisin 2020. aasta aprilli lõpus koos kolleeg Kadi-Ell Tähistega andmeid, mille saime kunstnikelt ja teistelt kunstivaldkonnas töötavatelt inimestelt, kes vastasid küsimustikule, mille olime välja töötanud koos eri kunstiinstitutsioonidega. Avanev pilt oli trööstitu: suur osa vastanutest oli kaotanud kas üle poole või kogu senise sissetuleku.1

Kogeti raskuseid isegi esmatarbekaupade ostmisel ja hirmutavaks tegi olukorra just see, et tol hetkel aprillis ei teadnud keegi, kui kaua selline olukord veel kestab ja millal tavapärased sissetulekud taastuda võiksid. Taas kord sai selgeks, kui oluline on vabakutselistele ja projektipõhiselt töötavatele inimestele mingigi kindluse loomine riigi poolt.

Kuid see võiks mõtlema panna ka kunstiinstitutsioone – selge see, et meie kunstimajad ei hiilga ka ise erilise rikkusega, aga siiski võiks mõelda, kas ja kuidas oleks võimalik leida viise, kuidas loomeinimesi rohkem kindlustada, pakkudes neile näiteks sotsiaalseid garantiisid, pikemaajalisi stipendiume või ka erinevat tüüpi sissetulekute vorme, mis ei kaoks kohe, kui taoline eriolukord uuesti peaks juhtuma?

Muidugi leidus ühiskonnas ka neid, kes jätkasid suvekodude terrassidel päikeseloojangu taustal veini joomist ja postitasid samal ajal sotsiaalmeediasse mõnevõrra agressiivsena mõjuvaid teemaviiteid #staythefuckhome. On tore olla kodus, kui su kodu on ilus ja hubane, ruumikas ja täidetud armastusega, kuid hoopis keerulisem, kui kodu on ebaturvaline või ka lihtsalt lämmatavalt väike.

Linnaplaneerimise ja arhitektuuri seostest karantiiniga on kirjutanud näiteks Margit Mutso, kes toob välja selliste detailide, nagu parkide, rohealade, eraldi tubade ja rõdude tähtsuse tõusu koroona ajal.2 Oleks huvitav näha, millist mõju avaldas koroona Eesti arhitektuurile – kas majade planeerimisel võetakse edaspidi arvesse olukordi, kus selle elanikel pole näiteks võimalik mõnda aega õue minna? (Kuuldavasti olevat maamajade ehitamise buum koroonapandeemia mõjul juba tekkinud.)

 

Rahvusvahelisus löögi all

Töötan Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses (KKEK), mille peamine tegevus on rahvusvaheliste suhete loomine kunstivaldkonnas. Muidugi lõi koroonakriis kogu rahvusvahelisel suhtlusel jalad peaaegu täiesti alt. Jäid ära või lükkusid edasi paljud kunstiprojektid, mis kaasasid rahvusvahelisi nimesid. Eestis on olnud kunstivälja rahvusvahelistumine prioriteediks juba aastaid ning seega pole ime, et lennuliikluse kokkukuivamine mõjutas meid tugevalt.

Siiski tundus, et Eestis on enamus institutsioone niivõrd väikesed ja samas nii multifunktsionaalsed, et kriisi ajal oli suhteliselt kerge ümber orienteeruda mõne tubase tööülesande täitmisele. Samas sundis kriis meid ja teisi sarnaseid institutsioone välismaal reset'ile, et mõelda uuesti läbi töötamise aluspõhimõtted teistsuguses maailmas ning küsida, millised võiksid olla uued rahvusvahelise töötamise vormid.

Isikute tasandil juhtus mitmel pool, et end maailmakodanikuks pidanud nomaadkunstnikud ja -kuraatorid, kes lendasid ühest projektist teise, pidid valima koha, kuhu jääda paikseks. Kuraator Irene Campolmi jäi karantiini ajaks "kinni" oma vanematekoju Toskaanasse, kust hakkas kirjutama ingliskeelset karantiiniblogi väljaandale Idoart. On mingis mõttes kummastav näha, kuidas aastaid ilmselt üksi elanud, ületöötanud ja rahvusvahelise kunstimaailma reeglite järgi mänginud kuraator kirjutab suure elamusena poeskäigust, kui pidi perele süüa ostma, või sellest, kui palju parem ta välja näeb, kui saab öösel kaheksa tundi magada. Ehk võiks uus normaalsus tähendada aeglustumist ka suuremal tasandil – et perekonnaga ajaveetmine ja normaalselt magamine ei oleks enam nii erakordsed?

Tendentsid lendamise ja ületootmise vähendamiseks ning rohkem regiooni/kohaliku kunstielu arendamisele keskendumiseks on tegelikult olnud kunstimaailmas õhus juba mitu aastat. Samas ei tundu, et need suunad seni mingeid tulemusi oleks toonud. Merike Estna, kes lendas enam-vähem viimase koroonakriisieelse emergency-lennukiga residentuurilt Mehhikost koju Eestisse, ütles intervjuus Maria Arusoole, et usub lokaalse kunstimaailma võimalikkusse ja näeb selles palju plusse. "Iseasi on see, kui lihtne selle juurde liikuda on, olles juba loonud töö- ja sõprussidemeid üle maailma."3 Just nimelt – kuidas seda teha?

Vahetult enne eriolukorra algust Berliini lennates rääkisin Marge Monkoga, kes meenutas oma soome kolleegide näitel, et enne odavlendude tulekut ei olnud üldse tavaks kunstnikke välismaale oma näituste avamistele lennutada. Eks ka praegu on olnud jätkusuutlikult mõtlevaid kunstiprodutsente, kes proovivad võimalikult vähe inimesi lennutada ning vaadata "aeglasema transpordi" võimaluste poole. Teisalt aga luuakse ikka pidevalt üle maailma uusi biennaale, et rahvusvahelist valgusvihku just enda regioonile tõmmata, sündmuseid ja uusi teoseid aina toodetakse ning ületöötamine rahvusvaheliste kunstiprofessionaalide seas on norm, millest räägitakse small-talk'i vormis umbes sama palju nagu lemmiklennufirmadestki.

Airi Triisberg on arutlenud dekoloniseerimise vajalikkuse üle kunstidiskursuses.4 Kuidas õpetada või rääkida (kunsti)teooriast nii, et ei kasutaks vaid viiteid Lääne (mees)geeniustele? Võib-olla, kui suudaksime dekoloniseerida oma mõtet, nii et alati ei peaks vaatama Eestis "alt üles" New Yorgile ja Berliinile, vaid võiks inspiratsiooni ja mõtteid ammutada mõnest lähiregioonist, Eestiga sarnasest kultuuriruumist, oleks uut moodi lokaalsus võimalik? Asja varjupool on siinkohal fakt, et elame ühtlasi populistliku rahvusluse tõusu ajajärgul, kui kohaliku eelistamine võib sõrmenipsuga muutuda millekski hoopis võikamaks.

 

Veebiplatvormid

Jõudsalt arenesid eriolukorra ajal kunstiasutuste esindused internetis. Neist märkimisväärseim on ilmselt Tallinna Kunstihoone, mis tuli välja läbimõeldud neljakeelse (eesti-, eesti viipekeelse, vene- ning inglisekeelse) veebiplatvormiga.5 Kumu tegi head tööd sisukate virtuaaltuuride jagamisega6, kuid ei pakkunud eriti midagi mitte-eestikeelsele publikule, seejuures Tartu Kunstimuuseum jagas virtuaaltuure ka ingliskeelsete subtiitritega. Eraldi internetilehega tuli välja ka Eesti Kunstiakadeemia lõpetajate iga-aastane "TASE" näitus.7 

Mida võiks kaasa võtta virtuaalplatvormide jõudsast arengust? Nagu ikka, kaasnes interneti küllastumisega teostest, filmidest, virtuaaltuuridest ja arhiivi- või kogude leidudest palju naiivset positiivsust. Osaliselt oli rõõm põhjendatud. Kuuldavasti külastas Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitust "Lõputa lugu" Mihkel Ilusa ja Paul Kuimeti loominguga (7. III–31. V 2020), mis sai füüsilises ruumis avatud olla vaid mõne nädala, eriolukorras küllaltki rohkelt internetikasutajaid. Kuigi saan aru, et kunstnikele endile võis mõjuda pikalt ettevalmistatud näituse ootamatu kinnipanek eriolukorra ajaks trööstitult, said nad tänu uue veebiplatvormi avamisega kaasnenud huvile võib-olla et isegi rohkem tähelepanu.

Siit aga võibki järeldada, et isegi kui näituseplatvorm muutub reaalsest virtuaalseks, ei vähene vajadus selle laiemaks kommunikeerimiseks. Ehk on interneti lõpututes ahvatlustes seda vaja isegi rohkem, kui väljakujunenud ja tuntud näitusemajade loogikas, kuhu tee vaatajale linnaruumist juba tuttav on?

Teiseks: kui ligipääsetav ja demokraatlik virtuaalruum ikkagi on? On selge, et mingis mõttes suurendab internet näitusekülastajate arvu, olgu piiranguks füüsilisse ruumi pääsemisel siis riigipiir või liikumispuue. Samas tekitab internetiajastu omad ohud: kõigil ei pruugi olla kodus piisavalt võimsaid tehnilisi vahendeid. Eakamad inimesed, kes ehk ei ole kõige usinamad internetikasutajad, kuid üsna usinad kultuuritarbijad, võivad näituste liikumisega virtuaalplatvormidele neist nüüd hoopis ilma jääda.

Kui analüüsida mitte kasutaja, vaid tegija poolt, siis on füüsilise näituse veebi viimine kallis ja üldse mitte kõigile jõukohane protsess. Ja kuigi ma tean, et oli institutsioone, kes ausalt tasustasid kunstnike tööd ka virtuaalruumis, siis online-näituste buum ja erinevad kõlanud sõnavõtud panevad arvama, et tõenäoliselt tasustati kunstnike tööd internetiprojektides veelgi vähem kui tavapäraselt. Seega, kunst internetis on ju tore, kuid öelda, nagu tähendaks see ligipääsu kõigile ja avaks tee suuremale demokraatiale, on üsna lühinägelik.

Kõigele lisaks kasvas eriolukorra ajal tugevalt internetiväsimus. Kui vahepeal tundus Zoomi koosolek olevat täiesti adekvaatne võimalus, millega ka pärast eriolukorda edasi tegutseda, siis nüüd olen mitmelt poolt kuulnud (ja eks isegi tundnud) tohutut Zoomi jms internetisuhtluse väsimusest. Nälg füüsilise kogemuse järele on suur. Isegi kui kunstis tundub, et võrreldes näiteks teatriga on žanrit üsna kerge tarbida ka interneti vahendusel, siis tegelikult sai pandeemia ajal selgemaks kui kunagi varem, et kunsti vaatamine on ülimalt füüsiline kogemus ja sotsiaalne tegevus.

Üks paradoksaalseim, samas mulle ehk ka hetkel sümpaatseim reaktsioon kogu virtuaalkunsti vaimustuse vastu, tuli postinterneti kunstnikelt, duolt New Scenario, kes otsustasid pandeemia puhul oma pikalt tegutsenud veebisaidi hoopiski sulgeda. Intervjuus AQNB-le selgitasid nad oma teguviisi: "Kunstimaailm lihtsalt kopeeris oma IRL-i [in real life, päris elu – K.K.] mudelid digitaalsesse versiooni. Art Baseli messiboksid veebis (online viewing rooms), no mida veel? Tundus, nagu juhtuks mingi mõttetu, järsk "gentrifikatsioon" ja me tahtsime kaitsta oma armsat platvormi, et seda ei kasutataks ärimudeli odava eeskujuna."8

 

Pandeemia visuaalkultuuris

Kuidas võis aga koroonapandeemia mõjuda kunstile endale, visuaaltajule, mõtteruumile? Läheduse ja intiimsuse teemad on viimasel ajal rahvusvahelises nüüdiskunstis nagunii olnud populaarsed, kohati isegi kuni äärmuseni, et enam ei leidugi kuraatoriteksti, mis ei lubaks luua kogukonda ja pakkuda intiimsust. Hirm nakkushaiguse ees sundis inimesi üle maailma hoidma teistega distantsi, sealhulgas hoiatas ka oma lähisugulaste külastamise eest. 

Mida tähendab selline praktika maailmas, kus juba niigi palju on individualismi ja läheduse puudumist, olgu selle põhjuseks siis võistluslikkusele suunatud ühiskond või uued tehnoloogiad? Kuidas saada üle hirmust läheduse ja teiste inimeste ees, mida meile riiklikult mitu kuud juurutati ja mille jätkumisel üle maailma hetkel lõppu ei paista? Peeter Talvistu eksponeeris eriolukorrast inspireeritud kuraatorinäitusel "Esmaspäeval oli meil siin veel lumine" Diana Tamane teost "Minu pere albumist II" (2013), kus inimeste vahelise puudutuse kujutamine tekitas koroonakriisi kontekstis täiesti uue, peaaegu ehmatavalt ebamugava tunde.

Samuti on huvitav, kuidas postinterneti kunst, mis ehk mõni aasta tagasi tundus olevat juba mõnevõrra aegunud ulmefantaasia, muutus nüüd uue pilguga vaadatuna ootamatult tabavaks. KKEK uudiskirja rubriigi "Arhiivikuller" jaoks laadisime uuesti vaatamiseks veebi üles SKATKA videoteose "Pilveriik" (2014), mis algab virtuaalse laulupeoga, kus uhkelt lehvivad sinimustvalged ja üle laululava on tõmmatud ekraan videote vaatamiseks. Kui enne tundus see irooniana e-riigi identiteedi suunal, siis hetkel, kus Eesti lipu oli justkui "omastanud" valitsuserakond Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ja samas tõesti selline virtuaalne laulupidu ju toimuski, olin ausalt öeldes taas rabatud Mikk Madissoni ja Rainar Aasranna tuleviku ettekuulutamise võimest!

Pidevad Zoomi koosolekud viisid mõtte ka iseenda uute tajumise viisideni ekraani kaudu. Kuidas muudab inimestevahelist suhtlust see, kui oleme harjunud teisega rääkides vaatama hoopis iseenda liikuvat pilti? Mil määral toidab see nartsissismi, mis niigi näib sotsiaalvõrgustike ajastuga kaasas käivat? Taas kord KKEK-i "Arhiivikulleri" rubriigis eksponeeritud Netti Nüganeni video "i'm rules" (2019) põhineb vestlustel, mida Amsterdamis SNDO teatrikoolis õppinud Nüganen pidas interneti vahendusel oma õega. Videos muudab Netti koduse atmosfääri teatrilavaks, kus ta vahetab kostüüme ja tegelaskujusid, samas olles pidevalt teadlik kaamera olemasolust. Eriolukorras aga kasutasid videokõnesid muidu samas kontoris töötavad kolleegid ning ühes linnas elavad pered, kes samuti üksteisele oma elusid etendasid.

 

Kolmas tee?

Suurt puudust tundsin ma kevadises eriolukorras avaliku ruumi kunstist, mis oleks ju suurepärane "kolmas tee" galeriiruumis viibimise ja veebinäituste vahel. Inimesed otsisid paaniliselt võimalusi õues liikumiseks, et korrakski koduseinte vahelt välja saada, ning avastasid matkaradasid ja parke. Meie avalik ruum Eestis aga ei paku üldjuhul kunstielamusi. Ja sellest on kahju! Kunst on, tundub, ikka veel n-ö valges kuubis eksponeeritav elitaarne mõttevahetus, mille tegijad olid samas sunnitud eriolukorrast tingitud ebakindluse esimeste kannatajate sekka.

Veel sügaval koroona-ajal tänavusel kevadel ilmusid maailma ajakirjanduses manifestid, mis kuulutasid, et kunstimaailm muutub pandeemia tõttu radikaalselt. Kindlasti sundis eriolukord aeglustuma, sundis pausile, nii et ka Eesti väikesel kunstiväljal ei toimunud enam samal õhtul circa kolme eri näituse avamist või avalikku kunstnikuvestlust. Aga raske uskuda, et aeglustumine jätkuda võiks – pessimistliku stsenaariumi järgi läheb kõik sügistalvel veelgi suurema hooga edasi, sest nii paljud sündmused ootavad ju oma järjekorda. Nii et mis siis ikkagi koroona mõjul muutus?

Kas see üldse oli midagi käegakatsutavat, midagi sellist, millele näppu peale panna? Kui eespool sai tsiteeritud "Aviaatorit", siis sarnaselt võiks meenutada viimast prantsuse revolutsiooni eelset kuningat, Louis XVI-t, kes kirjutas 14. VII 1789. aastal oma päevikusse: "Täna – ei midagi." 

Eks see kuulus päevikusissekanne viitab sümboolselt kuninga võimetusele tajuda reaalsust. Aga võib-olla see oligi täiesti adekvaatne reaktsioon – kust pidi tema täpselt sel päeval teadma, et Pariisis alanud revolutsioon muudab tema elu ja vastavalt kehtivale ajaloonarratiivile ka meie maailma? Nii tahaks ka ise praegu, enne järelduste ja koroonakriisi ajalukku kirjutamist, korraks hinge tõmmata ja kirjutada lõpetuseks hoopis: "Sel kevadel ei juhtunud midagi."

 

1 Kaarin Kivirähk, Kadi-Ell Tähiste, Eriolukord on pannud suure osa kunstivaldkonnas tegutsejaid raskesse olukorda. – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskiri 4. V 2020 (https://cca.ee/ajakiri/eriolukord-on-pannud-suure-osa-kunstivaldkonnas-tegutsejaid-raskesse-olukorda/).

2 Margit Mutso, Covid-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks. – Sirp 8. V 2020.

3 Maria Arusoo, Kunst sinu ümber. Maalikunsti uuendaja Merike Estna. – Postimees 17. IV 2020.

4 Vt nt Airi Triisberg, Millest räägivad inimsäilmed muuseumide kogudes? [Intervjuu Minna Henrikssoniga.] – Sirp 1. II 2019.

5 Vt nt Jason Farago, Now Virtual and in Video, Museum Websites Shake Off the Dust. – The New York Times 23. IV 2020.

6 Erle Loonurm, Kadi Polli: "Veeb ei paku kaugeltki asendust reaalsele kunstikogemusele ja kunstiteose materiaalsusele." – KUNST.EE 2020, nr 2, lk 111–117.

7 Rahel Aerin Eslas, Uuele tasemele. – Sirp 20. VII 2020.

8 Steph Kretowicz, Watching in horror: New Scenario talk chaos, collapse & COVID-19 in this time after post-internet to launch their t-shirt collaboration with AQNB. – AQNB 9. VII 2020.

 

 

Kaarin Kivirähk on kunstikriitik, töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kommunikatsiooni- ja projektijuhina.

< tagasi

Serverit teenindab EENet